Ma teaaaaan küll, et ma peaksin praegu juba ammugi oma vene keele koduseid harjutusi tegema, aga üks asi ei anna rahu. Kirjutasin parajasti vanematele kirja, alustasin kohanemise-teemast, sellest, et siin on lihtne kohaneda, sest kultuuris on palju sarnast. Ja välja jõudsin...aga sellest kohe varsti.
Mulle tuli jälle meelde arvamuslugu, mida hiljuti Päevalehest lugesin:
http://www.epl.ee/news/arvamus/veel-vene-koolist-ja-krokodillipisaratest.d?id=57717416
Autoriks Yana Toom - teadagi, millisest erakonnast. Lugesin seda ja tundus väga mõistlik, aga see ei olegi praegu tähtis. Ma lugesin pärast kommentaare ka ja nojah, see on lihtsalt uskumatu, milline psühholoogiline enesekaitse seal toimub. Eestlastel on ikka väga suured ajaloolised kompleksid. Mnjah, ma peaksin seda ju teadma, aga millegipärast olen ikka arvanud, et asi vaikselt paraneb. Aga lugedes kommentaare, mille põhisisuks oli a' la "venelased mingu Venemaale tagasi, kui nad vene keeles rääkida tahavad, kes neil käsib siin olla, ärgu olgu siis nii lollid, et ei suuda meie keelt ära õppida" ja "keskerakondlased pangu oma suu kinni, mida nad poevad venelastele"... sain aru, et ma kipun ikka kogu aeg liiga positiivne olema... Sügaval pea sees istuv Vene-hirm ei lähe veel niipea ära. Venelased on eestlaste jaoks ikka veel okupandid, ikka veel ebameeldivad. See on muidugi lõputu teema, aga ma tahtsin natuke teisest nurgast rääkida.
Algusesse tagasi: ma olen siin, selles "suures ja hirmsas" riigis juba natuke aega olnud ja suure hooga kohanenud. Kohanemine läheb väga sujuvalt, sest, nagu ma ütlesin, palju on sarnast. Sarnane eluviis, sarnane mõtlemine, sarnane elukeskkond. Kui sakslased on hirmus pahased selle tohutu bürokraatia peale, siis meie jaoks on see naljakas. Kui rootslane nõuab külmkappi ja ahastab, et miks ometi ülikool (vahetus)üliõpilastele mitte mingeid üritusi ei korralda, siis mina hoian harjunud viisil oma toitu akna vahel ja mõtlen, et olgu - kui igaüks enda eest, siis igaüks enda eest. Kui inglanna jaoks on harjumatu suur ja natuke räpane ühisköök, siis minu jaoks on see normaalne. Siin on mõnus elada. Ainult üks asi...
Siin on hea elada VÄLISMAALASENA.
Välismaalased on siin priviligeeritud. Näiteks - ülikool. Ühikas on meil paremad tingimused kui pärisõppuritel, valikuvabadus on suurem kui neil. Ei mingit kehalist kasvatust (jah, neil on siin ülikoolis kehaline kasvatus! See näeb välja täpselt nagu meie kehaline kasvatus omal ajal põhikoolis-gümnaasiumis, aga natuke nõukam. Stataringid, teatevõistlused jms...), ei mingeid kohustuslikke aineid. Aga neil ainult kohustuslikud ained ongi (no heal juhul saab paari ainet valida ka). No see, et välisüliõpilastel on ülikoolis lihtsam, tundub muidugi olevat tavaline. Aga midagi on veel.
Ma nimelt tean, et ma olen siin AJUTISELT. Ma ei suudaks siin ilmselt päriselt elada, see oleks liiga raske, liiga väsitav. Ma naeran praegu selle bürokraatia ja kõikide muude veidruste üle, aga kui ma siin elaksin, sööksid need dokumendid mul hinge seest ja kõik need piirangud ei laseks rahus elada. No kas või see, et igal pool on mingid tarad ja tõkked. On park ja pargi ümber on tara. Taras on paar väravat ka, mis (pargi puhul) on alati lahti. Aga milleks see tara siis üldse? See ju ainult segab. Või see, et ülikoolihoone sissepääsu juures on valvurid, kes kontrollivad, kas sul on mingi dokument, mis sind sisse lubab, mis igal suvalisel sisse ei laseks tulla. Miks ülikooli suvalised tulla ei või, ma ei saa aru... Ja üldse, igal pool on valvurid. Ühikas igal korrusel... Sellega muidugi harjub ära ja valvurid on tavaliselt toredad ka, aga aeg-ajalt on ikkagi häiriv. PÕHIMÕTTELISELT. Nagu tahetaks kogu aeg jälgida ja kontrollida. Ei saa vabalt ringi luusida, silma hoitakse peal. Need dokumendid on kah samasugused valvurid ja tarad. Iga asja jaoks on paberit vaja - kõiki tegemisi nagu tahetaks teada ja tõkestada. Kuna ma ei ole ise osa sellest süsteemist, siis ei saa minu vabadusi keegi piirata. Aga päriselt siin elada oleks ahistav.
Lõppu ja algust ja keskpaika kokku viies - sel sügavalt juurdunud okupandihirmul ja sovjetialandusel oleks põhjust endast üle saada. Ning alandus - ja hirmutunde asemel oleks kaastunne hoopis rohkem õigustatud - meil on vabadus igal pool nagu õhk, seda ei pane tähelegi. Aga siin võib hing kinni jääda. Õhupuudusest. Meelitustunne oleks ka õigustatud - et eestivenelased samuti sugugi Eestist Venemaale kolida ei taha.
Ühesõnaga: aeg oleks hallutsinatsioonid peast välja saada ja rahumeeli puhast õhku nautida.
Hm jah, mõnikord ma mõtlen, et Venemaal oleks Eestilt päris palju õppida (ja eestlastel oleks venelastelt ka palju õppida ja üldse igatpidi annaks muudkui aga õppida), aga... keegi ei taha ei õpetada ega õppida. Saksa-vene kultuuriklubi... Eesti-vene kultuuriklubi tundub küll ülimalt utoopilisena...
P.S: "vabadust" ma küll ei kavatsegi proovida defineerida. Tõlgendage nagu paremaks peate.
P.P.S: eelmine märkus on mõeldud filosofstvovaanikutele. Teistel pole üldse vaja selliste asjadega oma pead vaevata.
Mulle tuli jälle meelde arvamuslugu, mida hiljuti Päevalehest lugesin:
http://www.epl.ee/news/arvamus/veel-vene-koolist-ja-krokodillipisaratest.d?id=57717416
Autoriks Yana Toom - teadagi, millisest erakonnast. Lugesin seda ja tundus väga mõistlik, aga see ei olegi praegu tähtis. Ma lugesin pärast kommentaare ka ja nojah, see on lihtsalt uskumatu, milline psühholoogiline enesekaitse seal toimub. Eestlastel on ikka väga suured ajaloolised kompleksid. Mnjah, ma peaksin seda ju teadma, aga millegipärast olen ikka arvanud, et asi vaikselt paraneb. Aga lugedes kommentaare, mille põhisisuks oli a' la "venelased mingu Venemaale tagasi, kui nad vene keeles rääkida tahavad, kes neil käsib siin olla, ärgu olgu siis nii lollid, et ei suuda meie keelt ära õppida" ja "keskerakondlased pangu oma suu kinni, mida nad poevad venelastele"... sain aru, et ma kipun ikka kogu aeg liiga positiivne olema... Sügaval pea sees istuv Vene-hirm ei lähe veel niipea ära. Venelased on eestlaste jaoks ikka veel okupandid, ikka veel ebameeldivad. See on muidugi lõputu teema, aga ma tahtsin natuke teisest nurgast rääkida.
Algusesse tagasi: ma olen siin, selles "suures ja hirmsas" riigis juba natuke aega olnud ja suure hooga kohanenud. Kohanemine läheb väga sujuvalt, sest, nagu ma ütlesin, palju on sarnast. Sarnane eluviis, sarnane mõtlemine, sarnane elukeskkond. Kui sakslased on hirmus pahased selle tohutu bürokraatia peale, siis meie jaoks on see naljakas. Kui rootslane nõuab külmkappi ja ahastab, et miks ometi ülikool (vahetus)üliõpilastele mitte mingeid üritusi ei korralda, siis mina hoian harjunud viisil oma toitu akna vahel ja mõtlen, et olgu - kui igaüks enda eest, siis igaüks enda eest. Kui inglanna jaoks on harjumatu suur ja natuke räpane ühisköök, siis minu jaoks on see normaalne. Siin on mõnus elada. Ainult üks asi...
Siin on hea elada VÄLISMAALASENA.
Välismaalased on siin priviligeeritud. Näiteks - ülikool. Ühikas on meil paremad tingimused kui pärisõppuritel, valikuvabadus on suurem kui neil. Ei mingit kehalist kasvatust (jah, neil on siin ülikoolis kehaline kasvatus! See näeb välja täpselt nagu meie kehaline kasvatus omal ajal põhikoolis-gümnaasiumis, aga natuke nõukam. Stataringid, teatevõistlused jms...), ei mingeid kohustuslikke aineid. Aga neil ainult kohustuslikud ained ongi (no heal juhul saab paari ainet valida ka). No see, et välisüliõpilastel on ülikoolis lihtsam, tundub muidugi olevat tavaline. Aga midagi on veel.
Ma nimelt tean, et ma olen siin AJUTISELT. Ma ei suudaks siin ilmselt päriselt elada, see oleks liiga raske, liiga väsitav. Ma naeran praegu selle bürokraatia ja kõikide muude veidruste üle, aga kui ma siin elaksin, sööksid need dokumendid mul hinge seest ja kõik need piirangud ei laseks rahus elada. No kas või see, et igal pool on mingid tarad ja tõkked. On park ja pargi ümber on tara. Taras on paar väravat ka, mis (pargi puhul) on alati lahti. Aga milleks see tara siis üldse? See ju ainult segab. Või see, et ülikoolihoone sissepääsu juures on valvurid, kes kontrollivad, kas sul on mingi dokument, mis sind sisse lubab, mis igal suvalisel sisse ei laseks tulla. Miks ülikooli suvalised tulla ei või, ma ei saa aru... Ja üldse, igal pool on valvurid. Ühikas igal korrusel... Sellega muidugi harjub ära ja valvurid on tavaliselt toredad ka, aga aeg-ajalt on ikkagi häiriv. PÕHIMÕTTELISELT. Nagu tahetaks kogu aeg jälgida ja kontrollida. Ei saa vabalt ringi luusida, silma hoitakse peal. Need dokumendid on kah samasugused valvurid ja tarad. Iga asja jaoks on paberit vaja - kõiki tegemisi nagu tahetaks teada ja tõkestada. Kuna ma ei ole ise osa sellest süsteemist, siis ei saa minu vabadusi keegi piirata. Aga päriselt siin elada oleks ahistav.
Lõppu ja algust ja keskpaika kokku viies - sel sügavalt juurdunud okupandihirmul ja sovjetialandusel oleks põhjust endast üle saada. Ning alandus - ja hirmutunde asemel oleks kaastunne hoopis rohkem õigustatud - meil on vabadus igal pool nagu õhk, seda ei pane tähelegi. Aga siin võib hing kinni jääda. Õhupuudusest. Meelitustunne oleks ka õigustatud - et eestivenelased samuti sugugi Eestist Venemaale kolida ei taha.
Ühesõnaga: aeg oleks hallutsinatsioonid peast välja saada ja rahumeeli puhast õhku nautida.
Hm jah, mõnikord ma mõtlen, et Venemaal oleks Eestilt päris palju õppida (ja eestlastel oleks venelastelt ka palju õppida ja üldse igatpidi annaks muudkui aga õppida), aga... keegi ei taha ei õpetada ega õppida. Saksa-vene kultuuriklubi... Eesti-vene kultuuriklubi tundub küll ülimalt utoopilisena...
P.S: "vabadust" ma küll ei kavatsegi proovida defineerida. Tõlgendage nagu paremaks peate.
P.P.S: eelmine märkus on mõeldud filosofstvovaanikutele. Teistel pole üldse vaja selliste asjadega oma pead vaevata.
Ma ei oskagi teisti öelda kui tõeliselt ilusasti kirja pandud.
ReplyDeleteJaanus kirjutas sellest ka kunagi (ei leia kuidagi üles:)). Ütles, et väsitab ja inimesed on tüdinenud.
Ma mäletan jaa, et Jaanus sellest kunagi kirjutas. Minu meelest ütles ta, et ta on ise ka juba väsinud ja tüdinud, olles mitu aastat Moskvas elanud. Mina veel väsinud ei ole (peale pea et igapäevase füüsilise väsimuse - Moskva on elamiseks üldse kuidagi väsitav linn). Aga mingil ajal hakkab mingi raske molekul siinses õhus vast mõjuma jah(loodan et mitte mulle, olen siin ikka liiga ajutiselt)
ReplyDeleteÜldse on kummaline see vastuolu huvitavuse ja väsitavuse vahel (või siis ei olegi vastuolu - on lihtsalt väsitavalt huvitav linn).
Ja aitäh:)