Suuri sõnu

Ma teaaaaan küll, et ma peaksin praegu juba ammugi oma vene keele koduseid harjutusi tegema, aga üks asi ei anna rahu. Kirjutasin parajasti vanematele kirja, alustasin kohanemise-teemast, sellest, et siin on lihtne kohaneda, sest kultuuris on palju sarnast. Ja välja jõudsin...aga sellest kohe varsti.
Mulle tuli jälle meelde arvamuslugu, mida hiljuti Päevalehest lugesin:
http://www.epl.ee/news/arvamus/veel-vene-koolist-ja-krokodillipisaratest.d?id=57717416
Autoriks Yana Toom - teadagi, millisest erakonnast. Lugesin seda ja tundus väga mõistlik, aga see ei olegi praegu tähtis. Ma lugesin pärast kommentaare ka ja nojah, see on lihtsalt uskumatu, milline psühholoogiline enesekaitse seal toimub. Eestlastel on ikka väga suured ajaloolised kompleksid. Mnjah, ma peaksin seda ju teadma, aga millegipärast olen ikka arvanud, et asi vaikselt paraneb. Aga lugedes kommentaare, mille põhisisuks oli a' la "venelased mingu Venemaale tagasi, kui nad vene keeles rääkida tahavad, kes neil käsib siin olla, ärgu olgu siis nii lollid, et ei suuda meie keelt ära õppida" ja "keskerakondlased pangu oma suu kinni, mida nad poevad venelastele"... sain aru, et ma kipun ikka kogu aeg liiga positiivne olema... Sügaval pea sees istuv Vene-hirm ei lähe veel niipea ära. Venelased on eestlaste jaoks ikka veel okupandid, ikka veel ebameeldivad. See on muidugi lõputu teema, aga ma tahtsin natuke teisest nurgast rääkida.
Algusesse tagasi: ma olen siin, selles "suures ja hirmsas" riigis juba natuke aega olnud ja suure hooga kohanenud. Kohanemine läheb väga sujuvalt, sest, nagu ma ütlesin, palju on sarnast. Sarnane eluviis, sarnane mõtlemine, sarnane elukeskkond. Kui sakslased on hirmus pahased selle tohutu bürokraatia peale, siis meie jaoks on see naljakas. Kui rootslane nõuab külmkappi ja ahastab, et miks ometi ülikool (vahetus)üliõpilastele mitte mingeid üritusi ei korralda, siis mina hoian harjunud viisil oma toitu akna vahel ja mõtlen, et olgu - kui igaüks enda eest, siis igaüks enda eest. Kui inglanna jaoks on harjumatu suur ja natuke räpane ühisköök, siis minu jaoks on see normaalne. Siin on mõnus elada. Ainult üks asi...
Siin on hea elada VÄLISMAALASENA.
Välismaalased on siin priviligeeritud. Näiteks - ülikool. Ühikas on meil paremad tingimused kui pärisõppuritel, valikuvabadus on suurem kui neil. Ei mingit kehalist kasvatust (jah, neil on siin ülikoolis kehaline kasvatus! See näeb välja täpselt nagu meie kehaline kasvatus omal ajal põhikoolis-gümnaasiumis, aga natuke nõukam. Stataringid, teatevõistlused jms...), ei mingeid kohustuslikke aineid. Aga neil ainult kohustuslikud ained ongi (no heal juhul saab paari ainet valida ka). No see, et välisüliõpilastel on ülikoolis lihtsam, tundub muidugi olevat tavaline. Aga midagi on veel.
Ma nimelt tean, et ma olen siin AJUTISELT. Ma ei suudaks siin ilmselt päriselt elada, see oleks liiga raske, liiga väsitav. Ma naeran praegu selle bürokraatia ja kõikide muude veidruste üle, aga kui ma siin elaksin, sööksid need dokumendid mul hinge seest ja kõik need piirangud ei laseks rahus elada. No kas või see, et igal pool on mingid tarad ja tõkked. On park ja pargi ümber on tara. Taras on paar väravat ka, mis (pargi puhul) on alati lahti. Aga milleks see tara siis üldse? See ju ainult segab. Või see, et ülikoolihoone sissepääsu juures on valvurid, kes kontrollivad, kas sul on mingi dokument, mis sind sisse lubab, mis igal suvalisel sisse ei laseks tulla. Miks ülikooli suvalised tulla ei või, ma ei saa aru... Ja üldse, igal pool on valvurid. Ühikas igal korrusel... Sellega muidugi harjub ära ja valvurid on tavaliselt toredad ka, aga aeg-ajalt on ikkagi häiriv. PÕHIMÕTTELISELT. Nagu tahetaks kogu aeg jälgida ja kontrollida. Ei saa vabalt ringi luusida, silma hoitakse peal. Need dokumendid on kah samasugused valvurid ja tarad. Iga asja jaoks on paberit vaja - kõiki tegemisi nagu tahetaks teada ja tõkestada. Kuna ma ei ole ise osa sellest süsteemist, siis ei saa minu vabadusi keegi piirata. Aga päriselt siin elada oleks ahistav.
Lõppu ja algust ja keskpaika kokku viies - sel sügavalt juurdunud okupandihirmul ja sovjetialandusel oleks põhjust endast üle saada. Ning alandus - ja hirmutunde asemel oleks kaastunne hoopis rohkem õigustatud  - meil on vabadus igal pool nagu õhk, seda ei pane tähelegi. Aga siin võib hing kinni jääda. Õhupuudusest. Meelitustunne oleks ka õigustatud - et eestivenelased samuti sugugi Eestist Venemaale kolida ei taha.
Ühesõnaga: aeg oleks hallutsinatsioonid peast välja saada ja rahumeeli puhast õhku nautida.
Hm jah, mõnikord ma mõtlen, et Venemaal oleks Eestilt päris palju õppida (ja eestlastel oleks venelastelt ka palju õppida ja üldse igatpidi annaks muudkui aga õppida), aga... keegi ei taha ei õpetada ega õppida. Saksa-vene kultuuriklubi... Eesti-vene kultuuriklubi tundub küll ülimalt utoopilisena...

P.S: "vabadust" ma küll ei kavatsegi proovida defineerida. Tõlgendage nagu paremaks peate.

P.P.S: eelmine märkus on mõeldud filosofstvovaanikutele. Teistel pole üldse vaja selliste asjadega oma pead vaevata.

Igasugust kultuuri

Jõudsin just tagasi kunstinäitus(t)elt (või noh mitte päris "just", pärast näitusi käisime veel kohvi joomas ja ei tulnud ometigi kohe koju) ja olen väga rahul. Nii endaga kui maailmaga. Sellega, et olen lõpuks saanud hakata korralikult sotsialiseeruma ja sellega, et sain kõvasti vene keelt praktiseerida. Ja mul on tunne, et peale selle, et mu eesti keel hakkab juba vaikselt vene keele struktuuri üle võtma, hakkan ma varsti ka ütlema "ahsoo" ja "uppsala", sest kuulen pidevalt nii palju saksa keelt.
Niisiis, üks uus nemka ehk sakslanna (kes hakkab muide minu vene keele rühmas käima), andis meile eile teada, et Moskvas on just alanud kaasaegse kunsti biennaal ja tema tahaks homme (s.t reedel) minna, kas me oleksime ka huvitatud ("meie" all pean praegu silmas ennast ja oma naabrit Kristinat). Kristina on ju loomulikult eriline kunstihuviline, ta meil õpib kunsti (kuigi ta ütles, et kaasaegne kunst talle väga ei meeldi) ja mina tahan ka alati minna, kui kuskil mulle kultuuri pakutakse (eriti veel, kui maksma ei pea).
http://4th.moscowbiennale.ru/en/
No vot, ja täna käisimegi. Mina, Kristiina, see nemka (no mulle ei jäänud ta nimi meelde), Karolina (kes on ka sakslanna, elab meie kõrvaltoas (s.t, kui meie oleme toas 648, siis tema on 649-s. Iga tuba koosneb tegelikult kahest väiksemast toast) ja käib ka minuga samas vene keele rühmas), Olja (kes on üks neist sega-identiteediga inimestest, keda siin palju kohtab [sina, Olja-Helga Tihane ;P, sobiksid siia väga hästi] - ta on pärit Eestist, aga üks vanematest on tal eestlane ja teine venelane ja nüüd on ta juba kümme aastat Saksamaal elanud. Ja vanaisa on tal leedukas...) ja siis veel Artjom, keda ma kohtasin esimest korda ja kes on Olja ja Kristina sõber (tema on siis pärisvenelane, pärit kuskilt Uuralitest).
Käisime kahel näitusel. Esimesega neist juhtus selline lugu, et läksime kohale ja tuli välja, et olime jõudnud täpselt avamise ajaks (kuigi me arvasime, et see avati juba eile). Avamine oli puhtas vene stiilis: vodka ja pirukad. Tuleb tunnistada, et olin nõrk ja võtsin vodka asemel hoopis veini... (jah, ka seda oli natuke) Aga pirukad olid küll hirmus head (noh, teiste väitel vodka ka). See vodka-pirukad stiil ei ole küll vist tegelikult väga tüüpiline, enamasti on vist ikka šampa ja snäkid, aga ma arvan, et siinkohal lähtuti näituse temaatikast. Kunstnik oli oma teosed nimelt loonud vanadest nõukaaegsetest asjadest (vanad vinüülid, kõikvõimalik Lenini-Stalini sümboolika, plakatid jm). Teosed ise ei olnud midagi väga erilist ega uudset, aga kõik need vanad ägedad asjad tekitasid küll vaimustust.
Paar halva kvaliteediga pilti, ehk annavad need rohkem aimu:

(või siis http://www.mmoma.ru/en/exhibitions/tverskoy/vadim_voinov_fabula_predmeta/)

Ja ühel näitusel käisime veel, see oli igavam. Mulle ei ole kunagi eriti meeldinud tarbimisühiskonna-vastased teosed, sest nad on kuidagi nii ühesugused. Have seen one, have seen them all. Mitte päris, aga peaaegu. Ütleme, nii et need ei anna lihtsalt mulle mitte midagi, enamasti. Aga ma parem jätan nüüd sellel ülisubjektiivsel põllul tiirutamise.
Tore oli. Sai metrooga sõita, kunsti ja pirukaid nautida ja aina по-русский rääkida (ma räägin sakslannadega ka vene keeles - praktiki nužna!). Jaurasime mööda linna oma kambaga ringi ja saime palju naerda. Üks mu lemmikhetkedest oli see, kus: meie jalutame mööda bulvarit (palju on selliseid tänavaid, kus keskel on jalakäijate ala, lai, pinkidega, puudega ääristatud ning selle mõlemal pool autotee). Kesklinnas. Millegipärast jääme parajasti seisma ja arutame midagi. Kristina juhib mu tähelepanu ühele valjuhäälsele pudelitega seltskonnale lähedalasuval pingil: vaata, Kaia, tahad näha tõelist vene kultuuri, siis siin on näide: joovad siin kesklinnas, pingi peal, tunnevad ennast lõbusalt. Seisame edasi, naerame natuke vene kultuuri üle. Kristina jääb toda seltskonda kuulatama. Liigume juba edasi, Kristinal on asi selge ja ta tuleb lagedale avastusega - need seal pingil on ukrainlased. Vene au on päästetud! Artjom: no muidugi, ega venelased nii ei tee, venelased on kultuursed - käivad näitustel - nagu praegu :)

Kaasaegse kunsti ampsule otsa võin veel öelda seda, et koolis on ka endiselt huvitav. Kohati raske ja väsitav ka muidugi. Täna käisin, lihtsalt huvi pärast, filosoofiateaduskonnas eetikaloengus. Mitte midagi erilist, lihtsalt üldine eetika. Bože moi! Vene keeles on filosoofia minu jaoks ikka liiga keeruline, veel. Nagu ka eelmisel nädalal vene filosoofia ajaloos, nii ei saanud ma ka nüüd suuremat pihta, millest õppejõud rääkis. Vahepeal sain aru ja siis läks asi jälle liiga keeruliseks... Oleks tahtnud küll aru saada, õppejõud oli huvitav. Ja lasi üliõpilastel palju kaasa rääkida. Ehk järgmisel semestril...
Ja minu armas vene keele õppejõud (ikka see ülitore vanaproua) suudab mind vist küll iga kord millegagi üllatada. Ükspäev räägib ta: jajah, ma ei mäleta, mis selle filmi nimi oli, ma hästi ammu vaatasin, mängisid seal Georg Ots ja Eve Kivi... ! Esialgu tundus see nimede kombinatsioon natuke segadusseajav, aga kuna jutt oli Eve Kivist, siis mõtles ta loomulikult "Viimset reliikviat". Natuke oli selgitamist, et Georg Ots...ju seal ei mänginud... Aa, no laulis küll, jah. Tema: nojah, see oli nii ammu, et ma täpselt ei mäleta, ma mäletan ainult, et Eve Kivi oli väga ilus :)
Teisel päeval teeme mingisugust lühikesel-pikal omadussõnal põhinevat harjutust. Lause on umbes selline: see kirjanik on väga kuulus. Sellele otsa ütleb mu kõrval istuv inglanna otsa lause "see kirjanik on kuulus ainult Inglismaal" (известный-известно). Sellele järgnevad loomulikult õppejõu pärimised. Minu käest: Aga Tammsaare? Mina olen üllatunud ja ütlen, et Tammsaare on küll ainult Eestis kuulus. Õppejõud: nonono, eiei, omal ajal oli ta ikka Venemaal ka väga tuntud. Mina olen veel rohkem üllatunud. Järgmisena siis: aga Jaak Joala? Mina: Nooo, tema on küll Eestis tuntud, ja ma arvan, et Venemaal oli ka. Õppejõud tunneb huvi Joala tegemiste vastu ja ütleb, et tema arvates on Jaak Joala "очень симпатичный" :)

Homme saksa-vene kultuuriklubis (või kuidas iganes seda klubi täpselt nimetatakse) vene film ja sotsaliseerung jätkub - мы все вместе пойдем.

Ülikooooool

Nii, polegi tükk aega kirjutanud. Kuna see nädal hakkas kool täie hooga peale (enne seda oli mingi naljategemine, paberimajandus ja paar loengut), siis olen väsinud, kogu aeg nii väsinud-väsinud. Oma süü muidugi. Ma pole ju kunagi suutnud endale mingit koolirežiimi luua, kus ma varem magama läheksin. Ööd on selleks liiga huvitavad (nagu ma ma ka kunagi kirjutasin oma hispaania keele kodutöös - ehksiis - mul ei ole mingit ritmo de vidat ja sellepärast ma kogu aeg hiljaks jäängi, eriti siis kui on vaja kella kaheksaks kooli jõuda). No siin ei ole vähemalt vaja nii vara kuhugi jõuda, aga...ikkagi.
Esmaspäeval pidin minema kella kümneks filoloogiateaduskonda, et saada teada, millises keelegrupis ma olen ja mis värk nendega üldse on s.t kogu tõde keelerühmadest. Läks nii, et magasin sisse täiesti puhtakujuliselt, s.t isegi mitte ei pannud teadlikult äratuskella kinni vaid lihtsalt ei kuulnud seda. Ärkasin üles kell 10.40, avastasin selle fakti ja kirusin end kümme minutit. Siis üritasin võimalikult kiiresti kodust välja saada, et teada saada, mis siis ikkagi saab. Kuna ma ikka väga kiire ei ole, siis, olles natuke enne kahtteist kohal ja leidnud ka õige inimese, kes andis mulle mu tunniplaani, selgus, et mul see vene keel parajasti kestab. Tunniplaan oli esialgu minu jaoks natuke arusaamatu, kohe näitan miks:

No vot, ma mõtlesin, et saan ise valida, millise neist õppejõududest võtan ja et kui ma nüüd sinna lähen, mis parajasti kestab (noh, juba hakkas lõppema, nii et ma läksin järgmisesse), siis on mul tunnid esmaspäeval ja kolmapäeval. Alles pärast sain aru, et tegelikult on hoopis esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval. Et see ongi tunniplaan. Vot siis - intensiivõpe. Aga hea, et ma esmaspäeval alles teise tundi jõudsin, sest kolm tundi (s.t kolm korda 1,5 tundi) järjest vene keelt on ikka liiga palju. Ma olen juba pärast teist väsinud ja ei suuda enam keskenduda. Eks näis, mis homme saab... Esmaspäeviti on siis kaks üldist praktikumi (grammatika, räägimeräägimeräägime jms) ja eraldi veel sõnavara. Ja teisipäeval loeme (eelmine kord nt Tšehhovit, äkki varsti tulevad Bulgakov ja Pelevin jt - õppejõud palus meil endal öelda, keda ja mida me tahaksime lugeda). Kolmapäeviti on jälle üldine (seda üldist annab muide äärmiselt armas vanaproua. Ma arvan, et ta on maailma kõige ideaalsem vanaema, kes küpsetab pannkooke, räägib lugusid ja mitte kunagi ei pahanda. Ta on hästihästihästi tore. Temaga me räägime palju. Muide, kui ma ütlesin, et ma õpin Tartus, tuli temal esimesena meelde - no kes siis ikka - Juri Lotman :) Hiljem väitis ta teistele, et ma tulen legendaarsest  Tartu ülikoolist :) Ta on Eestis käinud ka, Tartus kah, nagu ma aru sain) Neljapäeviti on foneetika, seda ma ei oska kommenteerida, sest ma ei ole sinna veel jõudnud... Kell üheksa, neljapäeviti!
Ja siis ma olen veel päris mitmes filosoofiateaduskonna loengus ka käinud, kuigi väga ei ole jaksanud, aga tahaks ikka teada, mis seal toimub. Vedasin ennast neljapäeva hommikul (pärast seda kui ma foneetikasse ei olnud jõudnud) vene filosoofia ajalukku ja üritasin seal meeleheitlikult oma unise peaga aru saada, millest jutt käib. Midagi ma aru sain, aga üldiselt oli see minu jaoks ikka liiga keeruline. Õppejõud oli küll huvitav, aga kasutas minu jaoks liiga rasket sõnavara ja peamiselt sain ma aru, mis toimub, tänu sellele, et olin osaliselt teemaga kursis. Ta nimelt hakkas selle ajalooga väga kaugelt peale ja rääkis 17. sajandist. Kuna ta käsitles päris pikalt Venemaa kirikulõhet, millega ma olen üsna hästi tuttav, siis õnnestus kuidagi järge mitte täiesti ära kaotada. Ja teisteski loengutes on seda ette tulnud, et ma üldjoontes tean teemat, millest õppejõud räägib. Kirikulõhe, Puškin, Krõlov ja Žukovski, Platon, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma... Ma olen eelnevalt midagi õppinud ja ma tunnen, et ma midagi ikka tean ka. Aitäh, Tartu Ülikool! Kui ma esimest korda kuuleks kõigist neist asjadest, millest õppejõud räägivad, oleks ikka päris raske ja ma saaks palju vähem aru.
Mis puudutab siin üldist teadmiste taset, siis...me Kristinaga just arutasime seda. Kristina arvab, et vene noored teavad muust maailmast ja selle ajaloost ikka palju vähem kui meie. Et enda riigi kohta teatakse muidugi palju, aga muust maailmast neile koolis nii palju ei räägita. Ma täitsa usun seda - see teema tõusis meil üles üldse seetõttu, et ma imestasin - filosoofia ajaloo loengus küsis õppejõud, millal toimus Esimene maailmasõda ja kõik olid vait. Mina üritasin oma unise pea sees parajasti selgusele jõuda, kuidas õigesti käänata "1914 kuni 1918" aga õppejõud jõudis juba ise vastata... Ja seda ma siis imestasingi - et kas siis tõesti keegi ei teadnud. Sest isegi unise peaga peaks sellisele küsimusele suutma vastata. Tundub kummaline, kui ei tea. Eks siis edaspidi ole paremini näha, mida nad siin teavad ja ei tea. 
Seoses kooliga, eelmine nädal oli millalgi hästi äge valgus, niisiis avaneb võimalus mõningaid kohti paremas valguses näidata ;P

Kõigepealt, tadahh, tadahh, minu ülikool ja kodu ehk siis Moskva Riikliku Ülikooli peahoone - главное здание ehk lihtsalt ГЗ:

Samuti, ülikooli raamatukogu. Kuhu ma pole veel jõudnud, aga kust minusugused vahetusüliõpilased raamatuid kaasa laenutada nagunii ei saa...

Filosoofiafakulteet (izvinite, kogu maja ei mahtunud pildile)

Natuke Moskva taevast

 

Ja veel

 

Ning, vaade raamatukogu tagant

Nõuka

http://www.youtube.com/watch?v=Wh8wgBzVyNg

Kui mul oli pea Tšehhovi tõlkimisest juba paks, tahtsin kuulata vahelduse mõttes natuke mitte-venekeelset muusikat. Valik langes biitlitele ja esimene laul oli "Back in the USSR". Noh ja nii ongi, täpselt naelapea pihta. Ma jalutasin täna Varblasemägedesse ja tagasi (põhimõtteliselt, üldiselt öeldakse, et Moskva ülikool asub ka Varblasemägedes, aga tegelikult on ta tšuttšut eemal. Ülikooliala läheb tasapisi Varblasemägedeks üle) ja selles suunas jalutades, kuulsin ühel hetkel eemalt muusikat. See läks aina valjemaks, nii et ma arvasin, et olen mõne kontserdi peale sattunud. Aga ei, varsti avastasin, et muusika tuleb valjuhäälditest. Ja et ma olen sattunud nõukogudeaegsesse filmi. Eemal laius massiivne nõukogudelik hoone, mida ehtisid värvilised pildid pioneeridest, päikesest ja muust selletaolisest. Selle ees ja kõrval laius suur geomeetriliste kõnniteede ja lilleklumpidega väljak. Valjuhäälditest tuli filmilik muusika (mis ilmselt oligi mõnest filmist pärit). Ma jalutasin hoone suunas, et teada saada, mida ta endast siis kujutab ja mul oli tunne, et kohe ilmub kuskilt välja mõni kulunud teksades ja tuulepluusis uljaspea, kes kutsub mind kaasa üleliidulisele võidusõidule või et ma jalutan sinna hoonesse, et saada kätte oma tuusikud Kaukaasiasse või et ma olen vapper pioneer, kes saab varsti jälile mingitele kahtlastele tegelastele ja asub siis koos oma sõpradega neid jälitama. Või midagi ja kõike muud taolist.
Tuli välja, et see hoone on Московский Городской Дворец Детского (юношеского) Творчества :)
Moskva laste-noorte palee. Ühesõnaga, pioneeride palee. Minu uus lemmik. Ma loodan, et nad lasevad seal kogu aeg muusikat :)

http://mosday.ru/photos/gallery.php?region=moscow_vorobievi_dvorec&author=peregrin&sort=date&size=9&alt=9&rows=all

Meie igapäevane huumor

On unine pühapäeva pärastlõuna (heaküll, nüüd on juba õhtu, aga kui ma kirjutamist alustasin, oli hiline pärastlõuna - minu jaoks vähemalt...ehk siis põhimõtteliselt õhtu) ja väljas on uskumatult ebakutsuv ilm - juba pikemat aega sajab luunitungivat tihedat vihma. Täpselt selline mittemillegitegemise ilm. Tahtsin tegelikult minna välja, aga...mul pole vihmavarju, nii et vist ikka ei lähe... Siis tahtsin minna kahele minu korrusel elavale saksa tüdrukule külla, aga neid pole vist kodus (kui ma ikka õigele uksele koputasin - ma pole seal varem käinud...).
Nende tüdrukutega tutvusin ma muide reedel. Reede oli üks naljakas päev. Ma käisin tol hommikul loengus (minu teine loeng siin ülikoolis, jeejee!) - vene rahvaste kirjandus oli see (литература народов россии). Tahtsin tegelikult ühte kella üheksasse loengusse ka jõuda, aga noh... kell üheksa... Ma suutsin end sinna kella 10.50 loengusse ka ainult väga suure tahtejõuga ajada, sest ma olin hirmus väsinud. Teate ilmselt seda tunnet kui nädala jooksul on palju tehtud ja vähe magatud ja kui siis nädala lõpus on vaja teha veel viimane pingutus, veel viimast korda mõned üksikud tunnid magada ja vara tõusta, otsustab keha, et see viimne pingutus on juba liig ja tema enam ei jaksa ja pea ei tõuse padjalt ja käsi sirutub ja paneb äratuskella kiiresti kinni ja silmad ei tulegi päriselt lahti, enne kui nad uuesti sulguvad. Ja kaks tundi hiljem keha endiselt ei jaksa, aga mõistus on juba natuke ärganud ja ütleb, et nüüd peab minema. Ning siis algab diskussioon kohusetunde ja tahte vahel. Kohusetunne seekord võitis ja ma jõudsin sinna loengusse. Ma lohutan ennast sellega, et hommikune slaavlaste ajaloo loeng, mille ma maha magasin, ilmselt ei olnud väga huvitav (kuigi tegelikult oli ta ilmselt huvitavam kui see vene rahvaste kirjandus...). See loeng, kuhu ma jõudsin, ei olnud tõepoolest väga põnev. Eriti esimeses pooles, kus ma järje peale ka ei saanud (neil on üks loeng juba toimunud + ma jäin natuke hiljaks ka, sest otsisin õiget ruumi). Kuigi teine pool juba natuke inspireeris, nii et ma ei saa öelda, et ta oleks olnud halb. Ma arvan, et see oli vast minu jaoks natuke keeruline, ma ei saanud päris kõigele pihta. Ja õppejõul läks päris kaua aega, et sisse elada, ta oli tükk aega üsna monotoonne, aga kuskil teises pooles muutus elavamaks ja seletas hoogsalt (õppejõud tunduvad siin pea kõik olevat vanemapoolsed mehed, aga too nägi eriti vana välja). Aga ikkagi, seda loengut ma vist ei võta (kuigi arvatavasti käin seal kohal ikka ja kuulan. Hariv on ta igatahes). Siin on muidu kombeks loengu lõpus plaksutada (või siis спасибо öelda, nagu ühes loengus, kus ma käisin - ma leian, et see on päris armas). Ma saan aru küll, miks. Need õppejõud on aplausi ja suure spassiibo täiesti ära teeninud - nad on lihtsalt niivõrd huvitavad. Ma pole praegu ilmselt veel päris kompetentne hindama, sest olen vaid kolmes loengus olnud, need kolm õppejõudu on aga kõik olnud selgelt oma teemast huvitatud, kaasahaaravad ja elavad esitajad (kuigi eelmainitud õppejõul läks natuke kaua aega, oli ka tema lõpuks kaasahaarav). Ja nende jutt tekitab mõtteid, mis on vast kõige tähtsam. Ühesõnaga, braavo indeed!
Ja see bürokraatia on siin ikka naeruväärne! Pärast loengut käisin....mmm, keeruline seletada... Ühesõnaga, üliõpilased saavad siin metroos odavamalt sõita. Aga selleks, et saaks odavamalt sõita, on vaja teatud kaarti (mingisugune sotsialnaja karta). Et seda kaarti saada, on vaja esitada avaldus (анкета-заявка on siis selle nimi tegelikult) - enamikes metroojaamades on kassad, kus neid avaldusi vastu võetakse. Aga ega asi sellega veel lõppe ega alga. Kõigepealt, eelneval päeval viisin filoloogiafakulteeeti, sinna, kus välisüliõpilastega tegeletakse, oma foto avalduse jaoks. Aga et tol päeval oli juba üsna hilja, öeldi mulle, et ma saan selle paberi järgmisel päeval kätte, kui mul juhtub siis sinna majja asja olema - jah, mulle öeldi, et ärgu ma jumalapärast sellepärast eraldi kohale küll tulgu. Üldse ned tädid on seal väga toredad. Niisiis, kuna mul oli asja, läksin ka paberile järgi. Kõigepealt sain seal kabinetis natuke aega oodata ja jälgida kõiki teisi välisüliõpilasi, keda sealt üsna rohkesti läbi käis. Mis oli väga huvitav. Seal oli näiteks üks korea (või igatahes kuhugi sinnakanti, täpselt ei oska öelda. Erinevaid asiaate on siin muide väga palju) poiss, kes asjatas mingi arstitõendi pärast ja sattus kabinetti tulles kogemata otsa õppejõule, kelle loengusse ta polnud jõudnud ja sai siis pragamise osaliseks. Noh, ja igasugu muid inimesi veel. Varsti sain oma paberi kätte ja mulle öeldi, et ma läheks sellega neljandale korrusele (parajasti olin üheksandal). Ma ei saanud täpselt aru, mispärast, mõtlesin, et saan selle asemele mingi teise paberi (ilmselgelt mõtlen juba süsteemis). Aga, leides lõpuks õige kabineti, tuli välja, et kõik, mida see kabinet annab, on tempel mu paberile. TEMPEL! Mõtlesin, mis tunne oleks, kui su töö oleks lihtsalt templeid lüüa... Üsna masendav ilmselt (ja see tädi nägi tõesti väga tuim välja). Ja milleks üldse selline funktsioon? Igal ametnikul, kes templeid nõudvaid pabereid välja annab, võiks ju oma pitsat olla. Aga see oleks ilmselgelt liiga loogiline ja Venemaa ometigi ju ei ole loogiline...
Selle paberiga, millel on nüüd TEMPEL ka peal, pean ma nüüd minema metroojaama seisma. Sest on väga palju üliõpilasi, kellel kõigil on vaja see avaldus sisse anda ja kassasid on ainult üks. Tuleb valmistuda umbes kahetunniseks sabasseismiseks, kui just kohe hommikul vara ei lähe või...hmm...aga teisi metroojaamu on ju veel, kus neid avaldusi vastu võetakse....Äkki neis ei ole selliseid sabasid... Reedel pärast paberi kättesaamist ma käisin korra jaamas, aga vaatasin meeletut järjekorda ja tundsin, et ma lihtsalt ei jaksa seal seista. Homme...Äkki siis katsetangi mõnda teist jaama.
Aga jah, samal päeval veel... Ma tahtsin veel ka lõpuks jõuda filosoofiateaduskonna majja, et näha, mis huvitavaid loenguid neil võiks olla (ÕISi neil ei eksisteeri, filosoofiateaduskonna koduleheküljel on küll mingisugune tunniplaan, aga seal on kõik ained kirja pandud lühenditega ja ma ei saa midagi aru). Polnud sinna senimaani jõudnud, sest alguses ma arvasin, et ma ei saa sealt aineid üldse võtta - neil saab muidu ainult ühest teaduskonnast aineid võtta. Noh ja päris üliõpilastel ei ole tegelikult eriti mingit valikuvabadust - neil on kõik ained paika pandud, saab võtta ainult oma aasta, s.t kursuse aineid (ehk siis, kolmandal kursusel olles ei ole nt esimese või neljanda aasta ainetest juttugi) ja mõningaid ületeaduskonnalisi nn spetskursõ'sid saab siis valida ka. Aga välisüliõpilased võivad teha, mis nad tahavad, nii et tegelikult saan ma ka filosoofiateaduskonna aineid võtta, kuigi ma olen filoloogiateaduskonda määratud. Ja isegi kui ma sealt esialgu midagi ei võta (kui need on n liiga rasked), saan alati vabakuulajaks minna. Ohh, homme pean kindlasti minema, tahaks juba teada, mis seal toimub... Reedel ma ei jõudnud, sest:
tulin pärast loengut ja paberimajandust koju, et süüa, sest loomulikult polnud mul hommikul aega eriti midagi süüa, isegi kohvi ei jõudnud teha (nüüd kui mul see kohvitegemise võimalus lõpuks oli - alles eelneval päeval õnnestus poest mingisugused tikud leida - siin on köögis gaasipliidid - ja nüüd saan vett keeta. Kristinal kõrvaltoas on küll veekeetja ka, aga hommikuti, kui mina ärkan, on ta tavaliselt juba läinud. Noh, ja mul pole aega....). Olin just söönud ja mõtlesin mõne aja pärast liikuma hakata, et natuke enne loengute alguse aega filosoofiateaduskonda jõuda, tunniplaanist sobiv loeng väja vaadata ja kuhugi sisse sadada, kui - kõlas koputus uksele. Ukse peal oli mingi tädi, kes küsis meie käest (Kristina oli ka kodus), kas meie oleme siinsed elanikud ja kui me ütlesime jaa, ütles ta meile, et me tuleks temaga kaasa. Mõtlesime, et mis siis nüüd jälle...Tuli välja, et see tädi on a la korruse administraator vms ja järgnevalt küsis ta meilt üle, et kas meil on toas ikka kõik olemas, mis vaja. Kõik ükshaaval, a la: kas padi on? On. Tekk on? On. Peegel on? On. Kardinapuu on? On. Milline laud teil on, kas selline või selline? Selline. Kas tool on polstriga või ilma? Ilma. Jne. Ja pani kõik mingile paberile kirja. Ja siis luges meile ette midagi ühika kodukorra taolist: noh et kell üksteist on öörahu jne. Midagi köögi kasutamisest ja veel igasugu muid asju, millest ma ei saanud hästi aru, ma ei tunne eriti hästi majapidamissõnavara. Ja siis oli tal selline hästi mitme lahtriga kaustik, iga lahtri all oli mingi kodukorra punkt ja me pidime igasse lahtrisse eraldi allkirja andma - et ta on meile sellest rääkinud ja sellest ja sellest... Kokku umbes kümme allkirja, no tere hommikust. Me seal siis naersime ja tema ütles, et ärge naerge midagi, see on tõsine asi. Tõsine asi muidugi, ega nad siis muidu ei saaks siin selliseid totrusi teha kui nad ise asja tõsiselt ei võtaks :) Ja, pärast läksime kööki, sest tädiga vesteldes oli välja tulnud, et Kristina ei ole varem kunagi gaasipliiti kasutanud, nii et meie korruse valvur, hästi tore onkel, Saša oli vist ta nimi, tegi talle selgeks, mis värk on. Tuli välja, et Kristina ei ole nii möku midagi, et ta aru ei saaks, kuidas asjad töötavad ;P Ka gaasipliiti varem kasutamata sai ta sellega ka ilma eelneva juhendamiseta hakkama. Noh, kui tuleallikas on olemas, ei ole see ju väga keeruline? Valvur arvas, et Kristina on molodjets ja mina arvasin ka nii. Ja üldse oli see kõik väga humoorikas, me saime igatahes palju nalja. Aga kogu selle jandiga läks nii palju aega, et mul ei olnud enam mõtet filosoofiateaduskonda minna. Läksin hoopis poodi. Muide, valvur ütles, et õhtul kell kümme on köögis korruse tutvumisõhtu. Naljakas.
Nojah, ma siis vahepeal magasin ja tõusin kella kümneks üles. Korruse "tutvumisõhtu" nägi välja nii, et Saša? (seesama valvurionkel) koputas kõik uksed läbi, ajas kõik toast välja, kes seal veel parajasti olid (ikkagi reede õhtu kell kümme), kogus kööki ja seletas siis pikalt-laialt, kuidas ühiselamus peab käituma, mida võib teha ja mida ei või, kuidas asjad käivad ja kes kuskil elavad (tuleb välja, et seitsmendal korrusel on "hiinalinn" -nii ta just ütles- ja et kuues-seitsmes korrus ongi just välisüliõpilaste poolt hõivatud). Põhiline oli see, et köögirõdul ei suitsetata (jah, köögis on RÕDU) ja et joomisega tuleb piiri pidada. Joomise kohta tõi ta rohkeid näiteid ka, et mis siin juhtunud on. Ja et pärast kella ühtteist lärmi ei tehtaks. Kui on lärm, tuleb alguses tema ja koputab uksele, aga kui sellest välja ei tehta, võib lõpuks tulla MIILITS (vabandust, politsei). Külaliste kutsumise kohta rääkis ka, aga sellest ma ei saanud päris hästi aru (peale selle, et Ljubaga on vaja sel puhul rääkida - too tore seitsmenda korruse administraatorineiu, kes mulle ka mu toa kätte näitas). Pean millalgi Kristinalt üle küsima. (No ja tähtis on siis veel muidugi see, et me siin kõik üksteisega hästi läbi saaks.)
Pärast "tutvumisõhtut", kui me juba laiali hakkasime minema, tulid meie juurde kaks saksa tüdrukut, kes palusid, et me neile inglise keelde tõlgiks selle, mida Saša? oli rääkinud. Kõige olulisemad asjad. Et nemad räägivad vene keelt hästi vähe ja ei saanud aru. Kristina ütles, et mina tõlgiks, ma oskan hästi inglise keelt. Mille peale ma alguses väitsin, et ma ei saanud ju ka päris kõigest aru, aga siis andsin oma parima ja rääkisin neile nii palju kui ma oskasin. Mõningate asjade puhul küsisin Kristinalt üle, et kas ma sain ikka õigesti aru, aga üldiselt olin ma ikka põhilisele pihta saanud ja olin lõppkokkuvõttes enda üle uhke, sest see oli esimene kord kui keegi palus just mul venekeelset juttu tõlkida. Ja ma sain täitsa hästi hakkama :) Igatahes nii ma nende saksa tüdrukutega tutvusin. Nad on mõlemad Annad :) (või siis oli üks neist Anna ja teine Ana, igatahes kõlas täpselt samamoodi) ja õpivad politoloogiat (või kuidas iganes seda siin nimetatakse) - nagu ka Katerina muide, see kolmas tüdruk Eestist. Me rääkisime natuke aega veel koridoris juttu, aga nad pidid varsti kuskile sünnipäevale minema ja ütlesid, et me tuleks neile mõnikord külla. Aga ma nüüd ei tea, kas ma jätsin toa numbri õigesti meelde, täna igatahes ei õnnestunud... Nad tundusid olevat toredad ja alati tuleb haarata võimalusest uute inimestega tutvuda.

Vihma sajab, kõik ujub, lastel paha on tuju, ainult krokodill jalutab vees...

Mulle tundub, et ma hakkan juba kohanema. Täna tundus Moskva täitsa mõnus, ma kuidagi oskasin siin olla ja kuulusin siia. Loomulik oli olla. Positiivsed meeleolud käivad mul ilmselt ülepäeviti. Mul on alati see värk, et head asjad käivad üle ühe. Üles-alla... (juuksed valla) Esmaspäeval, kui saabusin, olin omadega väga laiali, teisipäeval oli täitsa tore, eile olin kurb ja igatsesin koju ja sõpru ja mõtlesin, et miks ma ei võiks olla Tartus, kus ma saaks iga natukese aja tagant kellelegi tere öelda ja mõne tuttavaga juttu rääkima jääda, miks ma olen siin ja kõnnin üksi ja igal pool minu ümber on teised üliõpilased, keda ma ei tunne, aga kellel on siin palju tuttavaid. Täna aga mulle meeldisid need üliõpilased, ma ei olnud enam kade.
Kohtasin ise ka tuttavat (ühte küll vaid, aga mis siis) - teist eesti tüdrukut (meid on siin kolm - mina ja kaks vene tüdrukut. Okei, see kõlab juba imelikult. Kaks eestivene tüdrukut. Meil on ju ometigi selline sõna - eestivenelane. Kuid see kõik on tõesti natuke imelik - me oleme kõik Eestist, aga mina olen eestlane ja nemad on venelased ja ühega neist räägin ma eesti ja teisega põhiliselt vene keeles. Asi on ilmselt selles, et üks neist, Kristina, on mu toanaaber ja temaga olen ma rohkem ja pikemalt rääkinud ja seega oleme eesti keelt kasutanud. Aga teisega, mm... Katerinaga, olen ainult paar korda rääkinud ja seda vene keeles.) Ühesõnaga, kohtasin Katerinat ja avastasin, et mu venekeelne small talk on juba päris hea. Ma sain temaga vabalt tükk aega räägitud sellest, et kuidas läheb ja kes mida näinud ja teinud on ja ma isegi ei mõelnud eriti grammatika peale (ja tundub, et vigu ei teinudki). Mingi blokk on kadunud. Olin enda üle väga uhke :)
Teda kohates olin just teel jalutuskäik-fotoretkele, mis kokkuvõttes kestis vist neli tundi ja lisaks veel umbes üks tund metrooga sõitmist-kojujalutamist. Sest ühel hetkel tahtsin hakata koju tagasi minema, aga avastasin, et ma ei saa aru, kus ma olen. Umbes järgnevad kaks tundi üritasin teha nii, et ma saaks aru, kus ma olen ehk siis läksin korduvalt erinevates valedes suundades ja lõpuks olin järje täiesti kaotanud. Viimaks sõitsin metrooga koju, sest ma ei jaksanud enam kõndida ja ekselda. Metrooga minek võttis kah kauem aega kui sellest punktist oleks pidanud, sest just minu jaoks vajalik kahte liini ühendav peatus, kus ma oleks saanud ümber istuda, oli parajasti remondis ja rong seal peatust ei teinud. Nii et sain lõppkokkuvõttes rohkemaid metroojaamu imetleda (kuigi ma olin selle tegemiseks natuke väsinud).

Natuke Moskva-stiili:

 Et lisada hallidele majadele natuke värvi. Ja värvi meeldib neile lisada vist igale poole. Täiesti randomilt:
 

Normaalne bisnes nii käibki. Igaühel on kuskil oma putka või kelder vms.

Rubriigist WTF?!

Ühe kiriku avastasin ka hoovide vahelt. Sisse ei julgenud minna. Tundus liiga pühalik. Nagu need kirikud alati on.

Puhas hoovi-stiil

Selliste majade hoovidest käib jutt 

Ah jaa, ja see on minu kodutorn öösel vihmas. Või, täpsemalt öeldes elan ma umbes kuskil seal torni nurga taha jäävas tiivas. Öösel läbi torni koju ei saa, sest kahe tiiva vahel on siis võre ees. Tuleb jalutada teisele poole maja (kõlab lihtsamalt kui see tegelikult on)

Kui palju teadmisi....

Kahe päeva jooksul olen ma siin Moskvas olles saanud kahtlemata teada väga palju uusi asju. Et metroos tasub minna viimaste vagunite peale, sest esimesed vagunid on alati palju rohkem täis (metroorongid on hästi pikad ja inimesed ei viitsi enamasti nii kaugele kõmpida :P).
Et rohelise tule ajal tuleb hästi kiiresti üle tee minna, sest normaalse tempoga kõndides jõuab ainult tee keskele ja taas on punane. Ja et ilma valgusfoorita ülekäiguradadel on üldse võimatu üle tee saada, kui just ei ole hõredama liiklusega kellaaeg või kui ei ole kerget enesetapjalikku instinkti, sest ükski kihutav auto jalakäijat märgates küll teed ei kavatse anda. Välja arvatud ülikooli ümbruses, kuid siin nad ka ei kihuta - täna märkasin silti, mis teatas, et MGU (ehk siis Московский Государственный Университет) territooriumil ei või autod sõita kiiremini kui 40 km/h. Ma ei tea, kui kiiresti nad muidu sõidavad, aga igatahes hirmutavalt kiiresti.

Et ametnikud võivad ka toredad olla. Kõik muidugi ei ole, osad neist saavad pahaseks, kui ma esimese hooga valesse kabinetti lähen. Näiteks kui ma ühiselamus ekseldes, teadmata, kelle käest võtmeid küsida, sattusin kogemata 12. korruse administraatori juurde - turvamees juhatas, sest ma sattusin 12. korrusele ringi ekslema (tegelikult elan ma kuuendal ja õige tädi, kelle käest küsida, oli seitsmendal korrusel, aga ma sõitsin liftiga üles ja osad liftid kuuendale-seitsmendale üldse ei viigi, esimene korrus, kuhu nendega saab, on kümnes. Ühesõnaga, jumal teab kuidas ma kaheteistkümnendale üldse sattusin). 12. korruse tädi sai hirmus pahaseks, et mida ma seal teen ja kes mind sinna saatis, mu tuba ju on kuuendal. Mingu ma kohe teisele korrusele (ühikas algab teiselt korruselt) tagasi ja küsigu sealt, kuhu ma minema pean. Õnneks olid teise korruse tädid väga toredad, seletasid pikalt-laialt, kelle juurde ma minema pean ja kus ta asub. Et mul on vaja minna Ljuba juurde. Tuletasid meelde, kuidas ta täisnimi oli ja siis lõid käega - et ta on noor inimene, ei ole tähtis. Jõudsingi varsti Ljuba juurde ja ta andis mulle võtmed. Näitas toa ka kätte ja ütles, et ta ei hakka täna mulle kodukorrast rääkima, seda jõuab homme ka kui ma olen välja puhanud ja nii (ta siiski ei käinud või siis - ilmselt polnud mind sel ajal lihtsalt kodus).

Et ma elan ülikoolis! Ma elan reaalselt ülikoolis ja mu aknast avaneb vaade peakorpuse kõrgele tornile. Siinne ülikoolihoone on hiiiiiiiiglaslik ja kõik on ühes - ühiselamud ja õpperuumid. No ja siis veel sööklad, kohvikud ja poekesed. Kõike leiab. Minu korpuses vist loenguid ei toimu (see suuuuuur maja on jagatud A, Б ja В korpusteks), aga kõike muud küll. (Sissepääsu)kontroll on siin alati. Iga ülikoolihoone (neid on siin päris palju, ma olen esialgu käinud ainult peahoones ja filoloogiafakulteedis) sissepääsu juures passib turvames, kes kontrollib, kas sissetulijatel on esitada õpilaspilet või muu dokument, mis näitab, et nad võiksid üldse olla õigustatud sisenema. Aga nad ei tundu olevat eriti karmid ja kui esitada neile mõni mõistlik põhjendus, miks sul on sinna majja vaja minna, lasevad nad sisse ikka. Vähemalt segaduses välismaalasi :P Ja ühikate sissepääsude juures on ka turvamehed, neile tuleb esitada "ühikatõend" ehk paber, mis tõestab, et sa seal ühikas elad ning isikuttõendavdokument (ehk pass). Nemad ilmselt niisama sisse ei lase, küll aga saan näiteks mina selle tõendiga sisse ka teiste korpuste ühikatesse (vähemalt sama maja omadesse, aga ma ei tea, kas A-korpuses ka ühikas on, nii et esialgu tean, et vähemalt ühte ühikasse saab sellega sisse) nagu just tahtmatult järele proovitud. Nimelt on õhtuti ja öösiti kontrollid ka ülikooli väravate juures. Päeval on väravad lahti, aga õhtul, vist umbes kaheksa paiku, pannakse need kinni ja iga korpuse juurde jääb üks valvuriputka (või pigem nagu kontrollpunkt), kus on uksed mõlemal pool ja kust saab siis sisse-välja voorida. Sisse minnes tuleb kah näidata ühikatõendit ja passi.
Mina käisin täna poes (avastasin ühe supermarketi ülikooli lähedal ja vaimustusin sealsest valikust, varustasin ennast halvaa ja ülimalt odava stakaniga ja igasugu muu tavaariga) ja koju jõudes tegin kõik need protseduurid läbi - näitasin väravas propuskit, näitasin ühikaosani jõudes propuskit ja siis hakkasin oma tuppa minema. See on alati natuke keeruline, sest ma tahaksin teiselt korruselt kuuendale liftiga minna, aga lähen alati vale lifti peale -nagu juba mainitud, siis osad liftid lähevad otse kümnendale ja mina ei ole veel aru saanud, kuidas teha vahet normaalsetel ja korruseid vahele jätvatel liftidel. Aeg-ajalt sõidan kümnendale ja siis teisele tagasi ja siis saab kõrini ja lähen trepist. Seekord ka ei jopanud, nii et lõpuks läksin trepist. Jõudsin kuuendale korrusele ja mõtlesin, et midagi on valesti, kas ma olen kuidagi sattunud korruse sellisesse ossa, kus ma pole veel käinud või mis toimub. Planeering tundus olevat teistsugune ja kuskilt ilmus välja mingeid nurki ja nurgataguseid, millest ma ei teadnudki, et nad eksisteerivad. Mingid toolid kuskil koridorinurgas, köök oli teistsugune (meil on ühisköögid - nagu Narva mnt), kõik oli kuidagi teistmoodi. Käisin terve kuuenda korruse läbi, aga oma tuba ei leidnud. Siis arvasin, et ma olin äkki valest koridoriuksest tulnud, et ilmselt oleks vaja kuskilt teiselt poolt minna. Käisin uuesti mööda treppe, korruseid ja koridore, kuni jõudsin kuskilt teisest otsast kuuendale tagasi. Aina veidramaks läks - ikka uued ja uued tundmatud sopid, mingid kinnilöödud koridoriuksed ja kummaliselt palju koridoriuste taga suitsetavaid inimesi, keda ma tavaliselt koju minnes ei näinud (nimelt on igal korrusel koridoriuste taga, sealt kust trepid lähevad, suitsetamisala. Nagu veel mitmetes uudes kohtades). Ausalt öeldes, ma tõesti vahepeal mõtlesin, et mu tuba on kadunud. Et see on isemuutuv maja ja ta on mu toa lihtsalt olematuks teinud. Kui ma olin juba kõik läbi tiirutanud ja jõudsin tagasi korruse keskele, kus oli valvur (valvurid on igal korrusel ka, kõigele lisaks), küsis ta et kas saab mind kuidagi aidata. Ma siis rääkisin talle, et otsin oma tuba. Kui ma ütlesin, et mu tuba on 648, oli ta üllatunud ja väitis, et nende korrusel on toad kuni nr 642-ni, suuremaid neil ei ole. Siis ma jäin küll täitsa nõutuks. Valvur soovitas mul alla minna ja administraatori käest küsida, mis värk on. Ma siis hakkasingi alla minema ja tee peal tuli mul lõpuks ometi üks asju selgitav mõte. Jõudsin alla turvameeste juurde ja küsisin, kas see on korpus В. Turvamees ütles, et ei, hoopis Б ja kõik oli selge. Kirusin ennast ja läksin minema. Ma olin teisel pool hoonet. Just siis kui ma arvasin, et ma siin natukene juba orienteerun... Enda selgituseks võin öelda, et need korpused näevad täpselt ühesugused välja. Täpselt ühesugused. Värav, hoone ise, nii väljast kui seest. Nad on üksteise peegeldused. Ja hoone ümbrus on ka mõlemal pool sarnane. Fuajeegi on identne. Kuigi hoiatavaks märgiks oleks võinud olla see, et teises korpuses ei olnud fuajees ühtegi läpakaga noort, samas kui meil on neid mitmeid. See siin on vist suuresti välistudengite korpus ja Бga võrreldes on ta ikka uhkem küll. Ei mingeid laudadega kinnilöödud uksi.

Homme saan kindlasti veel palju asju teada, näiteks seda, mis tase mul vene keeles õieti on, sest lähen tegema mingit keeletesti, mille põhjal inimesed keelerühmadesse määratakse. Ja saan paberid ka aetud. Loodetavasti. Mõneks ajaks vähemalt.