Nüüd siis jälle aktuaalsetel teemadel. Või vähemalt poolaktuaalsetel, sest et natuke hilja tuleb see jutt.
Pahupidine linn on mind taas endasse haaranud. Kogu oma ettearvamatuse ja hullumeelsusega. Ja kuna ei saa jätta kirjutamata sellest, mis südamel on, tuleb nüüd taas üks sissekanne protestidest. Protestidest ja protestivaimust. Mässust ja konfliktidest ja muutunud õhust ja nii edasi. Natuke reportaaži mai esimesest poolest ka.
Minul on siin maikuus olnud väga huvitav elu. Ma olen ära jooksnud omoni eest, ööbinud pargis, kuulanud lõpmatult palju huvitavaid jutte, saanud tuttavaks režissööri, endise kirikuõpetaja, ajakirjaniku ja mitmete teiste põnevate inimestega ning päevast päeva saanud informatsiooni ja emotsioonide üledoosi.
Just siis kui Moskva tundus palava ja tüütuna, tulid uued tuuled ja mõndagi muutus. Ühel päeval (mis, võin täpselt öelda, oli 6. mai), pärast tavalist, korrapärast, võimudelt loa saanud massiprotesti muutusid asjad ettearvamatuks. Protest muutus politseile problemaatiliseks, sest kohale tuli oodatust rohkem inimesi, provokaatorite kaasabil toimusid kokkupõrked politsei ja protestijate vahel, politsei blokeeris inimeste vaba liikumist, inimesed muutusid rahutuks. Politsei muutus rahutuks, korraldajatel ei lubatud kõnesid pidada, kasutusele võeti gaas, inimesi hakati arreteerima. Rahutu rahvas ei läinud aga laiali, oodati, skandeeriti ja veedeti niisama aega omoni-keti ees (nad nimelt olid blokeerinud Kremli poole viiva tee). Kui omoni-kett hakkas lähenema, liiguti eest ära ja skandeeriti edasi (ma räägin ainult isiklikust kogemusest, väljaku teises otsas olid teised lood ja muututi vististi taas vägivaldseks). Omoni-kett lähenes taas ja inimesed jalutasid rongkäiguna minema. Jalutati, jalutati, rongkäiguga liitus kuskilt teiselt poolt tulev rongkäik, inimesed olid joviaalsed, liiguti edasi, neid oli palju, jõuti suurele tänavale, võeti endale sõidutee ja joosti autode vahel. Just mõni hetk pärast seda kui me olime arutanud, et huvitav, omon ei olegi veel jõudnud reageerida, nad on kuidagi väga aeglased, see hunt seal oligi. Kõik toimus sekundite jooksul: rahvamass pöördus kannapealt ringi ja hakkas jooksma, mõistsime, et nüüd tuleb kiiresti reageerida ja alustasime jooksu selles massis. Ei soovita kellelegi, adrenaliinitase tõuseb küll lakke, aga silme ees mustab hirm. Et kõik võib juhtuda, kõik väiksed ja suured halvad asjad on korraga peas, aga nad ei jõua mõtetesse, kõik koondub vaid ühte: joosta võimalikult kiiresti ja mitte kukkuda, joosta, joosta, joosta, pääseda... Me pääsesimegi, me jooksime ühte hoovi, sel oli kõik rahulik. Aga me olime kaotanud silmist Natalia. Helistasime, temaga oli kõik hästi, ta oli jooksnud ühte kohvikusse, ta tuli peagi. Me lahkusime hoovist, aga hirm ei lahkunud. Sest omon tundus olevat kõikjal, kuhugi polnud minna. Üks mees võttis meid oma auto peale ja sõidutas ohutsoonist välja. Kõik oli jälle rahulik. Siis tuli välja, et Doro oli kaotanud oma kaamera.
Kaamera sai ta peagi tagasi, juba mõne päeva pärast. See on üks ilmatuma keeruline lugu, seotud sellega, et järgmisel päeval jäin mina vahistamata ja nemad said vahistatud. Ehk siis mina ei suutnud pärast seda ilmatuma väsitavat päeva tõusta kell kümme ja minna nendega koos linna, et jalutada valgete lintidega tänaval (oli Putini inauguratsioonipäev ja seepärast oli kõik, mis üldse võis teha - võibolla- jalutada (suurte hulkadena) tänaval). Tuli välja, et seda siiski teha ei võinud. Ja ka nemad said lõpuks kinni võetud. Sellised lood siin linnas. Kui ametisse vannutatakse presidenti, pannakse kogu kesklinna ümber tara, et Kremlist vähemalt kilomeetri raadiuses ei oleks ei opositsiooni ega üldse ühegi inimese hõngu. Ja et asi veel kindlam oleks (ei tea, mis asi küll), võetakse igaks juhuks kõik kinni, kellel valget linti nähakse. Või siis valgeid riideid (mõned inimesed said tõepoolest vaid valge riideeseme tõttu kinni võetud...).
Noh, midagi küll ei juhtunud, nad olid mõned tunnid politseijaoskonnas, said tuttavaks paljude toredate inimestega (kes olid siis nendega koos kinni võetud) ja neid koheldi eriti hästi, sest et ikkagi välismaalased. Ja küllap Vene viisat saab ka edasi (isale märkuseks). Sest et jalutamist pole veel riigivastaseks kuriteoks ometigi tembeldatud.
Ah jaa, ja kaamera saimegi uuesti kätte just nende uute, avtozaki (ee, see on siis selline: auto kuhu kõik kinnivõetud alguses topitakse) tutvuste kaudu. Lõpp hea, kõik hea.
Nüüd siis okupeeritakse linna ('occupy' on ka siia jõudnud). Pikka aega oli laager Chistõje prudõ ümbruses -muide, ma sellest ümbruskonnast kunagi kirjutasin ka- ahaa!, otsige üles kui on soovi. Seal ma siis käisingi ööbimas ja huvitavate inimestega juttu rääkimas ja loenguid kuulamas. Sealt tuligi see informatsiooni ja emotsioonide üledoos. Pean ütlema, et seal oli täiesti vaimustav õhkkond. Nagu pulbitsev kodanikualgatuse pada. Igaühel oli midagi öelda, õhus oli särinat, ilmatuma palju mõtteid ja ideid, kogu aeg toimus mõtete teokssaamine ja kõik rääkisid kõigiga kõigest. Inspireeriv keskkond. Ma mõtlen, et 80ndate lõpus oli ehk midagi sarnast, selline vabanemise õhkkond ja tunne, et kõik on võimalik (seekord heas mõttes). Räägitakse, et olevat jah sarnane (räägivad siis need, kes on piisavalt vanad, et saada võrrelda).
Kuskil poolest maist aeti laager küll laiali ja inimesed liikusid edasi uude kohta. Sellest ajast alates ei ole ma enam väga hästi kursis, mis toimub, sest palju muid tegemisi tekkis. Ülikooliga tegelesin ja Peterburis käisin. Peterburis muide käisime vaatasime ka opositsiooni laagri üle. Kuigi see ei olnud väga laager ja inimesi oli hirmus vähe. Tundus veider, et neid seal nii vähe oli, Peterburi peaks minu meelest ikkagi olema oma vabaduses ja alternatiivsuses juba vaimu poolest võimuvastasuse kants. Aga ehk ei olegi neil sellepärast tahtmist protesteerida, et neil ei ole midagi viga. On vaba õhku, on meri, politseid pole peaaegu et nähagi, on vägagi elatav linn. Tundub väga teistmoodi kõikidest teistest seni nähtud Vene linnadest. Õhkkond on teistsugune. Ehk on peterburilased end distantseerinud kogust sellest jamast mis toimub ega näe vajadust sekkuda, kuna nende õuele ei kipu keegi liiga tegema. Või vähemalt tundub nii.
Muidugi on seal aktiviste ka. Ja tegelikult ei ole ka seal üldse kõik hästi. Uued seadused ja nii edasi. Mõned nimetavad teda juba Venemaa fašismipealinnaks http://chtodelat.wordpress.com/2012/05/18/what-a-pogrom-looks-like-anti-gay-protesters-attack-migrant-workers-in-petersburg/
Eks ma siis varsti uurin jälle järgi, kuidas laager elab.
Pahupidine linn on mind taas endasse haaranud. Kogu oma ettearvamatuse ja hullumeelsusega. Ja kuna ei saa jätta kirjutamata sellest, mis südamel on, tuleb nüüd taas üks sissekanne protestidest. Protestidest ja protestivaimust. Mässust ja konfliktidest ja muutunud õhust ja nii edasi. Natuke reportaaži mai esimesest poolest ka.
Minul on siin maikuus olnud väga huvitav elu. Ma olen ära jooksnud omoni eest, ööbinud pargis, kuulanud lõpmatult palju huvitavaid jutte, saanud tuttavaks režissööri, endise kirikuõpetaja, ajakirjaniku ja mitmete teiste põnevate inimestega ning päevast päeva saanud informatsiooni ja emotsioonide üledoosi.
Just siis kui Moskva tundus palava ja tüütuna, tulid uued tuuled ja mõndagi muutus. Ühel päeval (mis, võin täpselt öelda, oli 6. mai), pärast tavalist, korrapärast, võimudelt loa saanud massiprotesti muutusid asjad ettearvamatuks. Protest muutus politseile problemaatiliseks, sest kohale tuli oodatust rohkem inimesi, provokaatorite kaasabil toimusid kokkupõrked politsei ja protestijate vahel, politsei blokeeris inimeste vaba liikumist, inimesed muutusid rahutuks. Politsei muutus rahutuks, korraldajatel ei lubatud kõnesid pidada, kasutusele võeti gaas, inimesi hakati arreteerima. Rahutu rahvas ei läinud aga laiali, oodati, skandeeriti ja veedeti niisama aega omoni-keti ees (nad nimelt olid blokeerinud Kremli poole viiva tee). Kui omoni-kett hakkas lähenema, liiguti eest ära ja skandeeriti edasi (ma räägin ainult isiklikust kogemusest, väljaku teises otsas olid teised lood ja muututi vististi taas vägivaldseks). Omoni-kett lähenes taas ja inimesed jalutasid rongkäiguna minema. Jalutati, jalutati, rongkäiguga liitus kuskilt teiselt poolt tulev rongkäik, inimesed olid joviaalsed, liiguti edasi, neid oli palju, jõuti suurele tänavale, võeti endale sõidutee ja joosti autode vahel. Just mõni hetk pärast seda kui me olime arutanud, et huvitav, omon ei olegi veel jõudnud reageerida, nad on kuidagi väga aeglased, see hunt seal oligi. Kõik toimus sekundite jooksul: rahvamass pöördus kannapealt ringi ja hakkas jooksma, mõistsime, et nüüd tuleb kiiresti reageerida ja alustasime jooksu selles massis. Ei soovita kellelegi, adrenaliinitase tõuseb küll lakke, aga silme ees mustab hirm. Et kõik võib juhtuda, kõik väiksed ja suured halvad asjad on korraga peas, aga nad ei jõua mõtetesse, kõik koondub vaid ühte: joosta võimalikult kiiresti ja mitte kukkuda, joosta, joosta, joosta, pääseda... Me pääsesimegi, me jooksime ühte hoovi, sel oli kõik rahulik. Aga me olime kaotanud silmist Natalia. Helistasime, temaga oli kõik hästi, ta oli jooksnud ühte kohvikusse, ta tuli peagi. Me lahkusime hoovist, aga hirm ei lahkunud. Sest omon tundus olevat kõikjal, kuhugi polnud minna. Üks mees võttis meid oma auto peale ja sõidutas ohutsoonist välja. Kõik oli jälle rahulik. Siis tuli välja, et Doro oli kaotanud oma kaamera.
Kaamera sai ta peagi tagasi, juba mõne päeva pärast. See on üks ilmatuma keeruline lugu, seotud sellega, et järgmisel päeval jäin mina vahistamata ja nemad said vahistatud. Ehk siis mina ei suutnud pärast seda ilmatuma väsitavat päeva tõusta kell kümme ja minna nendega koos linna, et jalutada valgete lintidega tänaval (oli Putini inauguratsioonipäev ja seepärast oli kõik, mis üldse võis teha - võibolla- jalutada (suurte hulkadena) tänaval). Tuli välja, et seda siiski teha ei võinud. Ja ka nemad said lõpuks kinni võetud. Sellised lood siin linnas. Kui ametisse vannutatakse presidenti, pannakse kogu kesklinna ümber tara, et Kremlist vähemalt kilomeetri raadiuses ei oleks ei opositsiooni ega üldse ühegi inimese hõngu. Ja et asi veel kindlam oleks (ei tea, mis asi küll), võetakse igaks juhuks kõik kinni, kellel valget linti nähakse. Või siis valgeid riideid (mõned inimesed said tõepoolest vaid valge riideeseme tõttu kinni võetud...).
Noh, midagi küll ei juhtunud, nad olid mõned tunnid politseijaoskonnas, said tuttavaks paljude toredate inimestega (kes olid siis nendega koos kinni võetud) ja neid koheldi eriti hästi, sest et ikkagi välismaalased. Ja küllap Vene viisat saab ka edasi (isale märkuseks). Sest et jalutamist pole veel riigivastaseks kuriteoks ometigi tembeldatud.
Ah jaa, ja kaamera saimegi uuesti kätte just nende uute, avtozaki (ee, see on siis selline: auto kuhu kõik kinnivõetud alguses topitakse) tutvuste kaudu. Lõpp hea, kõik hea.
Nüüd siis okupeeritakse linna ('occupy' on ka siia jõudnud). Pikka aega oli laager Chistõje prudõ ümbruses -muide, ma sellest ümbruskonnast kunagi kirjutasin ka- ahaa!, otsige üles kui on soovi. Seal ma siis käisingi ööbimas ja huvitavate inimestega juttu rääkimas ja loenguid kuulamas. Sealt tuligi see informatsiooni ja emotsioonide üledoos. Pean ütlema, et seal oli täiesti vaimustav õhkkond. Nagu pulbitsev kodanikualgatuse pada. Igaühel oli midagi öelda, õhus oli särinat, ilmatuma palju mõtteid ja ideid, kogu aeg toimus mõtete teokssaamine ja kõik rääkisid kõigiga kõigest. Inspireeriv keskkond. Ma mõtlen, et 80ndate lõpus oli ehk midagi sarnast, selline vabanemise õhkkond ja tunne, et kõik on võimalik (seekord heas mõttes). Räägitakse, et olevat jah sarnane (räägivad siis need, kes on piisavalt vanad, et saada võrrelda).
Kuskil poolest maist aeti laager küll laiali ja inimesed liikusid edasi uude kohta. Sellest ajast alates ei ole ma enam väga hästi kursis, mis toimub, sest palju muid tegemisi tekkis. Ülikooliga tegelesin ja Peterburis käisin. Peterburis muide käisime vaatasime ka opositsiooni laagri üle. Kuigi see ei olnud väga laager ja inimesi oli hirmus vähe. Tundus veider, et neid seal nii vähe oli, Peterburi peaks minu meelest ikkagi olema oma vabaduses ja alternatiivsuses juba vaimu poolest võimuvastasuse kants. Aga ehk ei olegi neil sellepärast tahtmist protesteerida, et neil ei ole midagi viga. On vaba õhku, on meri, politseid pole peaaegu et nähagi, on vägagi elatav linn. Tundub väga teistmoodi kõikidest teistest seni nähtud Vene linnadest. Õhkkond on teistsugune. Ehk on peterburilased end distantseerinud kogust sellest jamast mis toimub ega näe vajadust sekkuda, kuna nende õuele ei kipu keegi liiga tegema. Või vähemalt tundub nii.
Muidugi on seal aktiviste ka. Ja tegelikult ei ole ka seal üldse kõik hästi. Uued seadused ja nii edasi. Mõned nimetavad teda juba Venemaa fašismipealinnaks http://chtodelat.wordpress.com/2012/05/18/what-a-pogrom-looks-like-anti-gay-protesters-attack-migrant-workers-in-petersburg/
Eks ma siis varsti uurin jälle järgi, kuidas laager elab.
