Saturday, October 29, 2011

Kuidas süsteem töötab

S.t: kuidas asjad meil siin ühikas käivad.
Neljapäeva õhtul käisin poes ja ostsin veini. Sest et oli veinituju. Aga samal õhtul keegi minuga seda jooma ei tulnud, sest et kõigil oli vaja koduseid ülesandeid teha (tõesti, mulle tundub, et ma olen pea ainuke laiskvorst - vähemalt oma sõprade hulgas - kellel reedeti pole mitte ühtegi loengut ega seminari. Ma ei saa aru, kuidas nad viitsivad. Mina ei viitsinud isegi Tartus, oli mul siis nii palju aineid kui tahes. Reede lihtsalt ei loe. Ja kes on siin tulnud selle peale, et vaestel välismaalastel on keeletunnid reede hommikul kell üheksa?! Mul on ikka keelerühmaga vedanud).
Nii, ja kui ma eile õhtul koju tulin (käisin üksi mööda linna uitamas ja raamatupoode avastamas, mm), kohtasin Vadimi (üks vene poiss, kes elab ka meie korpuses ja kellega Karolina ja Dorothee said tuttavaks liftis :) ja kes on (väidetavalt) tüütult ülihoolitsev ja tahab kogu aeg meiega hängida). Vadim ütles, et jaa....blablablaa...Miša ja Natalia käisid poes veini ostmas ja et täna tuleb vetšerinka (s.t pidu, oleng vms). Et Natalia ja Miša ja siis veel poolakad (meie kõrval elavad kaks poola poissi ja natuke kaugemal veel üks. Kui minu juures eelmisel nädalal vetšerinka oli... - jah eelmisel nädalal oli siin kaks päeva järjest üks pidu ja pillerkaar- sattusid (!) nad ka sinna ja nüüd on nad Kristinaga, s.t mu naabrineiuga head sõpsid) ja Kristina ja ta ise ja siis võibolla keegi tuleb veel.
Mina: Oo, kui tore! Ja kus siis?
Vadim: sinu juures.
-Minu juures?! Huvitav, aga mulle ei ole keegi selle kohta midagi öelnud...
Vadim: sa ei teadnudki või?
-eeee, ei..... Ja nii palju inimesi? Kuidas see siis nüüd juhtus?
Siis me seal natuke aega naersime ja mina imestasin ja lõpuks ütles Vadim et hästi, kell kümme siis sinu juures?
-No tõesti, tore, et mina ka nüüd tean, eks ole...
Läksin koju ja mõtlesin, et siin ühikas saavad ikka kõik kõigest kohe teada. Pudel veini = vetšerinka minu juures...
Läksin siis Natalia juurde, et talt välja nõuda, kas tema ütles Vadimile, et minu juures on vetšerinka. Koridoris kohtasin Mišat, kes oli natuke süüdlasliku näoga ja ütles, et kell kümme saame kokku, eks ole....blablablaa...
-Jah, minu juures! Aga mina ise ei teadnud midagi...
Miša: sa ei teadnudki?
Lõpuks, pärast mõningast naermist ja arutlemist Natalia uksel tuli välja, et minu eelmisel õhtul mainitud "pudeli veini" oli Natalia edasi öelnud Mišale (Natalia: mina ütlesin ainult talle!) ja Miša vist oli Vadimi arupärimise peale, et mis me õhtul teeme, öelnud, et joome veini. Ja ma ei saanud päris täpselt aru, kuidas poolakad asjast teada said, aga ka Miša kaudu. Süüdlane leitud. Ma siis olin natuke pahane ja natuke segaduses ja natuke häiritud ja kurtsin, et miks jälle minu juures, ma ei viitsi koristada jne (sest mulle küll meeldivad ootamatud külalised ka, aga ainult siis, kui tegemist on sõpradega. Ja need poola kutid mulle ausalt öeldes väga ei sümpatiseeri, neil on kuidagi häirivad naljad ja noh, üldse).
Lõpuks jõudsime kolmekesi otsusele, et hea küll, saame siis kell kümme minu juures kokku ja kui kõik on kohal, lähme ehk kellegi teise juurde (sest et mina olin endiselt natuke pahur sellise asjade käigu üle).
Asi lõppes sellega, et kolisime kõigest kõrvaltuppa Kristina juurde ümber. Kuigi mul oli juba ükskõik - ma olin toa ära koristanud ja puha. Igatahes - jõime veini ja täitsa mõnus oleng oli lõppude lõpuks. Kuigi ma mõtlesin enne, et tahaks pigem välja minna. Aga ei saa ju välja minna, kui külalised on ukse taga.
Niisiis, siin on nii, et pudel veini toob kohe kohale külalised. Kui seda veini vaid poole sõnagagi mainida ;P Umbes nagu multikas "Kingitus kõige nõrgemale", kus, kuuldes sõna "kingitus", kohe kohal on nii hunt, metssiga kui rebane.

Tuesday, October 25, 2011

Strannaja stranaa...Vsegdaa...

Onon. Imelik.
Ja kogu see kummalisus ja vastuolulisus on mindki endasse haaranud - ühel päeval naeran teda kõht kõveras ja teisel päeval neelan tema pärast maailmavalupisaraid (või siis riigi-/kultuurivalupisaraid?) Lihtsalt nii kummaline, et ei tea kas nutta või naerda. Kuna üldse ei tea, siis teen mõlemat.
Sellel maal ei ole midagi selget ega konkreetset. Alati on kõik nagu pudru ja kapsad. Süstematiseeritud süsteemitus. Või siis süsteemita süstematiseeritus. Jah, see kõlab juba nagu midagi sinnapoole, piisavalt keeruliselt igatahes.

Niisiis olen ma iga päev vastuolude lainel. Laineid tuleb iga päev igalt poolt nii et vähe pole. Sest et peale selle et siin on Venemaa, on siin ka (kaheteist)miljonilinn. Ei saa kurta elamustepuudust.
Minu eelnenudlaupäevaseks plaaniks näiteks oli algselt minna loomaaeda. Päikseline laupäev, rahulik uitamine jne (http://etv2.err.ee/videod/lastesaade/e1b1485e-a744-4ccb-ab89-74381a6a58f3 Ma kipun siiski arvama, et kui me oleks loomaaeda läinud, olekski lõvi lahti pääsenud või midagi. Sest et action'ist ei pääse.)
Aga tegelikult läksime hoopis meile neljapäeval metroos jagatud voldiku tõttu (nota bene: ma käisin oma sünnipäeval klassikalise muusika kontserdil! Sinna vedas meid kõiki loomulikult Miša. S.t Miša on üks saksa poiss. Jah, see pole üldse loogiline. Get used to it! Tähendab, ta on poolsakslane ja poolvenelane, aga Saksamaalt pärit. Ta on meil pianist ja huvitub klassikalisest muusikast. Sinna ma nüüd selle metrooga jõudsin...Ühesõnaga - lause jätkub:) meeleavaldusel.
Loomulikult meeleavaldus protiv Putina (Поставь крест на воровской власти! Голосуй против всех! ehk siis rist vargavõimule ja hääleta kõigi vastu). Me Nataliaga (üks poola tüdruk) tahtsime lihtsalt teada, mis seal siis toimub, kuidas see meeleavaldus välja näeb, noh, et mis värk on. Meis on vist liiga palju revolutsioonijanu - kohe kutsub meeleavaldustele. Teised vaatasid altkulmu, kerge nooh-ilmega üleskutse peale meiega liituda ja ei öelnud eriti midagi peale selle, et me ettevaatlikud oleks...
Meeleavaldus oli...eelkõige hirmus veider. See toimus Пушкинская площадь'il (nagu ma aru olen saanud siis meeleavaldused toimuvadki eranditult seal. Puškini väljakul. Natuke nagu sümboolne...). Jõudsime sinna ja suundusime inimsumma poole. Tahtsime kohe väljakule minna, aga siis tuli välja, et kõik sinna viivad rajad on blokeeritud teisaldatavate aedade ja rohkete laiguliste meestega... Üks sissepääs oli ka. Läbi turvaväravate... See tekitas kõhedust ja kahtlusi - läbi turvaväravate ei tihanud nagu minna... Lõpuks ikkagi läksime, mis seal ikka. Kotid kontrolliti üle (et ei oleks alkoholi ega pommi?) ja rohkem ei tülitatud. Miitingul peeti eelkõige vihaseid ja vähem vihaseid ja lootusrikkaid ja päris kurbi võimuvastaseid kõnesid, skandeeriti "Rossija bez Putina" ja muud taolist, aga kõige veidram oli meie jaoks see, et enamus kohalolijatest olid üsna vanad või vähemalt vanemapoolsed inimesed. Noori polnud peaaegu üldse. Me oletasime, et noored on juba lootuse kaotanud ja täiesti passiivseks muutunud. Et nad arvavad, et nagunii midagi ei muutu, aga vanadel on veel lootust. Et noortel on poliitikast ükskõik ja nad tahavad muude asjadega tegeleda. Ja ma arvan, et noored ka kardavad rohkem. Neil on mida kaotada ja nad ei julge seepärast opositsioonilisele meeleavaldusele tulla - see võib nende tulevikku ohustada. Noh, eriti veel kombos "nagunii midagi ei muutu" suhtumisega vaatavadki heal juhul vaid eemalt (kaugemaltuudistajate hulgas oli minu arvates noori üsna palju) kuidas need, kellel palju kaotada ei ole, julgelt tegutsevad.
Ilmselt sellepärast, et noori nii vähe oli, taheti meilt kaks korda intervjuud. Üks kord jaapani televisioonist :O Me muidugi ei andnud, ütlesime, et oleme välismaalased.
Kui meeleavaldus juba läbi sai, seisime veel seal ja jälgisime inimesi ja Natalia hakkas rääkima paari neiuga, kes ka seal läheduses olid. Tuli välja, et nad on ürituse korraldamisega seotud, nad rääkisid meile pikalt, et Venemaal on diktatuur ja tõid mitmeid näiteid, mis on opositsiooniliste tegelastega juhtunud (kellele pandi korterisse pomm ja nii edasi..:S) Kuna me tundusime huvitatud, siis kirjutasid nad meile oma kontaktid ja veel pikalt märksõnasid nn huvitavama informatsiooni kohta, mida kust leida võib jne. Me andsime neile oma meiliaadressid ka ja juba samal õhtul potsatas postkasti ühe neiu poolt kiri, kus ta veelgi infi jagas. Ma ei tea, kas kirjutan vastu... Nad olid huvitavad, aga natuke kummalised. Nagu siin kõik vististi... Näiteks tundis ta huvi, miks me just Venemaale õppima tulime (siin nad ka ei saa aru, nagu Eestiski - patšemuu Rossija?). Me siis rääkisime, et meile meeldib see kultuur ja keel ja kõik ja blablabla ja ta ütles, et - Venemaa, see pole mitte ainult kommunistid, eks ole! (jah, ei olegi ju...ma ju tean) Ja üldse...
Ühesõnaga ma ei tea, mida sellest kõigest siin ülepeakaela arvata. Vastuolulained käivad üle pea.



 
Ohhoo!


 
Tüüpiline vanuseklass oli umbes selline



-Tere, me oleme jaapani televisioonist. Kuidas oleks intervjuuga?
-Ee, ei..me oleme välismaalased
-Ahhaa, hea küll. Kust te pärit olete?
-Ee, Eestist ja Poolast
-Ja mis te Moskvas teete, õpite?
-Jah, MGU-s
(paus)
-(Natalia) Meie jaoks on imelik, et siin on nii vähe noori 
-Aga teil, kuidas teil siis oleks?
-No just vastupidi, noori oleks rohkem
-(jaapanlane naerab)Nojah, teie riigid on ju demokraatlikumad, eks ole?
...


Samal päeval veel: Eesti muusika kontsert konservatooriumis (Pärt, Sisask, Sumera. Loomulikult viis meid sinna jälle Miša. Ja Miša sõber Paša, tänu kellele me kontserdile tasuta saime) ja meie ees istuvad viis eestlast, kes oma eesti keelega põhjustasid minus pidevaid itsitamishooge (ikka väga kummaline oli üle pika aja enda ÜMBER eesti keelt kuulda) ja kellele jätsin ma ilmselt endast mulje kui täielikust idioodist. Ja kaasaegne tants kontserdi lõpus, mis meeldis vist peaaegu kõigile teistele, aga mina: pähh! -  See oli liiga dramaatiline ja liiga igav. Tehnika oli muidugi hea, aga... (jne. Üldse, peaks otsima Moskvas head kaasaegset tantsu...) :P
Lõputud metroosõidud ja aeg, mida söömise jaoks ei olnud. Nuudlite ja võileiva õgimine konservatooriumi ees ja hilisõhtune energiaauk.
Hingestatud vestlused vene ühiskonnast ja lõputud naeruhood Nataliaga (kuna olime enne kojuminekut jõudnud juua ühe pisikese õlle, arvas Paša tšikk...või noh, neiu.. et me oleme purjus ja tahtis, et Paša meid ülikoolini saadaks, et äkki me ei leia kodu üles :D  - Miša pärast rääkis. See plaan õnneks läbi ei läinud, võibolla oli siis Miša piisavalt usaldusväärne, hahaa! See neiu oli üldse natuke kummaline. Noh, ja meie ka muidugi)

Vastuolusid ja veidrusi ja kummalisi inimesi teilegi!

Thursday, October 13, 2011

Väljasõit hallikasse rohelusse

Oi, rebjata! Siin on ainult üks nali teise otsa, ilma naljata!
Pühapäeva õhtul käisin käisin sakslaste ja jaapanlastega vodkat joomas - true story (s.t teisi oli küll ka) ja sain teada, et hiina keeles on McDonalds Mac-dan-lao (ma ei ole selles kirjapildis eriti kindel, noh, hiina keeles on kirjapilt ju üldsegi hoopis teistsugune...aga hääldus see umbes nagu mäkdanlao - ja lõpus selle -lao puhul tõuseb hääl kõrgemaks - noh, meie arvates nagu tüüpiline hiina keel ;P). See oli hirmus lõbus. Ühesõnaga, seal oli üks korea poiss, kes oskas hiina keelt. Ja sellest mäkdanlaost me ei saanud ega saanud üle, lasime tal korduvalt korrata ja naersime iga korraga üha rohkem. Jaapanlaste nimede õppimine oli ka märkimisväärselt lõbus. Mina ei kavatsenudki kellegi nime ära õppida, sest minu jaoks hakkab nimi rolli mängima alles hiljem, siis kui ma inimest juba tean. Ma ei jäta kunagi nime esimesel kohtumisel meelde (no kui ta just ise meelde ei jää või mul ei ole vaja seda nime kohe alguses kasutada) ja tutvustamisel libiseb see tavaliselt üldse kõrvust mööda - ma lihtsalt ei pööra sellele tähelepanu (ja ei oota ka, et teised minu nime kohe meelde jätaksid - fair deal). Aga mu uus poolatarist tuttav Natalie millegipärast tahtis väga nende nimesid ära õppida ja nägi sellega tükk aega vaeva. Vaesed jaapanlased muidugi, peavad igale inimesele mitu minutit oma nime korrutama, enne kui need aru saavad. Ja neil isegi ei olnud märkimisväärselt keerulised nimed.
Nimedega saab siin ikka nalja küll. Ma käisin eelmisel nädalal seminaris (vene liikumistegusõnade kohta, klassikalised välismaalaste komistuskivid) ja õppejõud seal (kes oli minu arvates nagu klassikaline baabuška ja rääkis häirivalt aeeeeeglaselt - no et kõik ikka aru saaksid :S) millegipärast võttis endale kohustuseks igaühelt ka perekonnanime küsida. Ma ei saa aru, miks, ta nägi eesnimedegagi palju vaeva. No kohe üldse ei saanud aru... Isegi minu eesnime oli vaja korduvalt ja korduvalt üle korrata, enne kui ta selle lõpuks õigeks sai. Ma ei mõista, miks kipuvad inimesed sageli Kaiast Koia tegema (või Goia - minu armas vene keele õppejõud ei saanud ka alguses pihta ja küsis, kas mulle pandi nimi selle kunstniku järgi :) Noh, päris Goya ma siiski ei ole). Pehme eesti hääldus vististi, kui ma seda saksa moodi ütleksin, küllap saadaks kohe aru. Aga see oleks liiga järsk ja ei kõlaks üldse nii nagu peab. Kh-aia! Igatahes see õppejõud nägi ka hirmus palju vaeva. Perekonnanimest ei maksa üldse rääkida. Ja minu kõrval istus üks itaalia tüdruk. Tema nimi oli Victoria ja see oli peaaegu et esimene nimi, mille baabuška kohe esimese korraga õigesti hääldas. Ta oli juba rahul ja ütles, et oh, no see on ju lihtne, aga siis tuli perekonnanimi...: lalala-lallalaa, midagi väga itaalialikku. Mitte väga keeruline, aga, noh, õppejõu jaoks küll.

Ja peale selle veel, me käisime pühapäeva päeval Сергиев Посад'is, mis on üks väikelinn - khm, tähendab elanikke on umbes sama palju kui Tartus... ja on tähelepanuväärne peamiselt oma (suur)kloostri poolest -Троице-Сергиева Лавра, mis on Venemaa vast tähtsaim klooster, vene õigeusu kiriku vaimne keskus.  

Klooster on tõesti märkimisväärne, ma lihtsalt ei saa mainimata jätta mõningaid kilde selle pikast ajaloost ja kuulsaid nimesid, mis ajaloost välja kooruvad. Ammu-ammu 15. sajandil toodi sinna freskosid tegema parimad ikoonimaalijad, no näiteks Andrei Rubljov. 17. sajandil piirati kloostrit 16 kuud Vale-Dmitrit toetava poola-leedu  väe poolt (Vale-Dmitri lugu on väga segane ja kõik muu oli sellal ka segane, sellepärast kutsutakse 17. sajandi algust Venemaal ka "segaduste ajaks" ;)) Klooster pani vastu, aga Vale-Dmitri sai siiski võimule, kuhu ta küll muidugi kauaks ei jäänud.
Kloostrisse on maetud Vale-Dmitri eellane, (vastu)oluline ajalootegelane, samuti siniveretu tsaar Boriss Godunov.
Peeter I leidis seal varjupaika oma ebakindlal eel-valitsemis-perioodil ja küllap on juhtunud veel palju muudki. Ikkagi juba 14. sajandist algav ajalugu.

Meie esimene Moskvast-välja-väljasõit oli vast mitte ajalooline (vähemalt mitte veel ;P), aga väga värvikas igatahes. Meie - siinkohal mina, Dorotee - üks saksa tüdruk ja seesama Natalie, keda eespool mainisin. Hiljem liitusid meiega veel Nataliet parajasti külastav sõber Saksamaalt ja kaks tuttavat, ehtsad venelased.
Reisis sisaldusid (kilde):
- Ehtne vene rong, kus iga natukese aja tagant käisid kõikvõimalikku kraami pakkuvad tegelinskid. Oleks võinud osta puhastusvahendeid, sokke, veidraid jalanõusid, mingeid kummalisi tehnikavidinaid ja muud head-paremat.
- Uus "sõber", mees, kes hakkas meiega rääkima teel rongijaamast kloostrisse, kes oli Ali Aserbaidžaanist, kes oli küll väga tore, aga ei tahtnud kuidagi ära minna. Olles juba tükk aega kloostri-alas ringi jalutanud ja siin-seal seeski käinud, ei ilmutanud mees üldse mingeid märke, et ta meist üldse kunagi taipaks lahkuda, olime sunnitud kõik vihjelised abinõud kõrvale jätma ja talle otse ütlema a la "te olete küll väga tore, aga kas te võiksite nüüd ära minna". Me vist ei väljendunud piisavalt konkreetselt, sest ta ei tahtnud ikka ära minna. Olime juba tükk aega järjekorras (kohe räägin) seisnud, vestlesime omavahel, tema aga seisis sealsamas tsipa eemal ja ütles lõpuks et ta ootab meid natuke eemal. Kui me siis ütlesime, et pole vaja meid oodata, sai ta aru ja läks kurvalt minema.
-Umbes tund aega ilmaasjata järjekorras seismine.
Nägime järjekorda kiriku ukse taga looklevat ja mõtlesime, et järjekord on selleks, et kirikusse sisse pääseda. Kuna see oli just see koht, kus lamavad tähtsa pühaku, selle kiriku asutaja säilmed, tundus see oletus meile täiesti loogilisena. Aeg möödus ruttu, ajasime juttu meie ees seisva sümpaatse daamiga, kes ei saanud jätta meie vestlusesse sekkumata, kui me parajasti vene meeste lühikesest elueast rääkisime: "mitte kõik mehed ei sure noorelt. Minu isa on(või oli?) 86! (vms midagi 86 kanti)" Jne. Daam oli palju reisinud, pärit Uuralite kandist, alles eile Pariisis olnud, tundis huvi meie rahvustoitude, usulise kuuluvuse ja kõige muu vastu. Ja jutustas maast ja ilmast. Millest kõigest ei või järjekorras rääkida!
Igatahes, olles lõpuks jõudnud järjekorraga kirikuuksest sisse, nägime, et saba lookles ka kiriku sees. Ja siis tuli välja, et see saba on hoopis nendele, kes tahavad preestrilt õnnistust, ikooni suudelda jne. Meie kui niisama uudistajad oleks võinud ka ilma sabata. Pole midagi, oli huvitav.
- Õigeusu värvikusest ja kommetest (taas)vaimustumine ja natuke ka selle kõige üleküllus. Värvi-värvilised kirikud nii seest kui väljast, pearätid, püha vesi, kirikus hõnguv viirukiaroom, inimesed, kes kirikukellade helinat kuuldes nutavad, lõputud risti-ette-löömised ja ikoonidesuudlemised, õnnistused, preestri kumisev-kajav hääl ja kaunid kirikulaulud - seda kõike oli ja rohkemgi veel. Oli arakstegevalt hardunud pühalikkus, õhus hõljuv müstika. See oli imeline ja samas oli seda ühel hetkel liiga palju.
- Muidu ehtne vene elu, nagu puhvetis korraks teetopsi taga soojenemine ja enda vestlusesse pausi tekkides korraks teiste jutuajamise kuulatamine (kustumatu häälesumin käib asja juurde), tänaval portveini joomine, pisikeses putka-kohvik-minisööklas pirukate, borši ja õlle (mm, see meeõlu oli nii hea) nautimine.

-Veidrad kohad, vastuolulisus, vanad, kunagi ilusad, nüüd lagunevad majad ja perifeeria.




Ühesõnaga, Venemaa.

Saturday, October 8, 2011

Чистые Пруды

Kuna täna olid kõik inimesed, kes mind kuhugi kaasa kutsusid või tahtsid kutsuda, hoopiski ära kadunud, käisin üksi ilusat ilma nautimas (jah, üle aegade oli ka siin lõpuks soe ja päikseline!)
Taaskord Чистые Пруды kandis (muide, eelmine postitus oli valearvamusest kantud, põhi-Bulgakovi-koht ei olegi Чистые Пруды vaid hoopis Патриаршие пруды - eesti keeles Patriarhi tiigid, perfektselt loogiline...)
Natuke pildilist aimu, mis koht see on:

Lenin passib nurga taga

Ja telekas on ka
 
 Kuidas oleks sellise majaga?






Kompa

Kuidas saaks ilma kirikuta?

Kui tänaval on peeglid, on kõigil lõbus

Kohviklubi?

Greifid ja tiibadega kiisud!


Monday, October 3, 2011

Täna kohtasin Leninit

Päriselt ka! (Õnneks ei olnud ta elus)
Ma tahtsin täna ennast kokku võtta ja lõpuks ometigi minna parajasti toimuvale rahvusvahelisele animatsiooni-meediakunsti festivalile (umbes viimasele seansile, eelnevatel päevadel lihtsalt ei jõudnud...), aga siis tekkis mul hoopiski tuju minna Чистые пруды'sse. Kuidas see eesti keeles nüüd ongi... Aa, Patriarhi tiigid! (ma ei saa sellest tõlkeloogikast küll üldse aru...Otsetõlkes oleks "Puhtad tiigid", see kõlaks muidugi imelikult, aga miks just "Patriarhi"?) Ma ei tea, kust see tuju tuli, ehk sellest, et väljas oli täpselt selline ilm, et Woland võiks olla liikvel - tuuline, pilvealune, külm ja salapärane. Ja ma ei olnud Чистые пруды juures veel käinud, ometigi on see põhi-Bulgakovi-koht ja ma armastan Bulgakovit. Jah, see on sama koht, kus Berlioz jääb mahapillatud päevalilleõli tõttu trammi alla. 
Fotoretke asemel tuli niisama retk, sest et fotoka aku tühi (ja pime(nemas) ka juba nagunii).
Kokkuvõte: ma arrrrrrmastan seda kanti! Ei mingit stalinistlikku arhitektuuri ega viisnurki! - noh, mõnda viisnurka nägin ka, aga mitte seoses arhitektuuriga. Mulle nimelt jõudis seal olles pärale, et mul on stalinistlikust massiivsest arhitektuurist ja kogu sellest sümboolikast juba natuke kopp ees - seda on liiga palju. Aga Чистые пруды (selgituseks pean mainima, et tegelikult on seal ainult üks tiik, ei mõista, millest mitmus) ümbruskonnas on imeilusad vanad majad. Natuke nagu Peterburis (minu mälu järgi). Üks arhitektuurimälestis teise otsa, ajaloomälestistest rääkimata. Majad, kus elasid Puškin, Eisenstein, kus plaaniti 1905. aasta revolutsiooni... Ajalugu ja kultuuri võib seal sisse hingata. Tühjad kõrvaltänavad - noh, tühjad küll vähemalt pühapäeva õhtul... aga tühi tänav - Moskva puhul see on juba midagi erilist. Sopilised tagahoovid ja, vahelduse mõttes madalad või olematud tarad. Mõnusad kohvikud ning tavalisest märgatavalt vähem putkasid, poode ja silte. Saatkonnad - ma nägin seal mitut saatkonda ja mulle on jäänud mulje, et saatkonnad asuvad tavaliselt eriliselt mõnusates, ajaloolistes ja ilusates linnaosades. Nii tundub olevat vähemalt Tallinnas (Kassisabas on päris mitu saatkonda), Reykjavikis ja Riias. Ja Moskvas ka. Igatahes märgib saatkondade kohalolu minu jaoks linnaosa erilist rahulikkust ja ehk ongi vaid rahulikkusega tegemist - on rohkem aega ümbruskonna ilu märgata.
Ja - seal oli Lenin. Lenin Žukovski uulitsas. Olin metroosse tagasi jalutamas, et koju sõita, jõudsin just tänava viimase majani ja valmistusin ümber nurga pöörama. Selle tänava viimase maja juures oli miskit siseõue laadset, planguga varjatud ja plangus oli värav. Värav oli lahti, ma heitsin möödaminnes pilgu sisse - ja üllatusin peaaegu et ehmatuseni - kõndisin oma üllatuses veel natuke edasi ja läksin siis tõktõktõk tagasi. Seal oli pisike hoov, mida keegi ilmselt ei kasutanud, see oli täis vanade ajalehtede pakke ja avatud värava kõrval vanade ajalehtede vahel seisis elusuuruses Lenini kuju...
Ühesõnaga - äärmiselt ilus ja äärmiselt üllatuslik linnaosa, kus ajaloolised isiksused on kohal kõikvõimalikes vormides.

Eilse päeva suurim avastus oli aga see, et ma suudan vene keeles rääkida
-vene koolide reformist Eestis (see teema on mul endiselt nii meelel kui keelel ja ei lähe sealt ära)
-Marxist
-kapitalismist ja kommunismist
-Venemaa lähenemisest ajaloole
Muidugi vigaselt, aga, kohati sõnu otsides ja käänete ja pööretega hätta jäädes saavad mõtted arusaadavaks. (Teemaks olid veel postmodernism, sõda, okupatsioonid jms...)
Põnevaim teade tuli Karolinalt, kes oli jõudis Jasnaja Poljanast tagasi parajasti siis, kui mina ja Dorotee (kes on ka üks saksa tüdruk - teiste välismaalastega on kohati lihtsam keelt praktiseerida - nad on kannatlikumad kuulajad, sest on ise ka mitteniisoravad rääkijad) olime oma teemadega jõudnud Saksa/Eesti vähemuste haridusprobleemide (ehk - vene koolid Eestis ja türgi emigrandid Saksamaal) juurde. Karolina rääkis nimelt, et ülikoolil, s.t meie ühikal/kodul on salajane maa-alune sissepääs, läbi mingisuguse labürindilise keldri... (ehk siis saab majja tulla ka ilma et peaks kuskil mingit propuskit näitama) Keegi oli talle seda näidanud. Ta lubas meile ka selle kätte juhatada. Põnev! (ja ta rääkis veel, et meie korpusest saab ka katusele. Tuleb leida ainult inimesed, kes teaksid, kuidas - sest et kõik ei tea... ;))
Ja suurim sõnaaps oli korduvalt автостоп'i автобус'iks lausumine. Mulle meeldib hääletamine, hääletamine aga mitte bussid! Mitte bussid... Need kaks sõna on vene keeles lubamatult sarnased...