Juhtumisi juhtub juhtumisi: Väljasõit hallikasse rohelusse

Oi, rebjata! Siin on ainult üks nali teise otsa, ilma naljata!

Pühapäeva õhtul käisin käisin sakslaste ja jaapanlastega vodkat joomas - true story (s.t teisi oli küll ka) ja sain teada, et hiina keeles on McDonalds Mac-dan-lao (ma ei ole selles kirjapildis eriti kindel, noh, hiina keeles on kirjapilt ju üldsegi hoopis teistsugune...aga hääldus see umbes nagu mäkdanlao - ja lõpus selle -lao puhul tõuseb hääl kõrgemaks - noh, meie arvates nagu tüüpiline hiina keel ;P). See oli hirmus lõbus. Ühesõnaga, seal oli üks korea poiss, kes oskas hiina keelt. Ja sellest mäkdanlaost me ei saanud ega saanud üle, lasime tal korduvalt korrata ja naersime iga korraga üha rohkem. Jaapanlaste nimede õppimine oli ka märkimisväärselt lõbus. Mina ei kavatsenudki kellegi nime ära õppida, sest minu jaoks hakkab nimi rolli mängima alles hiljem, siis kui ma inimest juba tean. Ma ei jäta kunagi nime esimesel kohtumisel meelde (no kui ta just ise meelde ei jää või mul ei ole vaja seda nime kohe alguses kasutada) ja tutvustamisel libiseb see tavaliselt üldse kõrvust mööda - ma lihtsalt ei pööra sellele tähelepanu (ja ei oota ka, et teised minu nime kohe meelde jätaksid - fair deal). Aga mu uus poolatarist tuttav Natalie millegipärast tahtis väga nende nimesid ära õppida ja nägi sellega tükk aega vaeva. Vaesed jaapanlased muidugi, peavad igale inimesele mitu minutit oma nime korrutama, enne kui need aru saavad. Ja neil isegi ei olnud märkimisväärselt keerulised nimed.
Nimedega saab siin ikka nalja küll. Ma käisin eelmisel nädalal seminaris (vene liikumistegusõnade kohta, klassikalised välismaalaste komistuskivid) ja õppejõud seal (kes oli minu arvates nagu klassikaline baabuška ja rääkis häirivalt aeeeeeglaselt - no et kõik ikka aru saaksid :S) millegipärast võttis endale kohustuseks igaühelt ka perekonnanime küsida. Ma ei saa aru, miks, ta nägi eesnimedegagi palju vaeva. No kohe üldse ei saanud aru... Isegi minu eesnime oli vaja korduvalt ja korduvalt üle korrata, enne kui ta selle lõpuks õigeks sai. Ma ei mõista, miks kipuvad inimesed sageli Kaiast Koia tegema (või Goia - minu armas vene keele õppejõud ei saanud ka alguses pihta ja küsis, kas mulle pandi nimi selle kunstniku järgi :) Noh, päris Goya ma siiski ei ole). Pehme eesti hääldus vististi, kui ma seda saksa moodi ütleksin, küllap saadaks kohe aru. Aga see oleks liiga järsk ja ei kõlaks üldse nii nagu peab. Kh-aia! Igatahes see õppejõud nägi ka hirmus palju vaeva. Perekonnanimest ei maksa üldse rääkida. Ja minu kõrval istus üks itaalia tüdruk. Tema nimi oli Victoria ja see oli peaaegu et esimene nimi, mille baabuška kohe esimese korraga õigesti hääldas. Ta oli juba rahul ja ütles, et oh, no see on ju lihtne, aga siis tuli perekonnanimi...: lalala-lallalaa, midagi väga itaalialikku. Mitte väga keeruline, aga, noh, õppejõu jaoks küll.

Ja peale selle veel, me käisime pühapäeva päeval Сергиев Посад'is, mis on üks väikelinn - khm, tähendab elanikke on umbes sama palju kui Tartus... ja on tähelepanuväärne peamiselt oma (suur)kloostri poolest -Троице-Сергиева Лавра, mis on Venemaa vast tähtsaim klooster, vene õigeusu kiriku vaimne keskus.

Klooster on tõesti märkimisväärne, ma lihtsalt ei saa mainimata jätta mõningaid kilde selle pikast ajaloost ja kuulsaid nimesid, mis ajaloost välja kooruvad. Ammu-ammu 15. sajandil toodi sinna freskosid tegema parimad ikoonimaalijad, no näiteks Andrei Rubljov. 17. sajandil piirati kloostrit 16 kuud Vale-Dmitrit toetava poola-leedu väe poolt (Vale-Dmitri lugu on väga segane ja kõik muu oli sellal ka segane, sellepärast kutsutakse 17. sajandi algust Venemaal ka "segaduste ajaks" ;)) Klooster pani vastu, aga Vale-Dmitri sai siiski võimule, kuhu ta küll muidugi kauaks ei jäänud.
Kloostrisse on maetud Vale-Dmitri eellane, (vastu)oluline ajalootegelane, samuti siniveretu tsaar Boriss Godunov.
Peeter I leidis seal varjupaika oma ebakindlal eel-valitsemis-perioodil ja küllap on juhtunud veel palju muudki. Ikkagi juba 14. sajandist algav ajalugu.

Meie esimene Moskvast-välja-väljasõit oli vast mitte ajalooline (vähemalt mitte veel ;P), aga väga värvikas igatahes. Meie - siinkohal mina, Dorotee - üks saksa tüdruk ja seesama Natalie, keda eespool mainisin. Hiljem liitusid meiega veel Nataliet parajasti külastav sõber Saksamaalt ja kaks tuttavat, ehtsad venelased.
Reisis sisaldusid (kilde):
- Ehtne vene rong, kus iga natukese aja tagant käisid kõikvõimalikku kraami pakkuvad tegelinskid. Oleks võinud osta puhastusvahendeid, sokke, veidraid jalanõusid, mingeid kummalisi tehnikavidinaid ja muud head-paremat.
- Uus "sõber", mees, kes hakkas meiega rääkima teel rongijaamast kloostrisse, kes oli Ali Aserbaidžaanist, kes oli küll väga tore, aga ei tahtnud kuidagi ära minna. Olles juba tükk aega kloostri-alas ringi jalutanud ja siin-seal seeski käinud, ei ilmutanud mees üldse mingeid märke, et ta meist üldse kunagi taipaks lahkuda, olime sunnitud kõik vihjelised abinõud kõrvale jätma ja talle otse ütlema a la "te olete küll väga tore, aga kas te võiksite nüüd ära minna". Me vist ei väljendunud piisavalt konkreetselt, sest ta ei tahtnud ikka ära minna. Olime juba tükk aega järjekorras (kohe räägin) seisnud, vestlesime omavahel, tema aga seisis sealsamas tsipa eemal ja ütles lõpuks et ta ootab meid natuke eemal. Kui me siis ütlesime, et pole vaja meid oodata, sai ta aru ja läks kurvalt minema.
-Umbes tund aega ilmaasjata järjekorras seismine.

Nägime järjekorda kiriku ukse taga looklevat ja mõtlesime, et järjekord on selleks, et kirikusse sisse pääseda. Kuna see oli just see koht, kus lamavad tähtsa pühaku, selle kiriku asutaja säilmed, tundus see oletus meile täiesti loogilisena. Aeg möödus ruttu, ajasime juttu meie ees seisva sümpaatse daamiga, kes ei saanud jätta meie vestlusesse sekkumata, kui me parajasti vene meeste lühikesest elueast rääkisime: "mitte kõik mehed ei sure noorelt. Minu isa on(või oli?) 86! (vms midagi 86 kanti)" Jne. Daam oli palju reisinud, pärit Uuralite kandist, alles eile Pariisis olnud, tundis huvi meie rahvustoitude, usulise kuuluvuse ja kõige muu vastu. Ja jutustas maast ja ilmast. Millest kõigest ei või järjekorras rääkida!
Igatahes, olles lõpuks jõudnud järjekorraga kirikuuksest sisse, nägime, et saba lookles ka kiriku sees. Ja siis tuli välja, et see saba on hoopis nendele, kes tahavad preestrilt õnnistust, ikooni suudelda jne. Meie kui niisama uudistajad oleks võinud ka ilma sabata. Pole midagi, oli huvitav.
- Õigeusu värvikusest ja kommetest (taas)vaimustumine ja natuke ka selle kõige üleküllus. Värvi-värvilised kirikud nii seest kui väljast, pearätid, püha vesi, kirikus hõnguv viirukiaroom, inimesed, kes kirikukellade helinat kuuldes nutavad, lõputud risti-ette-löömised ja ikoonidesuudlemised, õnnistused, preestri kumisev-kajav hääl ja kaunid kirikulaulud - seda kõike oli ja rohkemgi veel. Oli arakstegevalt hardunud pühalikkus, õhus hõljuv müstika. See oli imeline ja samas oli seda ühel hetkel liiga palju.

- Muidu ehtne vene elu, nagu puhvetis korraks teetopsi taga soojenemine ja enda vestlusesse pausi tekkides korraks teiste jutuajamise kuulatamine (kustumatu häälesumin käib asja juurde), tänaval portveini joomine, pisikeses putka-kohvik-minisööklas pirukate, borši ja õlle (mm, see meeõlu oli nii hea) nautimine.