Thursday, December 8, 2011

Koledad ilmad, segased ajad, närvid ja barrikaadid

Lõpuks. Natuke. Rahulikku õhtut. Ilma ringijooksmise, ilma üle pea käivate emotsioonideta, ilma "liigapaljukõigeta". Ei pea enda rahustuseks suhkruvett ega rummi jooma, ei mõtle üle, pole mingit paanikat. No tõepoolest, nakonets. Võibolla on asi selles, et olen üle pika aja alamaganud ja tunnen kerget unemulli. Varemalt nii tuttav tunne, mis siinse muretu suhtumise ja suuremate kohustuste puudumise tõttu on mind jätnud loengussetormamise asemel rahulikult magama. Millest on kahju, sest et unemullid on head, rahutekitavad ja inspireerivad. Õnneks suutis mu nõrgaksjäänud kohusetunne mind lõpuks siiski natuke hiljem kui õigel ajal voodist välja ajada. Ja ma suutsin "püüda päeva", mis mul muidu kunagi korda ei kipu minema.
Ma ei teagi, millal see eriti närviline periood algas, aga igatahes on see juba mõnda aega kestnud. Sisemine ja välimine segadus vist. Ilmad on olnud hallid-hallid ja mõnikord meeletult rõhuvad; ühiskonnas toimuv tekitab depressiooni, mässumeelsust, hirmu ja viha (kuigi viimasel paaril päeval on juba maad võtmas ka lootus); paanikattekitav on miski lõpu-tunde laadne - noh, kardan kojusõitu, see saab olema nii veiderveiderveider ja ma ei taha lahkuda (mis sest, et tahan teid kõiki näha ja tean, et tahan jõulude ajal kodus olla), tean küll, et tulen varsti tagasi ja puha, aga pärast seda saab olema teistmoodi, ei taha inimeste lahkumist (enamik mu sõpru küll jäävad, aga mitte kõik). Ühesõnaga, võin veel lõputult üles lugeda kõiki neid faktoreid, mis rahu ei anna.
Üks närvilisuse näide on näiteks selline: meie keelerühmas on üks vanem rootsi mees. Ta on alati pahura olekuga ja väga järsk. Tema öeldud laused võivad kukkuda nagu rahnud, isegi kui ta ei pruugi absoluutselt midagi halba mõelda. Ükspäev küsis ta mult pärast tundi kui me kõik omavahel veel juttu ajasime, et kas ma olen ühikast ära kolinud. Olin väga imestunud ja küsisin, kust ta sellise idee peale tuli. Tema väitis, et ma olevat öelnud enne midagi sellist, et talle jäi mulje nagu ma oleks ära kolinud. Imestasin edasi ja ütlesin, et talle jäi lihtsalt vale mulje. Ja siis: ütles ta väga etteheitva, pahase ja õpetliku tooniga, et: nii ei saa, on vaja oma sõnade eest vastutada! Ma naeraksin selle üle ju, eriti teades, milline on Jan. Aga - ma sain nii vihaseks! Mis tal viga on, see on kõik tema viga ja siis tuleb veel mind süüdistama! Pärast seda kokkupõrget koju minnes ropendasin terve tee eesti keeles (hea on omada emotsioonikeelena eesti keelt, mitte keegi ei saa aru). Kodus jõin rahustuseks suhkruvett, sest et olin just eelmisel päeval vaadanud lastesaadet, kus vanaema poisile rahustuseks suhkruvett andis ja mulle tuli meelde, et minu vanaema tegi seda ka alati (või siis vähemalt tihti, ma täpselt ei tea ka muidugi, kui tihti ma väiksena endast välja läksin). Aga suhkruvesi kas kaotab oma mõju suuremate inimeste puhul või aitab ainult koos kellegi rahustavate sõnadega. Ikka veel olin närvilinenärviline. Käisin veel ka kontserdil (meie ülikooli suures saalis oli taaskord klassikalise muusika kontsert), rääkisin juttu Mišaga, tegin Karoga koos süüa, aga hoolimata mitmekordsest enda välja elamisest, rahustavatest sõnadest, heast toidust ja sellest et kohtasin ka Jani, kes mu käest vabandust palus (tema puhul imestamisväärt), olid närvid ikka ebameeldivalt pingul (see ebameeldiv tunne, olles peaaegu maha rahunenud, aga mitte päris ja tundes et see natuke, mis on alles, ei lähe niipea ära). Öösel vaatasin vanu multikaid, see vist aitas lõpuks.
Vot selline nervnaja. Edasi.
Valimised olid ju. Oioioioi. Valimistest ja poliitikast ja sellest kui halb kõik on ja muust taolisest sai venelastega eelnevalt päris palju räägitud (eks see on ka lisanärvilisuse allikas, kui pidevalt halbadest asjadest rääkida...) Mis toob meelde ühe juhtumise, mitte õnneks eriti närvilise. Meil on üks tuttav, Vadim. Meile (s.t meie siinkohal mina, Natalia, Karo, Doro) ta eriti ei meeldi - tal on lapsikud naljad, ta on liiga pealetükkiv jms. Ta üritas väga järjekindlalt Karole külge lüüa ja ei suutnud aru saada "Ei. Tõmba uttu!" laadis vastustest (vähemalt on ta lõpuks aru saanud). Aga Miša saab temaga täitsa okeilt läbi. Niisiis. Laupäeval jõime neljakesi (kõik ülevalpoolmainitud peale Karo) hõõgveini ja Mišal tuli millegipärast idee, et kutsuks õige Vadimi ka. Tükk aega karjusin "Ei! Miša! Mis sul pähe tuli! Meile ta ei meeldi!" ja edasi selles vaimus, aga Miša on mõnikord võimatult jonnakas. Niimoodi vaikselt jonnakas, et kuulab sinu vastuväiteid, küsib "aga miks?" ja teeb ikka edasi nii nagu oli plaaninud. No tõepoolest... Ühesõnaga, ta kuulas kõike, mis ma talle rääkisin/karjusin, kirjutades samal ajal Vadimile sõnumit. Lõpuks ütles, et, ah, ega ta niikuinii ei tule, aga miks mitte kutsuda, nagu heade suhete märgiks (ma pole päris kindel, kas ta just nii ütles, aga no peaaegu) või nii. Mina: kas sa oled veendunud, et ta ei tule?! Miša: jajaa, veendunud (ma ei saa ta käitumisloogikast mõnikord absoluutselt üldse aru). Mina: kas sa oled täiesti veendunud, et ta ei tule?! Miša: noh...ma ei tea. Täiesti kindel ei ole... (:)) Noh, Vadim vastas ka ja me saime nagu aru, et ta ei tule, jõime veini ja kõik oli tore. Ühel hetkel läksin ma korraks vetsu, tulin tagasi ja kui ma tuppa olin sisenenud, ütles Natalia: Vadim tuleb! Mina: NIEEEEEETTT! (see oli ikka päris valjusti). Ja samal hetkel avanes uks ja sisse astus... Nojah, kes siis veel.
Igatahes, ühel hetkel hakkasime teda poliitkaga pommitama. Natalia: keda sa valid? Kas Edinaja Rossija või mitte? Vadim keerutas ja keerutas, ütles, et ta ei saa täpselt öelda, blablablaa...Natalia: kas Edinaja Rossija või mitte? Vadim: blablablablablaa (nagu kass ümber palava pudru) Natalia: hea küll, ütle, keda sa ei vali! (mingi erakonna ta isegi nimetas) Natalia: kas Edinaja Rossija või mitte! Vadim: ma ei saa öelda, kui ma vastaks jah/ei, siis oleks ju juba selge, keda ma valin blablablaa. Hea küll, sellest keerutamisest võib juba mõista, keda ta valib. Minus tekkis kiuslikkus ja ma küsisin Vadimilt, kuidas talle Venemaal meeldib. Vadim: ma ei tea, kuidas siin on, ma ei ole kunagi üheski teises riigis elanud, ma ei oska võrrelda, blablabla. Mina: aga kas sa oled olukorraga rahul? Vadim: Mida sa täpselt mõtled, blablablaa... Mina: pole just eriti keeruline küsimus: kas sulle meeldib siin elada või mitte?! Lõpuks, pärast lõputuid blablablaasid, oli ta vastuseks, et siin on normaalne, ei hea ega halb. Mina ütlesin talle, et temast saaks hea poliitik.
Miša aga väitis meile pärast, et me olime nekulturnõid ehk siis käitusime ebaviisakalt. Et niimoodi küsimustega pommitada ei ole ilus, kui inimene ei taha vastata, et arusaadav, kui ei taha öelda, keda ta valib, et Saksamaal ka seda tavaliselt ei avaldata jne. Ühesõnaga, meie käitumine oli ebaviisakas. (:S) Noh, Miša lihtsalt on mõnikord liiga akkuratnõi ja konservativnõi :P
Seega, valimised möödas ja rahvas tänavatel. Uskumatu. Noh ja OMON on muidugi ka tänavatel. See juba ei ole uskumatu. Algul tundus olukord depressiivne. Pühapäeval, valimiste päeval, käisime linnas, kuna väidetavalt pidi toimuma miiting (ja meie juba ei lase miitinguid mööda, tahame näha, mis toimub). Lähenesime väidetavale toimumiskohale mööda pikka uulitsat ja äkki lausa kohkusime, nähes lõputult tänavat ääristavaid politsei- ja sõjaväeveokeid. Ja samasugusena roduna kulgevat omonlaste liini. Pärast mõningast hirmutunnet ma hoopis vihastasin. Kuidas nii saab! Viha, ärritus, siis depressioon ja meeleheitlik abitustunne, tunne, et ühest inimesest tõesti ei sõltugi midagi, üksikisik saab lihtsalt koheselt jõu abil maha surutud. Sest omonlased kammisid aeg-ajalt oma roduga üle tänava, blokeerisid  inimeste tee, ei lasknud neil rohkemate inimestega kokku saada, ei lasknud neid seisma jääda ega mõelda, lükkasid nad lihtsalt eest ära. Ja siis lükkasid teisele poole. Ja kui keegi püüdis olla aktiivne (tundus, et keegi püüdis midagi karjuda vms) sai ta sekundite jooksul maha surutud. Ja ei midagi, lootusetus. Avatud uksed omoni-bussi. Tundus, et pea keegi ei teadnud, mis toimub, inimesed lihtsalt uudistasid. Aga mingit protesti ei olnud ega saanudki olla.
Teisipäeval läksime jälle protestile, mina ja Natalia  s.t (esmaspäeval ei teadnudki, et midagi toimub, aga protesteerimas käis erinevatel andmetel 5000-10000 inimest. Umbes 300 arreteeriti).
Ja see sisaldas juba palju rohkem lootust. Inimesed olid aktiivsed, oli palju noori, teati, mis toimub. Omoni laintena liikumiste eest joosti lainetena ära. (me väga lähedale ei läinud, ei tahtnud kinninabijatele liiga lähedale sattuda). Ja meie sõbrad helistasid meile kaks korda: kus te olete?! (sel hetkel kui nad helistasid, olime just läinud korra kohvikusse teed jooma, :)) Tulge koju!! Seal on ohtlik! Me siin just kuulame, mis toimub! Nii palju on arreteerituid, Eho Moskvõ ütles, et revolutsioon on algamas! jne selles vaimus. Me naersime ja ütlesime, et kõik on korras (naerda pole muidugi ilus kui inimesed muretsevad, aga, olles ise sündmuste keskel, tundub kõik palju vähem ohtlik kui nendest sündmustest lihtsalt kuulda saades). Pärast koju minnes lugesin, et tõepoolest oli palju toimunud.
http://www.guardian.co.uk/world/2011/dec/06/russian-election-anti-putin-protests
ja venekeelset http://www.novayagazeta.ru/politics/49893.html
Täna protest jätkus. Vist oli küll vähem inimesi.
Aga laupäeval: http://vkontakte.ru/event32872901 oioioi! Facebookis on sellel miitingul hetkel üle 23 000 osaleja (!) Ametlikuks piirarvuks on lubatud 300... Ja väljakut hakati praegu remontima/"remontima", väidetakse et laupäevaks saab valmis. http://www.lenta.ru/news/2011/12/07/square1/
Niisiis, rahvas on jätkuvalt barrikaadidel.