Wednesday, November 20, 2013

Võimalikud maailmad

я ни в чем не виноват(а). Ma pole milleski süüdi. Ma pole süüdi, see nostalgialaine lihtsalt tuli. Ja muusika aitab seda süvendada. Курара чибана
Polnud seda laulu varem kuulnud, aga minu nostalgiat süvendab ta hästi. Seal on peidus võimalikud olnud ja olemata maailmad, varjul mineviku ja tuleviku tunded, lubadused ja püüdlused. Seal on vanad mälupildid ja igasugused igatsused. Igatsused. Nii uued kui vanad. Ka need, mida pole olnud ja ka need, mida ei tule.
Kas saab seda kõike olla ühes laulus? Laulus mitte, aga minu peas ometi. Küll on laul hea nupp, millele vajutada, õigel ajal. Juhul kui ka enne laulu on teatud nupud ennast vajutanud, õigel ajal. 
Eks nende nuppudega ongi keeruline, vajutavad ennast, kuidas juhtub ja tujud muudkui vahelduvad. Hea küll, küllap just mitte 'kuidas juhtub' , aga kahtlustan, et liialt mitte süstemaatiliselt igatahes kah. Kui need kujutletavad nupud teeksid kujutletavat häält, siis mingit head meloodiat sealt küll ei tuleks, pigem oleks see kakofooniakalduvustega lõputu üles-alla pinisev-huilgav-põristav-misiganesmuidhäälitegev häältekombinatsioon. Nii et hea, et need kujutletavad nupud isegi mitte kujutletavat häält ei tee. 
Aga, kujutletavad maailmad, neid on palju ja nemad küll teevad häält. Kas siis kujutletavaid või kujutlematuid. Minu kujutletavad maailmad sisaldavad palju poolelijäänud kujutletavaid elusid, lisaks ühele minu omadele, mida on igas maailmas üks, on seal ju ka (lõputu hulk) teiste omasid. 
Igas kohas (seekord räägin päris kohtadest, mitte kujutletavatest), kus ma käin, olen ma ju elanud (ükskõik kuivõrd lühikest aega). Ja igale poole on natuke mind maha jäänud. Kujutletavat mind, päris mina on ikka ühes maailmas ja ühes elus korraga, tema ei jää maha ja võtab ise selle koha (kujutletavalt) kaasa. Nii et kujutletav mina jääb maha päris kohta ja kujutletav koht tuleb päris minaga kaasa. Ja mida rohkem erinevates elureaalsustes ja maailmades ringi liikuda, seda rohkem kujutletavaid maailmu tekib ja seda rohkem elusid jääb kas pooleli või kõrvale või üldsegi maha. Ja nii need elud seal kujutletavates maailmades muudkui elavad, erinevates minadega. Jätkavad ennast päriselus pooleli jäänud kohast. Ja elavad hoopis teistmoodi ja teisi asju oluliseks pidades kui pärismina elab hetkemaailmas. Sest need on hoopis teistmoodi minad, igaüks oma-maailma-pärane. Need ülejäänud elud, kellega minad neis maailmades koos elavad, on ka igaüks oma-maailma-pärane, kuigi ka neil on oma paljud minad, kes elavad erinevates maailmades. Ühtekokku on väga palju potentsiaalseid maailmu, mis kunagi ei realiseeru ning ka palju selliseid, mis realiseeruvad vaid korraks. Enamik võimalikke maailmu on lõpetatud - kui lõppeb maailma reaalne eksistents, elatakse elusid võimalikus maailmas küll poolelijäänud koha pealt edasi, kuid kui reaalne mina naaseb mõne oma endise maailma juurde, ei saa ta jätkata samast kohast, kus pooleli jäi - kui ta naaseb, on see maailm tema jaoks juba uus, kuna ta on vahepeal olnud teises/teistes maailma(de)s ning toonud sealt kaasa uusi kujutletavaid maailmu, mis temas edasi elavad. 
Võimalikud maailmad võivad olla väga segadusseajavad ja killustavad, seda enam, mida rohkem neid on. Aga nad on kahtlemata ka rikastavad ja kasulikud fantaasiale (umbes nagu D-vitamiin päikeseta talvel).
Ja pealegi, ka nostalgia on kasulik - teaduslikult tõestatud! : What Is Nostalgia Good For

Monday, May 27, 2013

Tartu põgenemised

Jalutasin mööda pühapäevaselt uimast ja väljasurnud Tartut. Pühapäeviti on Tartu alati väljasurnud. Kõikidel muudel päevadel on siin elu, aga pühapäeviti on alati tunne, et inimesed on ennast selle päeva eest kuskile kaugele ära peitnud. See tundub imelik, minu meelest peaks pühapäev olema küll rahulik, kuid selline mõnusalt rahulik, kus inimesed tulevad välja jalutama ja sööma ja lapsi mängitama. Sest pühapäeval on aega. Ma ei tea, kas Tartus on siis ainult nii laisad inimesed, kes pühapäeval üldse kodust välja tulla ei viitsi ja tudengid, kes pole kas pühapäevaks veel Tartusse tagasi jõudnud, õpivad usinalt kodus või taastuvad laupäevasest peost?
Mulle tundub, et pühapäeviti põgeneb Tartu linn-olemise eest, tahab puhata. Seepärast kaotab ta oma tänavatelt suurema osa inimesi, et saada rahu. Need üksikud uitajad, kes alles jäävad, võivad samuti selles rahus ringi luusida justkui looduses, kuuldes eemalt vaid üksikuid hõikeid, kuid enamasti mitte ühegi inimesega vastamisi sattudes. Kohvikud on, kui lahti, siis seda vaid ainult natukeseks - kes väga tahab, saab sõpradega kohvitatud küll, aga pärast seda tahab linn rahu. Kinos võib veel käia, muuseumis ka, peaasi, et liiga palju õue ei tikuks. Ega sinnagi kauaks jääda ei saa, ja pärast igatahes kohe tuppa.

Ma saan küll aru, ega minagi ei jaksaks kogu aeg linn olla, see võib ju niimoodi päris tüütuks muutuda. Aga praegu on ka kuidagi poolik lahendus see Tartu rahu. Sest ega päris maa-rahu siin ka ei saa. Kõik need kivi- ja paneelmajad jäävad ikka alles, asfalt ei kao tänavatelt, tänavalaternad süttivad õhtul ikkagi ja purskkaevud ka ojadeks ei muutu. Ja inimesed ka päris ära ei kao, neid pole lihtsalt näha, kuid kuskil toas elavad nad ikka oma elu edasi. Ma ei usu, et Tartu tegelikult nii väga linn-olemisest puhata saaks. Iseasi kui pühapäeviti juhtuks midagi samalaadset kui Muumioru-lugudes tookord, mil Muumimajast sai džungel. Džunglit polekski vaja, ainult anti-linnastumist. Ehk siis linn peaks maastuma, kaovad paneelmajad ja asfalt, tänavalaternad, monumendid ja purskkaevud. Siis saaks ta puhata ka, lõpuks korralikult. Inimesed saaksid samuti ühe päeva maal olla (juhul kui neid selleks ajaks just mõnda teise linna ei kaotata) ja olekski tore. Kõigil oleks päris puhkus, mitte selline mängu-oma. 

Või siis, ehk Tartu ei püüa mitte rahu saada vaid hoopiski salapäratseb. Muutub pühapäeviti sala-Tartuks, peidab end nurkade taha ja soppidesse. Suletud kohvikute tagahoovidesse ja pööningutele. Ma ei tea, aga ma ei ole seda sala-Tartut tabanud. Kui ta on, küllap temast teavad vaid asjassepühendatud. Ja ega ma sedagi tea, kuidas võiks asjassepühendatuks saada.

Ühesõnaga, keeruline lugu nende Tartu pühapäevadega. Üritab Tartu siis linnarollist lahti öelda või salatseb ta, või ei tee kumbagi neist, mind on ta küll segadusse ajanud. Ja nii ma siis siin kivimajas, vaatega purskkaevule, mõtlengi, kuidas see linn linn olla ei jaksa. Mõtlen ja ei lähegi välja, las ta olla veel rahus hommikuni.



Tuesday, April 9, 2013

Üle ühe

Kõigepealt väike kirjelduslik sissejuhatus veebruari keskpaigast:
Pilvealune hilistalve ilm, mis on nii ere, et võtab silmi kissitama. Lumi on erevalge ja päike on küll varjunud ühtlashalli pilvemassi taha, kuid teda on ometigi märgata ja tajuda. Isegi siis kui taevas ja maa sulavad ühte ning neid võib vaevu, vaid kerge toonivahe abil, eristada. Kuigi ilm sulatab kõik nii ühte, on ta siiski eriliselt elus. On raamatu-ilm, on lugude-ilm. Sellest ilmast on tunda, kuidas vormuvad ja elavad lood. See on eriline ilm, muutused on õhus ja neid on tunda hoolimata näivast uimasusest. Justkui vaikus enne tormi. On talv enne kevadet. Ere ebaloomulik valgus annab asjadele uue võlu.
Kirjeldusi on ka vahest vaja, ometigi.

Ja eelmisest nädalast: Täna, läbides seda lühikest distantsi seminarist tagasi koju, läbi ereda, mitte-ebaloomuliku päikesepaiste ning tundes kevade lõhna end ümbritsemas, sain aru, miks see lumi ja talv mind tegelikult eriti häirinud ei ole. Eriti võrreldes eelmise aastaga, kus ma olin juba ida poolt siiapole ja siis edasi lõuna poole kevadet otsima sõitnud (sest et lihtsalt ei jaksanud enam). Peale kestva päikesepaiste on põhjuseks ka see, et ma ei taha veel kevadise vabaduse tulekut, kui minus endas ei ole vabadust. Kui on liiga palju lõpetamata protsesse. Kui ma kirjutan oma bakatööd ja tunnen, et ei saa hakkama. Ei bakatöö ega muude asjadega. Siis ei ole vaja veel lisaks kevadet ja näilist muretust, aknast välja vahtimist ja rändama-igatsemist, pikki rattasõite ja liiga kaua õues päikse nautimist. See kõik teeks ju asjad veel keerulisemaks.

Nii, aga täna. Täna on kevad, tõesti on. Kevadrahutus on taas tulnud. Mingisugune salajane energia, hiilib aeg-ajalt ligi, lükkab uksest välja, tahab igale poole minna ja igasugu asju teha (ainult mitte akadeemilisi, oh ei, sest sellest on juba küllalt). Tal on ideid (mis sest, et neid tundub olevat nii palju üksteise otsas hunnikus, et neist päriselt sotti ei saa), tundeid ja mõtteid ja elamusi nii et küll saab. Ta paneb asju juhtuma. Esialgu ainult natukene. Pisitasa, pisitasa. Vaid loobib lund puruna kaela (nii et ei saa arugi, et see lumi oleks), vaid saadab väikseid kohtumisi teele, vaid ergutab natuke kujutlusvõimet. Eks siis ole näha, kui ta päriselt kohale jõuab. Et mis siis saab. Kui saab. Vähemalt lootust on ja see on ometigi põhiline. On lootust ja potentsiaali kevadeks. (loodan, et saan vähemalt selle kiviks kaelas - ja südamel - oleva "suurkirjutise" vähemalt ära kirjutatud. enne kui ta kohale jõuab. muidu läheb päris hapuks)

Ja et head ja halvad mustrid korduvad üle ühe, ikka üles-alla, juuksed valla, siis saab näha, mis juhtub. Vast ikka juhtub, muidu ju ei saaks. "Õnneks meie kõigiga üht-teist ikka juhtub. Kui ei juhtu hommikul, võib-olla juhtub õhtul" nagu laulgi teatab (kasutan vabadust ja jätan viitamata).


Wednesday, February 20, 2013

Talveuni ja uued mullid

Ega ei ole viimasel ajal kirjutanud jah. Üldse mitte. Tähendab olen, aga ainult akadeemilisi jaburusi. Nii et see ei lähe arvesse. Noh, ma loomulikult jätkan akadeemilise jaburuse lainel veel mõnda aega, et saaks neile ükskord ka punkti pandud. Aga üritan ka päris elu juurde rohkem naasta, seni olen justkui sügis-ja talveune mullis olnud ja päriseluga mitte päriselt tegelenud. Ainult mängult. Eks on ju alati lihtsam asju edasi ja eemale lükata.
Ja kuna ma ei ole päriseluga hakkama saanud, siis ma ei ole ka päriselt midagi kirjutanud, mõeldes, et alles siis, kui ma olen suurimast takistusest ehk iseendast üle saanud, siis võin alles teha ja luua ja elada. Iseendast üle saada... Või siis vähemalt üle olla. Läbi närida. Noh, ühesõnaga, endaga hakkama saada, et lõpuks kõige muuni jõuda. Aga, üritan mis ma üritan, lõpuks tuleb ikka kõigest muust alustada. Ehk siis väheneb ka enda poolt loodav takistus nii et saab tast ülegi.
Niipalju siis enda segaseid mõtteid.
Üldse, tundub, on segased ajad. Nii enda peas kui teiste peades. Ja segadus aina suureneb. Ehk on ka varem olnud aeg segadusi täis, aga ma pole seda lihtsalt tähele pannud. Või siis mõtleb enda pea sisene ka ümbritsevat üle. Kuid siiski tundub, et segadust ja rahutust on palju. Ehk tuleb see ka sellest teatud vanusest, kus kõik kulgebki rahutus rütmis ja muutused muudkui tulevad ja lähevad ja sageli ei saa päris hästi aru, mis värk ikkagi on. Ja enamus sõprus- ja tutvusringkonnast on omadega rohkem või vähem laiali (vähemalt nii tundub, võib-olla teeb aju üleliia suuri üldistusi) ega tea, mida/kuidas endaga peale hakata. Ja tulevikust, ei lähedasest ega kaugest (eriti aga lähedasest) ei taha ega oska eriti rääkida.
Asi võib olla ka selles, et seni olen rohkem oma maailmas elanud ja seetõttu laiema konteksti tähelepanuta jätnud. Oma väikeses mullis, mis ju kõigil on. Ja see mull on seni reaalsusest ebaledes mööda liuelnud, vaid kohati kergelt seda puutudes. Nüüd on aga mull laienenud, paindlikumaks ja õhemaks muutunud, laseb näha, mis on sellest väljaspool ning sulandub teiste mullidega. Ei lase enam endasse kapselduda. Trügib fantaasiamaailma aina enam kõrvale, sest see segab ümbritseva adekvaatset endassehaaramist. Või vähemalt on mullile nii tundunud. Vaene väike fantaasia, soodustamata akadeemilisuse poolt, kõrvale lükatud uudishimu poolt ümberringi toimuva vastu ning kinni jäänud selle info seedimise protsessi, peamiseks väljundiks vaid sündmuste ja suhete ülemõtlemise käigus tekkivad närvilis-utoopilised virvendused. Proovime veel. Et fantaasia enam nii kõrvale ei jääks.
Vot. Ja jääb lootus, et tuleb ka inspiratsioon. Sest on veebruar. Natuke kuri, aga siiski lootustandev kuu, mil päike suudab juba pimestada silmi ning selle uimase mulli mullis - sügis- ja talveune mulli saab ehk eelnevatesse kuudesse maha jätta.