Üle ühe

Kõigepealt väike kirjelduslik sissejuhatus veebruari keskpaigast:
Pilvealune hilistalve ilm, mis on nii ere, et võtab silmi kissitama. Lumi on erevalge ja päike on küll varjunud ühtlashalli pilvemassi taha, kuid teda on ometigi märgata ja tajuda. Isegi siis kui taevas ja maa sulavad ühte ning neid võib vaevu, vaid kerge toonivahe abil, eristada. Kuigi ilm sulatab kõik nii ühte, on ta siiski eriliselt elus. On raamatu-ilm, on lugude-ilm. Sellest ilmast on tunda, kuidas vormuvad ja elavad lood. See on eriline ilm, muutused on õhus ja neid on tunda hoolimata näivast uimasusest. Justkui vaikus enne tormi. On talv enne kevadet. Ere ebaloomulik valgus annab asjadele uue võlu.
Kirjeldusi on ka vahest vaja, ometigi.

Ja eelmisest nädalast: Täna, läbides seda lühikest distantsi seminarist tagasi koju, läbi ereda, mitte-ebaloomuliku päikesepaiste ning tundes kevade lõhna end ümbritsemas, sain aru, miks see lumi ja talv mind tegelikult eriti häirinud ei ole. Eriti võrreldes eelmise aastaga, kus ma olin juba ida poolt siiapole ja siis edasi lõuna poole kevadet otsima sõitnud (sest et lihtsalt ei jaksanud enam). Peale kestva päikesepaiste on põhjuseks ka see, et ma ei taha veel kevadise vabaduse tulekut, kui minus endas ei ole vabadust. Kui on liiga palju lõpetamata protsesse. Kui ma kirjutan oma bakatööd ja tunnen, et ei saa hakkama. Ei bakatöö ega muude asjadega. Siis ei ole vaja veel lisaks kevadet ja näilist muretust, aknast välja vahtimist ja rändama-igatsemist, pikki rattasõite ja liiga kaua õues päikse nautimist. See kõik teeks ju asjad veel keerulisemaks.

Nii, aga täna. Täna on kevad, tõesti on. Kevadrahutus on taas tulnud. Mingisugune salajane energia, hiilib aeg-ajalt ligi, lükkab uksest välja, tahab igale poole minna ja igasugu asju teha (ainult mitte akadeemilisi, oh ei, sest sellest on juba küllalt). Tal on ideid (mis sest, et neid tundub olevat nii palju üksteise otsas hunnikus, et neist päriselt sotti ei saa), tundeid ja mõtteid ja elamusi nii et küll saab. Ta paneb asju juhtuma. Esialgu ainult natukene. Pisitasa, pisitasa. Vaid loobib lund puruna kaela (nii et ei saa arugi, et see lumi oleks), vaid saadab väikseid kohtumisi teele, vaid ergutab natuke kujutlusvõimet. Eks siis ole näha, kui ta päriselt kohale jõuab. Et mis siis saab. Kui saab. Vähemalt lootust on ja see on ometigi põhiline. On lootust ja potentsiaali kevadeks. (loodan, et saan vähemalt selle kiviks kaelas - ja südamel - oleva "suurkirjutise" vähemalt ära kirjutatud. enne kui ta kohale jõuab. muidu läheb päris hapuks)

Ja et head ja halvad mustrid korduvad üle ühe, ikka üles-alla, juuksed valla, siis saab näha, mis juhtub. Vast ikka juhtub, muidu ju ei saaks. "Õnneks meie kõigiga üht-teist ikka juhtub. Kui ei juhtu hommikul, võib-olla juhtub õhtul" nagu laulgi teatab (kasutan vabadust ja jätan viitamata).