Käisime reisil ära. Nižni Novgorodis. See maa on ikka liiga suur. Valikuvõimalusi on liiga palju. Vaatasime hiiglasuurt Venemaa kaarti ja minna oleks tahtnud igasse nurka (rääkimata keskosast).
Kuna aga pikka reisi ei saanud lubada (juhhuu, viisapikendamine ja passi äravõtt..), tuli leppida lähiümbrusega. Lähiümbrus - ehk siis, sõna-sõnalt, ühe kohaliku väljenduses, on Nižni Moskva kõrval - on u 6-7 tundi rongisõitu ja enamvähem 400 kilomeetrit. Ehk siis järgmisesse ajavööndisse veel ei jõudnud, seda järgmisel korral, kui on rohkem aega ja vähem miinuskraade. Sest et reisimine miinus viieteistkümne kraadiga on ikkagi natuke häiriv, ükskõik mida ka varem ei mõelnud. Isegi hoolimata loendamatutest riidekihtidest. Ikkagi hakkas liiga kiiresti külm. Aga oli ilus, nii ilus (kuigi natuke tänu sellele, et oli nii ilus, hakkas veelgi kiiremini (hirm)külm, sest et fotoaparaati tuli liiga tihti välja võtta ja sõrmed hakkasid ära jäätuma)
(kaart meie hosti juures Nižnis) Näete.. Ja millal ma ükskord sinna keskele jõuan?
Volga, Volga
Ja selles majas (mis on õigupoolest muuseum) töötab mees, kes elas Tallinnas (ja oskab loendada numbreid ühest kümneni, välja arvatud seitse, mis on tal meelest läinud...nojah)
Siinkohal algab seeria "Doro kohvikus", neid pilte on päris palju - noh, külm oli ju
Sotsgorod ehk jalutuskäik varanõukogude utoopias. Avangard ja stalinism. Ehk siis me käisime ühel näitusel, mis oli sellesama linnaosa kohta (ja ka teise sarnase kohta Jekaterinburgis) - http://www.ncca.ru/en/events.text?filial=3&id=596, mis tekitas nii suurt huvi, et me muidugi pidime seda linnaosa ka isiklikult vaatama minema.
See kohvik oli küll kallivõitu ja mitte väga võluv, aga see-eest oli neil kass (kes on ka pildil :P) ja selle eest nad oma tipi saidki, hihhii. Ja see kass oli ka esimene tõeliselt julge kass, keda ma siiamaani Venemaal olen kohanud, nii et vabadusepunktid lähevad ka Nižnile. Ma avastasin hiljuti (seoses vanade fotode läbivaatamisega), et koerte-kasside (ja küllap ka muud koduelukate) käitumine on maal valitsevale olukorrale heaks peegliks. Sest et - (mul oli viimasest Islandil-käigust kogunenud suurem hulk pilte Reykjaviki kassidest) Islandil on kõik koduloomad äärmiselt julged. Koertest ammugi rääkimata, aga ka kassid patseerivad häirimatult mööda linna ringi ega lase end millestki häirida. Enamik tuleb kss-kssi peale kohe pai norima. Noh, ja Island ongi minu jaoks selline häirimatu mängumaa, kus võib rahulikult olla, kus ei pea võitlema, et elus püsida, ei pea seadma liigseid piiranguid, kus ei ole hirmu.
Aga kõik need Venemaa loomakesed, keda ma olen näinud - enamik neist hulkuvad (alustades kõigist neist kurvasilmsetest hulkuvatest lontudest, kes siin ümbruskonnas elutsevad), hirmunud silmadega, alandlikud koerad ja kiirelt põgenevad kassid - noh jah.. Rõhutud. Ja inimesed ka. Hirm ja toidupalakeste püüdmine. Ühiskond peegeldub igas selle liikmes..
Uff... Nižnis oli igatpidi rohkem vabadust tunda. Õhust. Kas või sellest, et politseinikke ega valvureid polnud peaaegu üldse näha. Et ei oldud mingeid lollakaid tõkkeid ega tarasid kuhugi ette topitud. Pingevabam, ilma liigsete turvameetmeteta.
Ühtlasi leidsime ka, et Dostojevskit vene keeles lugeda polegi nii raske :D (kui juba esimene lõik on arusaadav, siis..)
Nüüd olen Moskvas tagasi ja Moskva-stress on jälle siin. Dokumentidega jändamine põhjustab frustratsiooni ja üldse, midagi on nagu valesti. Ka tundub mulle, et mul on kultuuripuudus. Kuigi Moskvas peaks ju olema kultuuri kapaga. Aga see ei ole ikka päris see. Alternatiivkultuuri, palun! Ma tahan näha mõnda etendust, mis mule ka midagi annaks! Kino, jaa, näitused, jaa, olen sattunud mõnedele päris headele. Aga eluskunstiga pole veel jopanud. Täna käisin GITISes vaatamas üht tantsuetendust. Ma ei olnudki sinna varem sattunud ja mõtlesin, et äge, noored teevad tavaliselt huvitavamaid asju (kuigi ilmselt mitte väga mittekonservatiivseid - ikkagi ametlik teatrikool). Aga lõppkokkuvõttes oli kuidagi väga imelik. Mingi vene teatri omapära, millele ma pihta ei saa (siin on muidugi väga sageli asjadega nii, et ei oskagi öelda, kas hea või halb, pigem lihtsalt veider.)? Selline tunne, et kõik oleks justkui hästi, aga midagi on puudu. Ja ma ei saa täpselt aru, mis on puudu. Vene hinge eripärad ei jõua välismaalastele kohale? Ja mis värk neil on sellega, et kogu aeg peab ikka laavstoori läbi jooksma? Mul viskavad juba tavaeluski üle kõik need mees-naine suhtenormid, viisakusreeglid, džentelmenilikud žestid, kindlad soorollid ja üldse kogu see mäng (sest et lõppkokkuvõttes näebki see lihtsalt välja nagu mäng). Ja kui teatris, kinos, tantsus ja igal pool mujal tuleb jälle kogu see temaatika mängu... Uahh... See ilmselt tüütaski mind selle etenduse puhul kõige rohkem, see stereotüübiline mäng armastuse ümber. Oleks nad siis teinud tavatumal kombel ometigi, oleks nad jõudnud sellest mäng-mängust kaugemale, oleks ometigi asjasse tekkinud mõte. Kuigi algus tundus täitsa paljulubav. Kui nad oleksid teinud ainult soolosid, oleks mulle väga meeldinud, sest kõik soolod, mis olid, olid head (need soolokohad olidki kõige rohkem nüüdistantsu moodi). Igatahes lähen varsti mõnda nende draamaetendust vaatama, ehk on nad seal stereotüüpidest vabamad, ehk segab see neid vaid tantsus nii palju (sest, et, noh, TANTS). Ma loodan. Ja üldse on mul viimasel ajal tekkinud tahtmine Peterburi sõita - mulle tundub, et selles linnas on rohkem (alternatiiv)kultuuri hõngu.
