Monday, July 2, 2012

Une nägu


Ma olen siin, kuid ma pole kohal. Veel mitte. Viimane nädal või vast poolteist on sisaldanud liialt palju muutumisi ja juhtumisi ja üleminekuid ja kaasa toonud ülirohkelt kummalisi tundeid. Ja pole olnud aega, et harjuda. Nüüd on meri ja metsad ja koerad ja sääsed ja palju ruumi. Ja veidratel tunnetel on uued variatsioonid. Olles jätnud Venemaa ja Moskva uuesti endast ida poole, tundub, nagu viimased kümme kuud ja neist kümnest eriti viimane polekski olnud reaalsed. Et see on olnud üks pikk ja kirev unenägude jada. Kohati hakkan päris tõsiselt kahtlema ja pean endale meenutama seiku ja inimesi ja detaile ja erilisi päevi, et võiksin uuesti mõelda, et see kõik ikkagi oli. (Seejuures praegune ei tundu eelnevast just eriti palju reaalsemana.)
Juba tükk aega pole olnud ühtegi päeva, mil ma ei tunneks end veidralt. Aga peaaegu iga päev isemoodi veidralt.
Ja mis põhiasi – aeg on viimased kuu aega ja natuke rohkemgi jooksnud koletu kiiresti. Moskva jätmine juuni algul rohkem kui kolmeks nädalaks, see tuli hirmus kiiresti. Sellele eelnesid päevad tähtsaid ja vähemtähtsaid asju, planeerimist ja inimeste kohtamist ja kirjutamist ja mittekirjutamist ja ärasõiduhommiku kolme tundi und ja viimase minuti pakkimist ja tunnet, et üldse mitte midagi tehtud ei saanud.
Ja ärasõitu, mis jättis kõik tegemata teod selja taha ja andis mõtetele vabaduse. Aja suhtes tähendas see seda, et aeg hakkas mitte märgatavalt, aga märkamatult kiiresti jooksma.
Ja algasid väikesed seiklused. Oli väike puust linn, mis ei olnud tegelikult nii väike midagi, aga väga mõnus ikkagi. Oli misantroobist võõrustaja Andrei, kes oli hoolimata misantroopsusest siiski lahke (sest et lahkus on üldiselt Venemaal normiks). Oli küla koos jõe, lahke kalamehe, piinavate sääskede ja õhtuse lõkkega. Olid taas linn ja segadus ja suutmatus linnast välja saada ja lõpuks järv ja palju uusi tuttavaid ja taas lõke ja isegi unevalvurid. Ja jälle linn, mošeedega ja puha. Ka sellest linnast ei saanud välja, sest seal olid bussid, mis ei läinud, teised bussid, mis läksid teisest kohast ja kassipoeg, kelle eest hoolitsemas end leidsime. Lõpuks sai ka sellest linnast välja, leidus baabuška, kes kassi omale võttis. Tuli taas küla ja kalamehed ja lõke. Ja enne seda tulid veel kurjad inimesed, kes meid külast välja ajasid, sest ei meeldinud neile mitte üks raas, et mängivatest lastest paar pilti sai tehtud. Said hirmuks tigedaks ja ei tahtnud kuidagi kuulata ja nõudsid dokumente näha ja kui me ei näidanud, said veelgi tigedamaks. Kalamehed, kes telki ümber kolida aitasid, taastasid usu inimloomusesse.
Ja tulid ka suured seiklused. Kolm päeva sõitu rekkas ja põhjalik tutvumine rekkajuhtide elu ja vene roppuste laia variatsiooniga. Karmi reaalsuse nägemine ja kuulmine, lausa paha hakkas. Liiga palju lootusetust ja kurbust kolme päeva jooksul.
Vastukaaluks ülihoolitsevad sõbranna vanemad, poputamine ja kodumugavused. Ja siis veel puuk-analüüsid-borrelioos-antibiootikumid. Ja sõbranna vanemate äraehmatamine. Mis ehmatas ennastki ära. Ja pidev hoolitsus.
Pärast ülihoolitsust taas metsik elu, öine bussisõit ja maandumine võõras kodus. Plaanide ootamatu muutumine meist sõltumatutel asjaoludel. Uued plaanid ja hommikused pliinid. Linnatuur ja ennast kingitusena tundmine (ei esimest ega ka viimast korda). Ja siis palju purjus sõbralikke inimesi, hullunult naervad küüdipakkujad, nähtavale tulev võimas mägine ilu, targad vene ehitajad pakkumas jäätist ja šašlõkki ja tegemas igasugu lollusi. Hääletamine lilledega, ehtsad altailased, mehe leidmine Nataliale, mägede veelgi suurejoonelisem ilu ja kingitud jopest keeldumine. Pärast mida rääkis suveniirimüüjast mees väga huvitavaid jutte, saime telkida kellegi aias, keda ei olnud, ei hääletanud kopteripiloodile (kes sõitis seekord siiski autoga), ei tahtnud jääda turismibaasi, imestasime taaskord looduse kiiret muutumist, sisenesime külla, mis tundus kui tühi ja tundsime end veidralt – kõik kui põgenesid me eest. Lõpuks siiski tutvuste sobitamine, puhta jõevee joomine ja telkimine jõe ja mägede vahel lehmade naabruses.
Järgnesid veelgi veidramad päevad. Hääletasime-ei hääletanud džiibile (s.t hakkasin hääletama, aga kuna nad olid meist eelmisel päeval kolm korda mööda sõitnud – edasi-tagasi-edasi, seda vähem kui tunni aja jooksul, väitis Natalia, et need on mingid imelikud tüübid ja tema ei taha nendega sõita), milles selgusid olevat kolm noormeest, kes ei olnud sugugi nii imelikud kui Natalia arvas ja kes parajasti sõitsid Mongoolia poole (!) Marsruut Moskva-Mongoolia (Ulan-Bator), kuu aja jooksul, lihtsalt niisama (vot tahaks ka). Ja ootasime, kuni teelt koristati kivivaringut (mis õnneks ei juhtunud päev varem, kui me parajasti sel teel lihtsalt jalutasime). Ja tekkis täiega Islandi tunne, alguses heas, aga pärast mitte enam väga heas mõttes. Otsisime šamaane. Ja varsti leidsimegi. Olid šamaanid ja oli veider tunne, juba jälle hoopis teistmoodi. Sai otsitud kaljujoonistusi, mäevaimude pahameel ära teenitud ja karistuseks päikse käes väga ära põletud.
Ja veel tuli kihutada rongi peale, et jõuda jaama hirmus vara, saada juhuslikult kokku uue tuttavaga ja kuulata igasugu veidraid jutte igasugu kummalistest juhtumustest ja inimestest. Ja proovida oma (šamaani)võimeid ;)
Ja pärast kogu seda pikka rongisõitu tunda veelgi kummalisemat tunnet, tunda end kui unes ja ka möödunut kui unena. Ja kõik oli nii ebareaalne. Ja kolm päeva jätkas kõik olemist ebareaalne, erinevatel tasanditel. Ja ebareaalsusele lisandus üha rohkem kurbust. Ja neljas päev oli puha üks kurbus ja meeleheide. Ja siis oli kõik möödas ja olnud ja tulekul midagi muud. Ma ei saa aru. Unenägudest ja reaalsusest.

Sunday, May 27, 2012

80-ties coming back

Nüüd siis jälle aktuaalsetel teemadel. Või vähemalt poolaktuaalsetel, sest et natuke hilja tuleb see jutt.
Pahupidine linn on mind taas endasse haaranud. Kogu oma ettearvamatuse ja hullumeelsusega. Ja kuna ei saa jätta kirjutamata sellest, mis südamel on, tuleb nüüd taas üks sissekanne protestidest. Protestidest ja protestivaimust. Mässust ja konfliktidest ja muutunud õhust ja nii edasi. Natuke reportaaži mai esimesest poolest ka.
Minul on siin maikuus olnud väga huvitav elu. Ma olen ära jooksnud omoni eest, ööbinud pargis, kuulanud lõpmatult palju huvitavaid jutte, saanud tuttavaks režissööri, endise kirikuõpetaja, ajakirjaniku ja mitmete teiste põnevate inimestega ning päevast päeva saanud informatsiooni ja emotsioonide üledoosi.
Just siis kui Moskva tundus palava ja tüütuna, tulid uued tuuled ja mõndagi muutus. Ühel päeval (mis, võin täpselt öelda, oli 6. mai), pärast tavalist, korrapärast, võimudelt loa saanud massiprotesti muutusid asjad ettearvamatuks. Protest muutus politseile problemaatiliseks, sest kohale tuli oodatust rohkem inimesi, provokaatorite kaasabil toimusid kokkupõrked politsei ja protestijate vahel, politsei blokeeris inimeste vaba liikumist, inimesed muutusid rahutuks. Politsei muutus rahutuks, korraldajatel ei lubatud kõnesid pidada, kasutusele võeti gaas, inimesi hakati arreteerima. Rahutu rahvas ei läinud aga laiali, oodati, skandeeriti ja veedeti niisama aega omoni-keti ees (nad nimelt olid blokeerinud Kremli poole viiva tee). Kui omoni-kett hakkas lähenema, liiguti eest ära ja skandeeriti edasi (ma räägin ainult isiklikust kogemusest, väljaku teises otsas olid teised lood ja muututi vististi taas vägivaldseks). Omoni-kett lähenes taas ja inimesed jalutasid rongkäiguna minema. Jalutati, jalutati, rongkäiguga liitus kuskilt teiselt poolt tulev rongkäik, inimesed olid joviaalsed, liiguti edasi, neid oli palju, jõuti suurele tänavale, võeti endale sõidutee ja joosti autode vahel. Just mõni hetk pärast seda kui me olime arutanud, et huvitav, omon ei olegi veel jõudnud reageerida, nad on kuidagi väga aeglased, see hunt seal oligi. Kõik toimus sekundite jooksul: rahvamass pöördus kannapealt ringi ja hakkas jooksma, mõistsime, et nüüd tuleb kiiresti reageerida ja alustasime jooksu selles massis. Ei soovita kellelegi, adrenaliinitase tõuseb küll lakke, aga silme ees mustab hirm. Et kõik võib juhtuda, kõik väiksed ja suured halvad asjad on korraga peas, aga nad ei jõua mõtetesse, kõik koondub vaid ühte: joosta võimalikult kiiresti ja mitte kukkuda, joosta, joosta, joosta, pääseda... Me pääsesimegi, me jooksime ühte hoovi, sel oli kõik rahulik. Aga me olime kaotanud silmist Natalia. Helistasime, temaga oli kõik hästi, ta oli jooksnud ühte kohvikusse, ta tuli peagi. Me lahkusime hoovist, aga hirm ei lahkunud. Sest omon tundus olevat kõikjal, kuhugi polnud minna. Üks mees võttis meid oma auto peale ja sõidutas ohutsoonist välja. Kõik oli jälle rahulik. Siis tuli välja, et Doro oli kaotanud oma kaamera.
Kaamera sai ta peagi tagasi, juba mõne päeva pärast. See on üks ilmatuma keeruline lugu, seotud sellega, et järgmisel päeval jäin mina vahistamata ja nemad said vahistatud. Ehk siis mina ei suutnud pärast seda ilmatuma väsitavat päeva tõusta kell kümme ja minna nendega koos linna, et jalutada valgete lintidega tänaval (oli Putini inauguratsioonipäev ja seepärast oli kõik, mis üldse võis teha - võibolla- jalutada (suurte hulkadena) tänaval). Tuli välja, et seda siiski teha ei võinud. Ja ka nemad said lõpuks kinni võetud. Sellised lood siin linnas. Kui ametisse vannutatakse presidenti, pannakse kogu kesklinna ümber tara, et Kremlist vähemalt kilomeetri raadiuses ei oleks ei opositsiooni ega üldse ühegi inimese hõngu. Ja et asi veel kindlam oleks (ei tea, mis asi küll), võetakse igaks juhuks kõik kinni, kellel valget linti nähakse. Või siis valgeid riideid (mõned inimesed said tõepoolest vaid valge riideeseme tõttu kinni võetud...).
Noh, midagi küll ei juhtunud, nad olid mõned tunnid politseijaoskonnas, said tuttavaks paljude toredate inimestega (kes olid siis nendega koos kinni võetud) ja neid koheldi eriti hästi, sest et ikkagi välismaalased. Ja küllap Vene viisat saab ka edasi (isale märkuseks). Sest et jalutamist pole veel riigivastaseks kuriteoks ometigi tembeldatud.
Ah jaa, ja kaamera saimegi uuesti kätte just nende uute, avtozaki (ee, see on siis selline: auto kuhu kõik kinnivõetud alguses topitakse) tutvuste kaudu. Lõpp hea, kõik hea.
Nüüd siis okupeeritakse linna ('occupy' on ka siia jõudnud). Pikka aega oli laager Chistõje prudõ ümbruses -muide, ma sellest ümbruskonnast kunagi kirjutasin ka- ahaa!, otsige üles kui on soovi. Seal ma siis käisingi ööbimas ja huvitavate inimestega juttu rääkimas ja loenguid kuulamas. Sealt tuligi see informatsiooni ja emotsioonide üledoos. Pean ütlema, et seal oli täiesti vaimustav õhkkond. Nagu pulbitsev kodanikualgatuse pada. Igaühel oli midagi öelda, õhus oli särinat, ilmatuma palju mõtteid ja ideid, kogu aeg toimus mõtete teokssaamine ja kõik rääkisid kõigiga kõigest. Inspireeriv keskkond. Ma mõtlen, et 80ndate lõpus oli ehk midagi sarnast, selline vabanemise õhkkond ja tunne, et kõik on võimalik (seekord heas mõttes). Räägitakse, et olevat jah sarnane (räägivad siis need, kes on piisavalt vanad, et saada võrrelda).
Kuskil poolest maist aeti laager küll laiali ja inimesed liikusid edasi uude kohta. Sellest ajast alates ei ole ma enam väga hästi kursis, mis toimub, sest palju muid tegemisi tekkis. Ülikooliga tegelesin ja Peterburis käisin. Peterburis muide käisime vaatasime ka opositsiooni laagri üle. Kuigi see ei olnud väga laager ja inimesi oli hirmus vähe. Tundus veider, et neid seal nii vähe oli, Peterburi peaks minu meelest ikkagi olema oma vabaduses ja alternatiivsuses juba vaimu poolest võimuvastasuse kants. Aga ehk ei olegi neil sellepärast tahtmist protesteerida, et neil ei ole midagi viga. On vaba õhku, on meri, politseid pole peaaegu et nähagi, on vägagi elatav linn. Tundub väga teistmoodi kõikidest teistest seni nähtud Vene linnadest. Õhkkond on teistsugune. Ehk on peterburilased end distantseerinud kogust sellest jamast mis toimub ega näe vajadust sekkuda, kuna nende õuele ei kipu keegi liiga tegema. Või vähemalt tundub nii.
Muidugi on seal aktiviste ka. Ja tegelikult ei ole ka seal üldse kõik hästi. Uued seadused ja nii edasi. Mõned nimetavad teda juba Venemaa fašismipealinnaks http://chtodelat.wordpress.com/2012/05/18/what-a-pogrom-looks-like-anti-gay-protesters-attack-migrant-workers-in-petersburg/
Eks ma siis varsti uurin jälle järgi, kuidas laager elab.

Tuesday, May 1, 2012

Mind polnud siin pahupidises linnas ehk meri ja mäed, meri ja mäed.

Akna taga vaibus mõneks ajaks jälle autode kiirendusvõistlus (mida on viimasel ajal valjemini kuulda kui varem, nad on vist lähemale tulnud. noh ja aken on ka lahti). Ja natukese aja eest käisin oma hiigelüüratu kodu, lp Moskva ülikooli peahoone katusel. Läbi akna. (selle juurde käib päeva tsitaat - Kristina: "Kaia, me läheme kell kümme läbi akna välja." Võttis tükk aega, enne kui ma aru sain, et mis aknast ja kuhu ja miks. Esimese hooga ei saanud kuidagi pihta, et miks peaks neil olema vaja hommikul toast läbi akna välja minna.) See päev on märkamatult sürreaalne. Rääkimata kellestki Grišast pargis, kes on Valgevenest, kes räägib itaalia keelt ja kellel on kaheksa venda ja kolm õde ja kes loeb piiblit, sest et piibel on väga mitmetasandiline ja nii huvitav, et tal ei tule isegi suitsetamine meelde (ta tundis lihtsalt huvi selle vastu, mida ma loen). Arvatavasti on asi saabunud kevades (mis vahetas välja veel alles eile päeval valitsenud kuumad, suvelikud ilmad. Oh well, see asi siin ei lähe ikka mitte kuidagi loogilisemaks). Moskva näitab end taas oma igapäevases pahupidisuses ja hakkab juba talutavamaks muutuma. Kuigi merd siin ikkagi ei ole ja nüüd, just mere äärest tulles, see ikka segab, rohkem kui enne.

Ehk siis, kui keegi veel ei tea, siis et keegi enam ei tuuneks muret ja et vältida edasisi kaebusi, et miks ma ei ole rohkem kui kuu aega blogi kirjutanud et cetera selles laadis - naasin alles mõni päev tagasi, mind ei olnud kolm nädalat üleüldsegi Moskvas, ka oma arvuti hülgasin selleks ajaks ja internetti sattusin üldse harva-harva. Reisimarsruut kulges sinka-sonka üle ja läbi Venemaa ja Euroopa - Moskva-Pskov-Tartu-Tallinn-Varssavi-ee, khmm, Przemyśl-Lviv-Simferopol-Jalta-Krimmi idarannik-Simferopol-Harkov-Belgorod-Voronež-Moskva. Pikemate peatustega (ehk siis peatustega, mis peatustena loevad) Tartus, Tallinnas, Lvivis, Jaltas, erinevates Krimmi idaranniku punktides ja Voronežis ka (Moskva ei loe, eks ole). Selline ringreis siis. Kõik peatused olid äärmiselt ägedad (ja mittepeatused ilmselt ka). Alates Tartus inimeste üllatamisest(/šokeerimisest:P) stiilis "Kaia! Mida sa siin teed?!" kuni rõduga toa ja metsiku kaljani Voronežis. Jättes sinna vahele veel igasugu toredat, kummalist, ilusat, naljakat ja muus laadis muljetamisväärset. Sünnipäevaõnnitlused raekoja platsilt ja kokk, kes oli väsinud. Suurepärane D.M. http://www.youtube.com/watch?v=A5YtFeBt7Xc&feature=relmfu, keda sai seekord ilma arvutiekraani vahenduseta näha ja ema, kes veab teatrisse. Tasuta hommikusöök Varssavi kohvikus. Poola piirivalvur, kes arvab, et ma olen Ameerikast (sest et mul on nüüd lahedad passikaaned:p). Marsajuht, kes varustab meid vihmavarjuga (mille ma alles paari päeva pärast maha unustan). Veider baar, kus parooliks on "au Ukrainale!" ja öö läbi aknast kostuv lihavõttejumalateenistus. Hääletamine laevadele ja Istanbuli saamise asemel vajaliku hariduse puudumise tõttu siiski vaid ekskursioon laeval. Poisid, kes aitavad asju vaksalisse tassida, pileteid osta ja lõpuks enda juures suppi pakuvad. Meie võõrustaja, kes on läbi teinud kliinilise surma ja pärast seda usu juurde pöördunud ja tema kaksikõde (rehabilitatsionikeskuse juhataja), kes on täpselt sama energiline. Meri, mis mässab ja kalu kaldale uhub (ja mille juurest ma kuidagi minema ei saa). Kohalik külahull mereäärses väikelinnas. Pisarsilmne sõjaveteran turu ääres. Auto, millest tundub olevat reaalne välja kukkuda imekaunitel mägiteedel. Naljakavõitu öömajaotsingud ja lühikursus Krimmi veinidesse. Hommikusöök värskelt püütud kala ja praekartulitega ning joogainimesed. ("Sa näedki kohe selline välja, et õpid midagi humanitaarset") Sõit furgoonikastis koos labidaga ja Poolast vaimustuv autojuht (muu seas saime ka teada, et Krimmi tehti just safaripark). Abivalmis paraplaaniinstruktor, kes osutab meile kätte tee üle mägede (kuigi see tee osutub pikaks, raskeks ja palavaks ja too instruktor saab korduvalt kirutud, on lõppkokkuvõtteks seal mägedes ka hirmus ilus). Kodukitsed, keda metsikuks pidades nende teelt igaks juhuks kiirelt kaome. Ja kõik teised sulelised ja karvased, abivalmid ja jutukad, helistavad ja muretsevad. Noh ja, meri ja mäed, meri ja mäed. 

"Kaia! Mida sa siin teed?!"

öö läbi aknast kostuv lihavõttejumalateenistus

hääletamine laevadele

...kalu kaldale uhub

abivalmis paraplaaniinstruktor, lõppkokkuvõtteks seal mägedes ka hirmus ilus

kodukitsed, keda metsikuks pidades


Metsikust kaljast, vot, kahjuks pilti ei olegi.
 

Tuesday, March 27, 2012

Igapäevanädal


Igapäevaelust pidi ju ka millalgi juttu tulema, tähendab ammu juba, aga unustasin ära, või pigem, ei jõudnud. No see 'igapäevaelu' on ka selline huvitav asi, mis pole mitte ükski päev sama - või siis mulle ainult tundub nii, tegelikult veetakse mind alt ja käib ainult üks ja sama, ringiratast-ringiratast. Noh, vaatluse alustamisel leian kindlasti korduvaid mustreid.
Niisiis, möödunud nädala igapäev tundub sisaldavat selliseid asju nagu...nii, algusest peale.. Talveväsimust ja päikeseigatsust, igapäevast lootusrikast kevadmantli vaatamist. Natuke päikest ennast ka ja rännuplaanide tegemist. Normaliseerunud und (ehk lõpuks ometi saan ka välja magatud) ja normaliseerunud loengutesse jõudmist. Kahepäevast teatriskäimist ja kolmepäevast veinijoomist (etendused olid erinevad, mõlemad head, vein aga sama, polnud ka paha). Teatriskäimine tõi endaga kaasa ka üsnagi pika 'kolmanda inimese' otsimise protsessi (kuna meid oli kaks, pileteid aga kolm, tuli järsku hakata kedagi otsima), mis nägi välja selline, et kõik muudkui ootasid. Selline pikk ahel, kus kõik kellestki sõltusid ja ootasid informatsiooni. Informatsioon jooksis ummikusse. Noh, aga pilet leidis sellegipoolest rakenduse.
Veel oli igapäevaelus ka selliseid asju nagu kolmas ebaõnnestunud uisutama-minemine. Mis oli veel ebaõnnestunum kui eelmised korrad - meie poolt oli kõik korras ja jõudsime isegi kohale, aga..uisuväli oli juba suletud. Ehk siis kevad on ikkagi natuke käes.
Oli muidugi ka kohvikuid, filmivaatamisi, teejoomisi, uudseid ja ebauudseid jutuajamisi. Oli ka kohutav tüdimus Venemaa ja venelaste (kuigi 'venelane' on minu jaoks muutunud üheks väga laialivalguvaks sõnaks ja 'Venemaa' seda enam, aga see on juba omaette teema ja liiga pikk, et seda hetkel seletama hakata, kuna ei tahtnud hoopiski sellest rääkida) konservatiivsusest ja lollakatest stereotüüpidest ja maailmatundmatusest ja... noh, mõnikord on asjad siin juurteni mädad ja tundub kuidagi eriti lootusetu, et need millalgi üldse paraneda võiksid. Sest et need on juurteni mädad. Ja kitsas maailmapilt on juba ammugi sisestatud. Avatusest jääb puudu, seepärast tahaks vahepeal vabamat õhku.
Abstraktne jutt. Aga jah.

Nädal enne seda kulges kindlasti mingis teises rütmis. Let me think...
Tundub, et see koosnes peamiselt sünnipäevadest ja suutmatusest magada. Ja (inim)tüdimusest. Liiga palju inimesi tundus kogu aeg igal pool olevat. Häirivalt palju. Mitte üldse ei saanud rahu. Või siis oli lihtsalt liiga palju tuttavaid, kes rääkida tahtsid. Kuna siin ikka eriti ei õnnestu inimesi ignoreerida, siis varem või hiljem olin ikka sunnitud kellegagi rääkima. Ei taha nii hirmus ebaviisakas kah olla, eriti kui tegemist on toredate inimestega. Õhtuks muutus asi tavaliselt juba natuke paremaks, mõningase ärkveloleku ja mõningase ülesärkamise tõttu, ehk siis seetõttu, et olin selleks ajaks lõpuks jõudnud rütmi, kus suutsin inimestega suhelda. Enam-vähem. Pärast lõunast täielikku-halli-unemulli. Õhtuks oli unemull juba enam-vähem kollane. Või sinine või mis iganes, igatahes natuke värvi.
Ehk siis, nädala kaks märksõna ei loo just parima kombinatsiooni  - sünnipäevad ja suheldatahtmatus, hmmh... Kuigi ega asi nüüd väga hull ka ei olnud, nagu ma ütlesin, õhtuks oli juba natuke värvi :-) Ja kõiki neid sünnipäevakaarte oli ka tore kirjutada-joonistada. Ja kooki küpsetada üle pika aja. Kuigi, need kaks sünnipäeva, kus ma selle nädala jooksul kohal viibisin, olid üsnagi kummalised. Sünnipäev nr 1-le läksin ma kohale paljalt viisakuse pärast ja hingasin kergendatult kui sealt ära tulin. Lihtsalt ja lühidalt öeldes - mitte minu inimesed - suurem osa neist, kes seal viibisid.
Sünnipäev nr 2 oli lihtsalt naljakas. Sellisel sünnipäeval pole juba ammu-ammu olnud. Ehk siis oli veider, aga ometigi armas ka. Pavlina, meie tuttav, sai üheksateist (nad on kõik siin nii hirmus noored, naljakas. Pavlina üks kursuseõde näiteks on veel seitseteist (teine kursus!), kuigi ma ütlen kogemata alati kuusteist - ta näeb nii noor välja. Mnjah, keskkooli lõpetavad nad aasta varem ja lähevad kohe ülikooli). Ja ta kutsus meid enda juurde sünnipäevale, Krasnogorskisse (mis on siis Podmoskove ehk võib öelda - õhtu Moskva lähistel :P). Nägime ka ta vanemaid. Pavlina ja ta ema olid vaaritanud süüa. Naabrimemme kompott, kõik need salatid, kartulid ja liha ja pärastine "teekõrvane" - ma lõpetasin sellega, et sõin üle pika aja jälle kohutavalt palju üle (tõesti viimane kord vististi siis, kui käisime Maarjaga Zaragoza "söö oma raha eest palju tahad" restoranis..). Ehk siis: "kas te seda proovisite?" - "ei, aga ma olen juba küllalt söönud, aitäh" - "see on 'misiganesmaitsevasi'-ga, proovige." - "hea küll, ma natuke võtan" või "kellele kartulit ja liha?" "ee...hea küll, aga ainult natukene"(ja mu ette jõuab suur taldrikutäis). Nii ju ei saa. 
Vestlus käis paljuski koolist (mitte ainult muidugi, aeg-ajalt kerkisid õnneks mingisugused kummalised-vähemkummalised teemad üles), jälle tundis keegi mingis punktis huvi "aga kuidas need asjad teil seal teie riigis käivad" (need küsimused on tihti häirivad, ma ei viitsi kogu aeg seletada, kuidas meil süsteem käib. Mõnikord on muidugi huvitav ka, oleneb küsimusest), üks neiu mängis klaverit, uurisime mõningaid Pavlina huvitavamaid raamatuid. Teised tahtsid hirmsasti mängida pantomiimi, mina ja Natalia jõime veini (Natalia: "panid sa tähele - ainult meie joome, hihhii" - "jah, ma juba enne mõtlesin selle peale" ehk siis peale meie keegi seda veini eriti ei puutunud jah). Tekkis natuke vana tunne. Noh, mitte väga vana, lihtsalt selline tunne, et oleks nagu nooremate õdede-vendadega, kes veel ainult mängivad. Kes...noh...on alles noored ja rikkumata, hahhaa :P (ei saa ometigi selliseid sõnu eriti tõsise tooniga ütelda). Ühesõnaga, oli kuidagi selline lapselik atmosfäär. Ja kodune. Väga armas. Ja naljakas kah.
Sellised nädalad niisiis. Ja teistsugused, igasugused nädalad. Kuused nädalad ja nädalased päevad. Või siis hoopistükkis mingi täiesti arusaamatu, pika ja kiire pikkusega.

Saturday, March 10, 2012

Fotoreportaaž sündmuskohalt ehk ilus päev ja ilusad inimesed

Venemaa miitingud on jõudnud uude ajajärku - kevadesse ehk siis kehal on juba kergem vaimu toetada ja ta ei kipu kohe kohvikusse kuuma teed jooma. (ja vahemärkuseks - isa, sa ütlesid küll, et ma ei peaks miitingutel käima - seintel on kõrvad jne - aga ei saa lihtsalt minemata jätta. Солидарность, noh.)
Ja võib-olla, võib-olla on uude ajajärku jõutud ka mingis muus mõttes. Vähemalt kuulsin esimest korda konkreetsematele tegudele kutsumist. Kodanikuaktiivsusele õhutamist, üksikisiku väärtustamist. Sest et - lugematu arv on küll kostnud "Putin - varas!" ja "nõuame vabu valimisi!" ja teised selles stiilis loosungid, kuid kõik need loosungid on jäänud kuidagi abstraktseks. Ja ilmselt kõigile natuke arusaamatuks et kuidas siis ikkagi peaks olema ja üldse - kes, mis ja kuidas? Mulle on tundunud, et küsimus "kuidas" on kõigil nihkunud alateadvusse ja teadvusse ei julgeta teda lasta. Miitingutel on alati midagi jäänud välja ütlemata. Midagi, millest miitingul ei tohiks justkui rääkida, sest tundub, et see ajaks kõik veel palju keerulisemaks. Ehk siis see, et opositsioonil puuduvad tugevad liidrid, et see opositsioon ise on ka natuke ebakonkreetne -lihtsalt millegi vastu...
Täna kõnelesid peamiselt valimiste vaatlejad, kes tõid kogu asja rohujuuretasandi juurde tagasi (kust eriti praegu ongi vaja alustada), rääkisid oma kogemustest ja sellest, kuidas ei olegi tegelikult nii hirmus keeruline tegutseda üldiste hoiakute vastaselt (passiivsus, "agakessiisveel" suhtumine, "agamidagijunaguniieimuutu"). Ehk siis püüti peasse kinni jäänud "inimene vs riik" juurest "inimene → riik" juurde tuua. Eks see suhtumine on küll ka varem olnud, aga seekord sai lõpuks arusaadavaks, kuidas, ehk siis abstraktsest tasandist jõuti kaugemale. (Hmm, ma loodan, et ma ise liialt abstraktselt ei väljendu...)
Niisiis, fotod, ehk olen siis natuke paremini arusaadav.

Lähemale, lähemale..

Serjožnõe ljudi

Valged lindid!

TV-l oli palju tööd







Vikerkaarelippe nägin mina Moskva tänavatel esimest korda. Ehk siis - lõpuks ometi! (jälle natuke julgust juures)




"Me pole orjad!"


Punane kasukas ja valge lint. Lindid pole seni veel küll sama populaarsed kui kasukad ja karvamütsid, kuid tädi annab eeskuju.








"ideid on" sobiks selle miitingu üldpealkirjaks

Ajakirjanik nägi meid







Shiny happy people ehk kõik on õnnelikud ja rõõmsad

Osav fotograaf on leidnud hea positsiooni. NB! - täpp tema pea kohal. Protest on helikopteri vaatluse all (nagu ikka).



Sunday, March 4, 2012

Aja(loolise) konteksti arusaamatus

Kuna kõigest järjekorras, siis kõigepealt varasematest mõtetest ja ideedest ja kunagi ka muutlikust igapäevaelust.
Eelmine nädal oli veider, sel oli kuidagi liialt palju taustsüsteeme. Siin juhtub seda üldse tihti, et taustsüsteemid on liialt läbi imbunud ajast ja lugudest. Ehk on seda lihtsalt paremini märgata, sest väljaspoolt räägitavad lood ja märgitavad väärtushinnangud põrkuvad sageli isiklike kogemuste, tunnete ja väärtushinnangutega. Ehk siis konfliktsust on iga nurga peal ja vastuolud tulevad ka selgemini välja.
Ühesõnaga: veider eelmine nädal. Ehk siis liialt keeruline ajalooline kontekst. Nimelt: 23. veebruar oli siinmail  День защитника отечества ehk isamaakaitsjate päev ehk päev sõjaväe auks. Mitteametlikult ka meestepäev ehk siis meestepäev ja armee päev ühes. Mis on iseenesest juba kergelt häiriv, oleks need päevad siis eraldi. Kuigi armee päev on iseenesest juba häiriv nagu kõik siinsed militaarsed pühad, aga sellisel juhul ei oleks sel päeval vähemalt niivõrd (lisa)häirivat kõrvalmaiku. Hea küll, see ei ole peamine, see kombinatsioon tekitab lihtsalt kummalise tunde (võttes arvesse kogu siinse ühiskonna machoviisakust, pähetambitud jäike soorolle ja etiketireegleid - häirivus, mida selline päevakombinatsioon süvendab). See polegi ju peamine. Rääkides ajaloolisest kontekstist. 23. veebruar tähistab päeva, mil algas massiline liitumine Punaarmeega. Ehk siis päev, mil tõsiselt algas n.ö registreerumine Punaarmeesse. Ehk siis Punaarmee päev (mis oli ka algne praazdniku nimetus). 
Niisiis, ma lihtsalt ei suuda aktsepteerida selle päeva ajalugu. Ma saan aru küll, aga ei saa ka, sest mu ajus tekib lühis kui ma üritan aru saada. Ehk siis teoreetiliselt saan aru, aga kohale ikkagi ei jõua ja natuke hirmutav on. Tulles sealt, kus Punaarmee mitte kuidagi mitte kunagi pole päästja ega kaitsja rolli sobinud vaid on alati tumedate jõudude leeri läinud. Keerulisevõitu. Arusaamatu. Tahtsin seda päeva endast eemale hoida, sest minus tekkis trots. See oli nagu väljanaermine. Seda enam, et 23. veebruarile järgnes 24. veebruar, mis omaks mingis mõttes justnagu täpselt vastupidiseid väärtushinnanguid. Või noh, kaks päeva, mille tähendus on kantud erinevatest mõttemaailmadest ja väärtushinnangutest. Igatahes ei suutnud ma need kaks päeva selgusele jõuda, kuidas ma end sellises (ajaloolises) kontekstis peaks tundma. Öösel ei saanud eriti magada ka, sest et kõik läks kole hirmus keeruliseks. Kuigi õhtul sõime torti ja jõime šampust. 24. õhtul muidugi, ikka oma väärtushinnangutest lähtudes ;P Ja 23. üritasime õnnitleda Mišat ja Artjomi, tehes neile selgeks, miks me seda ikkagi teha ei taha. Ma ei tea, kas nad said päriselt aru, aga mingil määral ikka. Ilmselt vastastikune teoreetiline arusaamine ja mõtlemisviisi arusaamatus. Kõik ei saagi kohale jõuda. Aga vähemalt aru üritame saada.
Mõtlesin, et päriselt Venemaal elada oleks ikka jube raske. Sellised asjad kogu aeg. Ja aru saamata impeeriumimõtlemisest, kogu aeg natuke peljates seda kui suurushullustust. Kuigi ei tea nüüd muidugi, kas koos arusaamaga impeeriumimõtlemisest oleks kergem.


Wednesday, February 15, 2012

Kohustuslik semestri-alguse-postitus. Aga tegelikult on kevad.

Täna hommikul ärgates olin masendav-tüdinud tujus. (tuleb tegelikult ka tunnistada, et tegemist ei olnud enam hommikuga ja mõte end ülikooli keeletundi - olgugi mitte esimesse vaid teise - vedada oli kadunud juba esimese äratuskellahelinaga) Süüdistan selles unenägusid. Ebameeldivad unenäod kindlustavad eriti ebameeldivad hommikud. Kahjuks ei mäleta ma peaaegu kunagi nende sisu, mis tähendab seda, et ma isegi ei tea, mis on halva tuju põhjuseks (põhjust nagu polekski, kõik olen ise välja mõelnud, minu enda halvad mõtted). Mis lisab halba tuju. Siiski, päike säras taevas ja üle pika aja sai jälle (head!) kohvi juua, mis neutraliseeris mingil määral olukorda.
Kui ma siis selle mingil määral neutraliseerunud, aga ikkagi ebameeldivas olekus tujuga siirdusin filosoofiateaduskonna poole, et esimest korda sel semestril "õiges" majas oma keeleoskused proovile panna ja teada saada, kas viis kuud intensiivset praktikat on olukorda parandanud ja ma saan lõpuks aru, millest räägitakse filosoofialoengutes (eile käisin ühes, kuid see toimus filoloogiateaduskonnas, nii et tegemist oli ikkagi lihtsustatud variandiga). Kodu-hoonest välja jõudes tabas mind päike. Oli soe (-14 ilma tuuleta ja intensiivse päikesega on soe) ja valge ja õhus oli kevadet ja minu esialgsest suunast ei tulnud mitte midagi välja. Pärast paariminutilist püüdu minna filosoofiateaduskonna poole tunnistasin endale, et mul ei ole vaja olla tubli ja ei ole mõtet minna loengusse, mida ma ei kuulaks,sest et väljas on kevad ja linnulaul. Ja ei läinudki, hoopis jalutasin ja olin õnnelik.
Mu tuttav, keda ma hiljem naastes koridoris kohtasin, tegi järelduse: "niisiis ei läinud sa algul ülikooli, kuna sul oli halb tuju ja pärast sellepärast, et sul oli hea tuju?" Nojah, põhimõtteliselt küll. Sellised need tujud on. Erinevad põhjused võivad viia samade (sarnaste) tagajärgedeni.
Lõppkokkuvõttes ma siiski käisin ülikoolis ka. Õhtul. Tõlkeseminaris. Inglise-vene. Ohissandjumalküll. See oli liiga raske. Meile soovitas seda üks tuttav (kes ise ka seal seminaris käib). Et õppejõud olevat hästi hea ja seminar on sisukas ja huvitavad vene keele peensused võivad selgeks saada (umbes selles vaimus). Noh, oli küll huvitav ja õppejõud oli väga äge... aga need olid ikka liiga peened vene keele peensused. Ja nad rääkisid kõik liiga kiiresti. Sellele tasemele jõudmine võtab ikka veel päris kaua aega... Me (s.t olin seal koos Doroga) olime pärast nii väsinud (nota bene: minu ainuke tõsine asi päevas üldse). Need ühiselt vaaritatud kartulid olid seminarile heaks järgnevuseks. Üldse, täna panin tähele, et me oleme viimasel ajal palju rohkem hakanud ühiselt süüa tegema siin ühikas. Varem tuli seda kuidagi märgatavalt harvemini ette. Ma ei tea, äkki on teiste ärasõidud allesjäänute kokkukuuluvustunnet suurendanud? Vist natuke nii ongi, sest et kuna siin oli vahepeal nii tühi, ei tahtnud ühikas eriti üksi olla. Otsisime vast rohkem seltsi. Nojah, ja vast oleme oma oma ajalised plaanid ka rohkem klappima saanud. Mis tuleneb jälle sellest, et oleme kuidagi rohkem koos. Ja info liigub seetõttu ka paremini ja kiiremini. Ja on semestri algus ja vaba aega on rohkem. Ja kuna meie jaoks on juba teine semester, ei viitsi me enam ebahuvitavate ja palju aega nõudvate kooliasjadega mässata. Ja vaba aega ongi rohkem. Ja üldse. Ja nii edasi. Igatahes on tore.
Niisiis, semester on alanud, aga ei ole ikkagi alanud. Koolitunnet pole, kohusetunnet pole. Pole tunnet, et oleks vaja kuhugi minna. Keeletundi ei kipu üldse. See viimane tuleneb küll ilmselt sellest, et meil on parajasti asendusõppejõud, kes aga ei anna ligilähedalegi meie armsale vanadaamile. Loengutes käiks, aga midagi eriti tõsist ei tahaks üldse võtta, sest et varsti algab ju pikemate reisimiste aeg. Ja semester on varsti läbi (s.t neil algavat kuskil mai keskel sess. meil mittepärisüliõpilastel sessi ei eksisteeri). On kevad. On päike.

Eelmise nädala juhtumisi filosoofia-majast (käisime Nataliaga seal loengute plaani vaatamas - kuigi ka neil on plaan internetis üleval, on see millegipärast kirja pandud täiesti arusaamatute lühenditega, mida ma kuidagi ära arvata ei oska. Kohapeal on õnneks kõik ilusti välja kirjutatud): noormees seisatas plaani ees, heitis sellele otsiva pilgu, jäi hetkeks mõtesse ja küsis siis minu käest, kes ma parajasti pingsalt uurisin kõrvalasuvat osa (see tunniplaan võtab enda alla päris suure osa seinast ja nõuab väikese kirja tõttu tõsisemat kontsentreerumist): "Kas täna on teisipäev?" Mina jäin ka mõttesse ja kinnitasin siis: "Jah, on küll teisipäev." Mille peale noormees uudishimulikult: "Oo, kuidagi armas aktsent. Kust te pärit olete?" Mille peale mina muigasin ja ütlesin, kust ma pärit olen (siin küsivad pea kõik inimesed seda otsekohe, aktsenti märgates - mida nad märkavad kiiresti, ka nende puhul, kellel mina võibolla mitte mingisugust aktsenti üleüldsegi ei märkaks. Neil on mingi värk selle aktsendiga). Kuuldes, et ma olen Eestist, ei osanudki ta midagi öelda, peale selle, et huvitav. Mina kinnitasin, et on jah huvitav ja tema läks oma teisipäevasesse loengusse. Ei olnudki pealetükkiv. Lihtsalt uudishimulik vist.

Saturday, January 28, 2012

Moskvast kõrvale/alternatiivipuudus

Käisime reisil ära. Nižni Novgorodis. See maa on ikka liiga suur. Valikuvõimalusi on liiga palju. Vaatasime hiiglasuurt Venemaa kaarti ja minna oleks tahtnud igasse nurka (rääkimata keskosast).

 (kaart meie hosti juures Nižnis) Näete.. Ja millal ma ükskord sinna keskele jõuan?

Kuna aga pikka reisi ei saanud lubada (juhhuu, viisapikendamine ja passi äravõtt..), tuli leppida lähiümbrusega. Lähiümbrus - ehk siis, sõna-sõnalt, ühe kohaliku väljenduses, on Nižni Moskva kõrval - on u 6-7 tundi rongisõitu ja enamvähem 400 kilomeetrit. Ehk siis järgmisesse ajavööndisse veel ei jõudnud, seda järgmisel korral, kui on rohkem aega ja vähem miinuskraade. Sest et reisimine miinus viieteistkümne kraadiga on ikkagi natuke häiriv, ükskõik mida ka varem ei mõelnud. Isegi hoolimata loendamatutest riidekihtidest. Ikkagi hakkas liiga kiiresti külm. Aga oli ilus, nii ilus (kuigi natuke tänu sellele, et oli nii ilus, hakkas veelgi kiiremini (hirm)külm, sest et fotoaparaati tuli liiga tihti välja võtta ja sõrmed hakkasid ära jäätuma)
Volga, Volga

Ja selles majas (mis on õigupoolest muuseum) töötab mees, kes elas Tallinnas (ja oskab loendada numbreid ühest kümneni, välja arvatud seitse, mis on tal meelest läinud...nojah)

Siinkohal algab seeria "Doro kohvikus", neid pilte on päris palju - noh, külm oli ju


Sotsgorod ehk jalutuskäik varanõukogude utoopias. Avangard ja stalinism. Ehk siis me käisime ühel näitusel, mis oli sellesama linnaosa kohta (ja ka teise sarnase kohta Jekaterinburgis) - http://www.ncca.ru/en/events.text?filial=3&id=596, mis tekitas nii suurt huvi, et me muidugi pidime seda linnaosa ka isiklikult vaatama minema.


 See kohvik oli küll kallivõitu ja mitte väga võluv, aga see-eest oli neil kass (kes on ka pildil :P) ja selle eest nad oma tipi saidki, hihhii. Ja see kass oli ka esimene tõeliselt julge kass, keda ma siiamaani Venemaal olen kohanud, nii et vabadusepunktid lähevad ka Nižnile. Ma avastasin hiljuti (seoses vanade fotode läbivaatamisega), et koerte-kasside (ja küllap ka muud koduelukate) käitumine on maal valitsevale olukorrale heaks peegliks. Sest et - (mul oli viimasest Islandil-käigust kogunenud suurem hulk pilte Reykjaviki kassidest) Islandil on kõik koduloomad äärmiselt julged. Koertest ammugi rääkimata, aga ka kassid patseerivad häirimatult mööda linna ringi ega lase end millestki häirida. Enamik tuleb kss-kssi peale kohe pai norima. Noh, ja Island ongi minu jaoks selline häirimatu mängumaa, kus võib rahulikult olla, kus ei pea võitlema, et elus püsida, ei pea seadma liigseid piiranguid, kus ei ole hirmu.
Aga kõik need Venemaa loomakesed, keda ma olen näinud - enamik neist hulkuvad (alustades kõigist neist kurvasilmsetest hulkuvatest lontudest, kes siin ümbruskonnas elutsevad), hirmunud silmadega, alandlikud koerad ja kiirelt põgenevad kassid - noh jah.. Rõhutud. Ja inimesed ka. Hirm ja toidupalakeste püüdmine. Ühiskond peegeldub igas selle liikmes..
Uff... Nižnis oli igatpidi rohkem vabadust tunda. Õhust. Kas või sellest, et politseinikke ega valvureid polnud peaaegu üldse näha. Et ei oldud mingeid lollakaid tõkkeid ega tarasid kuhugi ette topitud. Pingevabam, ilma liigsete turvameetmeteta. 

Ühtlasi leidsime ka, et Dostojevskit vene keeles lugeda polegi nii raske :D (kui juba esimene lõik on arusaadav, siis..)


Nüüd olen Moskvas tagasi ja Moskva-stress on jälle siin. Dokumentidega jändamine põhjustab frustratsiooni ja üldse, midagi on nagu valesti. Ka tundub mulle, et mul on kultuuripuudus. Kuigi Moskvas peaks ju olema kultuuri kapaga. Aga see ei ole ikka päris see. Alternatiivkultuuri, palun! Ma tahan näha mõnda etendust, mis mule ka midagi annaks! Kino, jaa, näitused, jaa, olen sattunud mõnedele päris headele. Aga eluskunstiga pole veel jopanud. Täna käisin GITISes vaatamas üht tantsuetendust. Ma ei olnudki sinna varem sattunud ja mõtlesin, et äge, noored teevad tavaliselt huvitavamaid asju (kuigi ilmselt mitte väga mittekonservatiivseid - ikkagi ametlik teatrikool). Aga lõppkokkuvõttes oli kuidagi väga imelik. Mingi vene teatri omapära, millele ma pihta ei saa (siin on muidugi väga sageli asjadega nii, et ei oskagi öelda, kas hea või halb, pigem lihtsalt veider.)? Selline tunne, et kõik oleks justkui hästi, aga midagi on puudu. Ja ma ei saa täpselt aru, mis on puudu. Vene hinge eripärad ei jõua välismaalastele kohale? Ja mis värk neil on sellega, et kogu aeg peab ikka laavstoori läbi jooksma? Mul viskavad juba tavaeluski üle kõik need mees-naine suhtenormid, viisakusreeglid, džentelmenilikud žestid, kindlad soorollid ja üldse kogu see mäng (sest et lõppkokkuvõttes näebki see lihtsalt välja nagu mäng). Ja kui teatris, kinos, tantsus ja igal pool mujal tuleb jälle kogu see temaatika mängu... Uahh... See ilmselt tüütaski mind selle etenduse puhul kõige rohkem, see stereotüübiline mäng armastuse ümber. Oleks nad siis teinud tavatumal kombel ometigi, oleks nad jõudnud sellest mäng-mängust kaugemale, oleks ometigi asjasse tekkinud mõte. Kuigi algus tundus täitsa paljulubav. Kui nad oleksid teinud ainult soolosid, oleks mulle väga meeldinud, sest kõik soolod, mis olid, olid head (need soolokohad olidki kõige rohkem nüüdistantsu moodi). Igatahes lähen varsti mõnda nende draamaetendust vaatama, ehk on nad seal stereotüüpidest vabamad, ehk segab see neid vaid tantsus nii palju (sest, et, noh, TANTS). Ma loodan. Ja üldse on mul viimasel ajal tekkinud tahtmine Peterburi sõita - mulle tundub, et selles linnas on rohkem (alternatiiv)kultuuri hõngu.

Thursday, January 19, 2012

Guljali vsju noch

Tegelikult ei, aga ikkagi, mulle meeldivad ööd. Saab juua veini ja sattuda huvitavatesse aruteludesse, jääda purju, ilma et kedagi segaks, saab olla oma maailmas ja ei pea tegema asjalikke asju.
http://www.youtube.com/watch?v=cUDv9DEfxAc&feature=related
Ehk siis jõime veini, arutlesime kooli üle ja rääkisime pikalt inimestest, kes ei saa kunagi pikka aega ühel kohal elada. Kõik need inimesed kes on: üles kasvanud Tansaanias ja hiljem kolinud koos vanematega Saksamaale, nüüd aga on reisinud mööda Aasiat ringi, proovinud natuke Euroopas elada ja siis taas kord kuhugi rännanud. Sest et nad lihtsalt ei saaaa. (jah, selline oli üks näide. Päriselt. Päris elust.) Näiteks. Näiteid on ka teistsuguseid, aga see kui kõige ilmekam jääb siia kui Näide. Mina vist ei ole selline, ma ei ole vanemate tõttu pidanud kuhugi kolima, ei ole teinud läbi ekstreemseid keskkonnavahetusi, olen üles kasvanud stabiilselt, samas riigis, jajaa. Minu keskkonnavahetused on tulnud ainult enda algatusel ja ei ole siiani olnud eriti ekstreemsed. Eesti-Island-Venemaa... Noh, selline sujuv, natuke läände ja natuke itta, enam-vähem samas kultuuriruumis. Aga sellegipoolest, paigal olla ikkagi ei saa. Frustratsioon tekib. Kogu aeg on vaja kuhagi minna. Homme Nižni Novgorodi ja frustratsioon kaob! Selle asemele tulevad motivatsioon, inspiratsioon ja kõik teised positiivsed -ioonid. Reisimise võlud. Alati on vaja vaid üht natukenegi konkreetsemat mõtet, kerget plaani peagi saabuvast huvitav-tundmatust asukohast, uuest põnevast maakera nurgast, mis pole liialt utoopiline sinna jõudmiseks, kuhu jõudmine on ka materiaalselt saavutatav ja...vsjo budet harashoo. Elu saab iluelusaks.

Monday, January 9, 2012

Ajast maas

Olen küll täiega ajast maha jäänud ja hoopis muud mõtted on peas, aga üritades natukenegi kronoloogilist joont hoida, siis esialgu natuke detsembri alguse protestidest.

Siinkohal on tegemist selle esimese pärispäris suure protestiga, kuhu minnes oli kerge  hirm südames, saatkonna number välja otsitud ja Bolshoi Gorodis (Moskva tasuta ajaleht, üks neist mittekallutatutest) kirja pandud a la "protestija ellujäämisõpetus" (kus rõhutati rahumeelseks jäämist, soojasid riideid ja enda õiguste teadmist) läbi loetud. Passi asemel oli küll spravka, sest et viisat pikendati ikka veel... Meeles nende inimeste hulk, kes kõik ettevaatlikusele manitsesid ja ligi hiilimas mõtted vene riigiorganite ettearvamatutest reaktsioonidest...
Ja siis: protest nagu laulupidu. Hirm hajus inimeste hulka ja rahumeelsust nähes. (arvandmed varieeruvad nagu alati, erinevad allikad väidavad 25 000 kuni 100 000, ise arvan et sada tuhat päris küll ei olnud, aga sinna lähedale vast. Ja rahumeelsusest niipalju, et natsistid (sest et sinna kogunes absoluutselt igasuguseid inimesi) hakkasid lippu põletama ja neid lihtsalt ignoreeriti). Ja lõpus olevat lavale astunud politsei ja teatanud, et ta on rahvaga ("u-raa, politsija s narodom!"). Ühiskonna hirm on vähenemas.

 Inimesed puude otsas. Peaasi, et jõuaks kuhugi, kust on ülevaade. Meil isegi õnnestus.

 Ja lilled!

Politsija, politsija, politsija ja tõkked



Konrastid, kontrastid