Ma olen siin, kuid ma pole kohal. Veel mitte. Viimane nädal või vast poolteist on sisaldanud liialt palju muutumisi ja juhtumisi ja üleminekuid ja kaasa toonud ülirohkelt kummalisi tundeid. Ja pole olnud aega, et harjuda. Nüüd on meri ja metsad ja koerad ja sääsed ja palju ruumi. Ja veidratel tunnetel on uued variatsioonid. Olles jätnud Venemaa ja Moskva uuesti endast ida poole, tundub, nagu viimased kümme kuud ja neist kümnest eriti viimane polekski olnud reaalsed. Et see on olnud üks pikk ja kirev unenägude jada. Kohati hakkan päris tõsiselt kahtlema ja pean endale meenutama seiku ja inimesi ja detaile ja erilisi päevi, et võiksin uuesti mõelda, et see kõik ikkagi oli. (Seejuures praegune ei tundu eelnevast just eriti palju reaalsemana.)
Juba tükk aega pole olnud ühtegi päeva, mil ma ei tunneks end veidralt. Aga peaaegu iga päev isemoodi veidralt.
Ja mis põhiasi – aeg on viimased kuu aega ja natuke rohkemgi jooksnud koletu kiiresti. Moskva jätmine juuni algul rohkem kui kolmeks nädalaks, see tuli hirmus kiiresti. Sellele eelnesid päevad tähtsaid ja vähemtähtsaid asju, planeerimist ja inimeste kohtamist ja kirjutamist ja mittekirjutamist ja ärasõiduhommiku kolme tundi und ja viimase minuti pakkimist ja tunnet, et üldse mitte midagi tehtud ei saanud.
Ja ärasõitu, mis jättis kõik tegemata teod selja taha ja andis mõtetele vabaduse. Aja suhtes tähendas see seda, et aeg hakkas mitte märgatavalt, aga märkamatult kiiresti jooksma.
Ja algasid väikesed seiklused. Oli väike puust linn, mis ei olnud tegelikult nii väike midagi, aga väga mõnus ikkagi. Oli misantroobist võõrustaja Andrei, kes oli hoolimata misantroopsusest siiski lahke (sest et lahkus on üldiselt Venemaal normiks). Oli küla koos jõe, lahke kalamehe, piinavate sääskede ja õhtuse lõkkega. Olid taas linn ja segadus ja suutmatus linnast välja saada ja lõpuks järv ja palju uusi tuttavaid ja taas lõke ja isegi unevalvurid. Ja jälle linn, mošeedega ja puha. Ka sellest linnast ei saanud välja, sest seal olid bussid, mis ei läinud, teised bussid, mis läksid teisest kohast ja kassipoeg, kelle eest hoolitsemas end leidsime. Lõpuks sai ka sellest linnast välja, leidus baabuška, kes kassi omale võttis. Tuli taas küla ja kalamehed ja lõke. Ja enne seda tulid veel kurjad inimesed, kes meid külast välja ajasid, sest ei meeldinud neile mitte üks raas, et mängivatest lastest paar pilti sai tehtud. Said hirmuks tigedaks ja ei tahtnud kuidagi kuulata ja nõudsid dokumente näha ja kui me ei näidanud, said veelgi tigedamaks. Kalamehed, kes telki ümber kolida aitasid, taastasid usu inimloomusesse.
Ja tulid ka suured seiklused. Kolm päeva sõitu rekkas ja põhjalik tutvumine rekkajuhtide elu ja vene roppuste laia variatsiooniga. Karmi reaalsuse nägemine ja kuulmine, lausa paha hakkas. Liiga palju lootusetust ja kurbust kolme päeva jooksul.
Vastukaaluks ülihoolitsevad sõbranna vanemad, poputamine ja kodumugavused. Ja siis veel puuk-analüüsid-borrelioos-antibiootikumid. Ja sõbranna vanemate äraehmatamine. Mis ehmatas ennastki ära. Ja pidev hoolitsus.
Pärast ülihoolitsust taas metsik elu, öine bussisõit ja maandumine võõras kodus. Plaanide ootamatu muutumine meist sõltumatutel asjaoludel. Uued plaanid ja hommikused pliinid. Linnatuur ja ennast kingitusena tundmine (ei esimest ega ka viimast korda). Ja siis palju purjus sõbralikke inimesi, hullunult naervad küüdipakkujad, nähtavale tulev võimas mägine ilu, targad vene ehitajad pakkumas jäätist ja šašlõkki ja tegemas igasugu lollusi. Hääletamine lilledega, ehtsad altailased, mehe leidmine Nataliale, mägede veelgi suurejoonelisem ilu ja kingitud jopest keeldumine. Pärast mida rääkis suveniirimüüjast mees väga huvitavaid jutte, saime telkida kellegi aias, keda ei olnud, ei hääletanud kopteripiloodile (kes sõitis seekord siiski autoga), ei tahtnud jääda turismibaasi, imestasime taaskord looduse kiiret muutumist, sisenesime külla, mis tundus kui tühi ja tundsime end veidralt – kõik kui põgenesid me eest. Lõpuks siiski tutvuste sobitamine, puhta jõevee joomine ja telkimine jõe ja mägede vahel lehmade naabruses.
Järgnesid veelgi veidramad päevad. Hääletasime-ei hääletanud džiibile (s.t hakkasin hääletama, aga kuna nad olid meist eelmisel päeval kolm korda mööda sõitnud – edasi-tagasi-edasi, seda vähem kui tunni aja jooksul, väitis Natalia, et need on mingid imelikud tüübid ja tema ei taha nendega sõita), milles selgusid olevat kolm noormeest, kes ei olnud sugugi nii imelikud kui Natalia arvas ja kes parajasti sõitsid Mongoolia poole (!) Marsruut Moskva-Mongoolia (Ulan-Bator), kuu aja jooksul, lihtsalt niisama (vot tahaks ka). Ja ootasime, kuni teelt koristati kivivaringut (mis õnneks ei juhtunud päev varem, kui me parajasti sel teel lihtsalt jalutasime). Ja tekkis täiega Islandi tunne, alguses heas, aga pärast mitte enam väga heas mõttes. Otsisime šamaane. Ja varsti leidsimegi. Olid šamaanid ja oli veider tunne, juba jälle hoopis teistmoodi. Sai otsitud kaljujoonistusi, mäevaimude pahameel ära teenitud ja karistuseks päikse käes väga ära põletud.
Ja veel tuli kihutada rongi peale, et jõuda jaama hirmus vara, saada juhuslikult kokku uue tuttavaga ja kuulata igasugu veidraid jutte igasugu kummalistest juhtumustest ja inimestest. Ja proovida oma (šamaani)võimeid ;)
Ja pärast kogu seda pikka rongisõitu tunda veelgi kummalisemat tunnet, tunda end kui unes ja ka möödunut kui unena. Ja kõik oli nii ebareaalne. Ja kolm päeva jätkas kõik olemist ebareaalne, erinevatel tasanditel. Ja ebareaalsusele lisandus üha rohkem kurbust. Ja neljas päev oli puha üks kurbus ja meeleheide. Ja siis oli kõik möödas ja olnud ja tulekul midagi muud. Ma ei saa aru. Unenägudest ja reaalsusest.
