Wednesday, February 15, 2012

Kohustuslik semestri-alguse-postitus. Aga tegelikult on kevad.

Täna hommikul ärgates olin masendav-tüdinud tujus. (tuleb tegelikult ka tunnistada, et tegemist ei olnud enam hommikuga ja mõte end ülikooli keeletundi - olgugi mitte esimesse vaid teise - vedada oli kadunud juba esimese äratuskellahelinaga) Süüdistan selles unenägusid. Ebameeldivad unenäod kindlustavad eriti ebameeldivad hommikud. Kahjuks ei mäleta ma peaaegu kunagi nende sisu, mis tähendab seda, et ma isegi ei tea, mis on halva tuju põhjuseks (põhjust nagu polekski, kõik olen ise välja mõelnud, minu enda halvad mõtted). Mis lisab halba tuju. Siiski, päike säras taevas ja üle pika aja sai jälle (head!) kohvi juua, mis neutraliseeris mingil määral olukorda.
Kui ma siis selle mingil määral neutraliseerunud, aga ikkagi ebameeldivas olekus tujuga siirdusin filosoofiateaduskonna poole, et esimest korda sel semestril "õiges" majas oma keeleoskused proovile panna ja teada saada, kas viis kuud intensiivset praktikat on olukorda parandanud ja ma saan lõpuks aru, millest räägitakse filosoofialoengutes (eile käisin ühes, kuid see toimus filoloogiateaduskonnas, nii et tegemist oli ikkagi lihtsustatud variandiga). Kodu-hoonest välja jõudes tabas mind päike. Oli soe (-14 ilma tuuleta ja intensiivse päikesega on soe) ja valge ja õhus oli kevadet ja minu esialgsest suunast ei tulnud mitte midagi välja. Pärast paariminutilist püüdu minna filosoofiateaduskonna poole tunnistasin endale, et mul ei ole vaja olla tubli ja ei ole mõtet minna loengusse, mida ma ei kuulaks,sest et väljas on kevad ja linnulaul. Ja ei läinudki, hoopis jalutasin ja olin õnnelik.
Mu tuttav, keda ma hiljem naastes koridoris kohtasin, tegi järelduse: "niisiis ei läinud sa algul ülikooli, kuna sul oli halb tuju ja pärast sellepärast, et sul oli hea tuju?" Nojah, põhimõtteliselt küll. Sellised need tujud on. Erinevad põhjused võivad viia samade (sarnaste) tagajärgedeni.
Lõppkokkuvõttes ma siiski käisin ülikoolis ka. Õhtul. Tõlkeseminaris. Inglise-vene. Ohissandjumalküll. See oli liiga raske. Meile soovitas seda üks tuttav (kes ise ka seal seminaris käib). Et õppejõud olevat hästi hea ja seminar on sisukas ja huvitavad vene keele peensused võivad selgeks saada (umbes selles vaimus). Noh, oli küll huvitav ja õppejõud oli väga äge... aga need olid ikka liiga peened vene keele peensused. Ja nad rääkisid kõik liiga kiiresti. Sellele tasemele jõudmine võtab ikka veel päris kaua aega... Me (s.t olin seal koos Doroga) olime pärast nii väsinud (nota bene: minu ainuke tõsine asi päevas üldse). Need ühiselt vaaritatud kartulid olid seminarile heaks järgnevuseks. Üldse, täna panin tähele, et me oleme viimasel ajal palju rohkem hakanud ühiselt süüa tegema siin ühikas. Varem tuli seda kuidagi märgatavalt harvemini ette. Ma ei tea, äkki on teiste ärasõidud allesjäänute kokkukuuluvustunnet suurendanud? Vist natuke nii ongi, sest et kuna siin oli vahepeal nii tühi, ei tahtnud ühikas eriti üksi olla. Otsisime vast rohkem seltsi. Nojah, ja vast oleme oma oma ajalised plaanid ka rohkem klappima saanud. Mis tuleneb jälle sellest, et oleme kuidagi rohkem koos. Ja info liigub seetõttu ka paremini ja kiiremini. Ja on semestri algus ja vaba aega on rohkem. Ja kuna meie jaoks on juba teine semester, ei viitsi me enam ebahuvitavate ja palju aega nõudvate kooliasjadega mässata. Ja vaba aega ongi rohkem. Ja üldse. Ja nii edasi. Igatahes on tore.
Niisiis, semester on alanud, aga ei ole ikkagi alanud. Koolitunnet pole, kohusetunnet pole. Pole tunnet, et oleks vaja kuhugi minna. Keeletundi ei kipu üldse. See viimane tuleneb küll ilmselt sellest, et meil on parajasti asendusõppejõud, kes aga ei anna ligilähedalegi meie armsale vanadaamile. Loengutes käiks, aga midagi eriti tõsist ei tahaks üldse võtta, sest et varsti algab ju pikemate reisimiste aeg. Ja semester on varsti läbi (s.t neil algavat kuskil mai keskel sess. meil mittepärisüliõpilastel sessi ei eksisteeri). On kevad. On päike.

Eelmise nädala juhtumisi filosoofia-majast (käisime Nataliaga seal loengute plaani vaatamas - kuigi ka neil on plaan internetis üleval, on see millegipärast kirja pandud täiesti arusaamatute lühenditega, mida ma kuidagi ära arvata ei oska. Kohapeal on õnneks kõik ilusti välja kirjutatud): noormees seisatas plaani ees, heitis sellele otsiva pilgu, jäi hetkeks mõtesse ja küsis siis minu käest, kes ma parajasti pingsalt uurisin kõrvalasuvat osa (see tunniplaan võtab enda alla päris suure osa seinast ja nõuab väikese kirja tõttu tõsisemat kontsentreerumist): "Kas täna on teisipäev?" Mina jäin ka mõttesse ja kinnitasin siis: "Jah, on küll teisipäev." Mille peale noormees uudishimulikult: "Oo, kuidagi armas aktsent. Kust te pärit olete?" Mille peale mina muigasin ja ütlesin, kust ma pärit olen (siin küsivad pea kõik inimesed seda otsekohe, aktsenti märgates - mida nad märkavad kiiresti, ka nende puhul, kellel mina võibolla mitte mingisugust aktsenti üleüldsegi ei märkaks. Neil on mingi värk selle aktsendiga). Kuuldes, et ma olen Eestist, ei osanudki ta midagi öelda, peale selle, et huvitav. Mina kinnitasin, et on jah huvitav ja tema läks oma teisipäevasesse loengusse. Ei olnudki pealetükkiv. Lihtsalt uudishimulik vist.