Tuesday, March 27, 2012

Igapäevanädal


Igapäevaelust pidi ju ka millalgi juttu tulema, tähendab ammu juba, aga unustasin ära, või pigem, ei jõudnud. No see 'igapäevaelu' on ka selline huvitav asi, mis pole mitte ükski päev sama - või siis mulle ainult tundub nii, tegelikult veetakse mind alt ja käib ainult üks ja sama, ringiratast-ringiratast. Noh, vaatluse alustamisel leian kindlasti korduvaid mustreid.
Niisiis, möödunud nädala igapäev tundub sisaldavat selliseid asju nagu...nii, algusest peale.. Talveväsimust ja päikeseigatsust, igapäevast lootusrikast kevadmantli vaatamist. Natuke päikest ennast ka ja rännuplaanide tegemist. Normaliseerunud und (ehk lõpuks ometi saan ka välja magatud) ja normaliseerunud loengutesse jõudmist. Kahepäevast teatriskäimist ja kolmepäevast veinijoomist (etendused olid erinevad, mõlemad head, vein aga sama, polnud ka paha). Teatriskäimine tõi endaga kaasa ka üsnagi pika 'kolmanda inimese' otsimise protsessi (kuna meid oli kaks, pileteid aga kolm, tuli järsku hakata kedagi otsima), mis nägi välja selline, et kõik muudkui ootasid. Selline pikk ahel, kus kõik kellestki sõltusid ja ootasid informatsiooni. Informatsioon jooksis ummikusse. Noh, aga pilet leidis sellegipoolest rakenduse.
Veel oli igapäevaelus ka selliseid asju nagu kolmas ebaõnnestunud uisutama-minemine. Mis oli veel ebaõnnestunum kui eelmised korrad - meie poolt oli kõik korras ja jõudsime isegi kohale, aga..uisuväli oli juba suletud. Ehk siis kevad on ikkagi natuke käes.
Oli muidugi ka kohvikuid, filmivaatamisi, teejoomisi, uudseid ja ebauudseid jutuajamisi. Oli ka kohutav tüdimus Venemaa ja venelaste (kuigi 'venelane' on minu jaoks muutunud üheks väga laialivalguvaks sõnaks ja 'Venemaa' seda enam, aga see on juba omaette teema ja liiga pikk, et seda hetkel seletama hakata, kuna ei tahtnud hoopiski sellest rääkida) konservatiivsusest ja lollakatest stereotüüpidest ja maailmatundmatusest ja... noh, mõnikord on asjad siin juurteni mädad ja tundub kuidagi eriti lootusetu, et need millalgi üldse paraneda võiksid. Sest et need on juurteni mädad. Ja kitsas maailmapilt on juba ammugi sisestatud. Avatusest jääb puudu, seepärast tahaks vahepeal vabamat õhku.
Abstraktne jutt. Aga jah.

Nädal enne seda kulges kindlasti mingis teises rütmis. Let me think...
Tundub, et see koosnes peamiselt sünnipäevadest ja suutmatusest magada. Ja (inim)tüdimusest. Liiga palju inimesi tundus kogu aeg igal pool olevat. Häirivalt palju. Mitte üldse ei saanud rahu. Või siis oli lihtsalt liiga palju tuttavaid, kes rääkida tahtsid. Kuna siin ikka eriti ei õnnestu inimesi ignoreerida, siis varem või hiljem olin ikka sunnitud kellegagi rääkima. Ei taha nii hirmus ebaviisakas kah olla, eriti kui tegemist on toredate inimestega. Õhtuks muutus asi tavaliselt juba natuke paremaks, mõningase ärkveloleku ja mõningase ülesärkamise tõttu, ehk siis seetõttu, et olin selleks ajaks lõpuks jõudnud rütmi, kus suutsin inimestega suhelda. Enam-vähem. Pärast lõunast täielikku-halli-unemulli. Õhtuks oli unemull juba enam-vähem kollane. Või sinine või mis iganes, igatahes natuke värvi.
Ehk siis, nädala kaks märksõna ei loo just parima kombinatsiooni  - sünnipäevad ja suheldatahtmatus, hmmh... Kuigi ega asi nüüd väga hull ka ei olnud, nagu ma ütlesin, õhtuks oli juba natuke värvi :-) Ja kõiki neid sünnipäevakaarte oli ka tore kirjutada-joonistada. Ja kooki küpsetada üle pika aja. Kuigi, need kaks sünnipäeva, kus ma selle nädala jooksul kohal viibisin, olid üsnagi kummalised. Sünnipäev nr 1-le läksin ma kohale paljalt viisakuse pärast ja hingasin kergendatult kui sealt ära tulin. Lihtsalt ja lühidalt öeldes - mitte minu inimesed - suurem osa neist, kes seal viibisid.
Sünnipäev nr 2 oli lihtsalt naljakas. Sellisel sünnipäeval pole juba ammu-ammu olnud. Ehk siis oli veider, aga ometigi armas ka. Pavlina, meie tuttav, sai üheksateist (nad on kõik siin nii hirmus noored, naljakas. Pavlina üks kursuseõde näiteks on veel seitseteist (teine kursus!), kuigi ma ütlen kogemata alati kuusteist - ta näeb nii noor välja. Mnjah, keskkooli lõpetavad nad aasta varem ja lähevad kohe ülikooli). Ja ta kutsus meid enda juurde sünnipäevale, Krasnogorskisse (mis on siis Podmoskove ehk võib öelda - õhtu Moskva lähistel :P). Nägime ka ta vanemaid. Pavlina ja ta ema olid vaaritanud süüa. Naabrimemme kompott, kõik need salatid, kartulid ja liha ja pärastine "teekõrvane" - ma lõpetasin sellega, et sõin üle pika aja jälle kohutavalt palju üle (tõesti viimane kord vististi siis, kui käisime Maarjaga Zaragoza "söö oma raha eest palju tahad" restoranis..). Ehk siis: "kas te seda proovisite?" - "ei, aga ma olen juba küllalt söönud, aitäh" - "see on 'misiganesmaitsevasi'-ga, proovige." - "hea küll, ma natuke võtan" või "kellele kartulit ja liha?" "ee...hea küll, aga ainult natukene"(ja mu ette jõuab suur taldrikutäis). Nii ju ei saa. 
Vestlus käis paljuski koolist (mitte ainult muidugi, aeg-ajalt kerkisid õnneks mingisugused kummalised-vähemkummalised teemad üles), jälle tundis keegi mingis punktis huvi "aga kuidas need asjad teil seal teie riigis käivad" (need küsimused on tihti häirivad, ma ei viitsi kogu aeg seletada, kuidas meil süsteem käib. Mõnikord on muidugi huvitav ka, oleneb küsimusest), üks neiu mängis klaverit, uurisime mõningaid Pavlina huvitavamaid raamatuid. Teised tahtsid hirmsasti mängida pantomiimi, mina ja Natalia jõime veini (Natalia: "panid sa tähele - ainult meie joome, hihhii" - "jah, ma juba enne mõtlesin selle peale" ehk siis peale meie keegi seda veini eriti ei puutunud jah). Tekkis natuke vana tunne. Noh, mitte väga vana, lihtsalt selline tunne, et oleks nagu nooremate õdede-vendadega, kes veel ainult mängivad. Kes...noh...on alles noored ja rikkumata, hahhaa :P (ei saa ometigi selliseid sõnu eriti tõsise tooniga ütelda). Ühesõnaga, oli kuidagi selline lapselik atmosfäär. Ja kodune. Väga armas. Ja naljakas kah.
Sellised nädalad niisiis. Ja teistsugused, igasugused nädalad. Kuused nädalad ja nädalased päevad. Või siis hoopistükkis mingi täiesti arusaamatu, pika ja kiire pikkusega.

Saturday, March 10, 2012

Fotoreportaaž sündmuskohalt ehk ilus päev ja ilusad inimesed

Venemaa miitingud on jõudnud uude ajajärku - kevadesse ehk siis kehal on juba kergem vaimu toetada ja ta ei kipu kohe kohvikusse kuuma teed jooma. (ja vahemärkuseks - isa, sa ütlesid küll, et ma ei peaks miitingutel käima - seintel on kõrvad jne - aga ei saa lihtsalt minemata jätta. Солидарность, noh.)
Ja võib-olla, võib-olla on uude ajajärku jõutud ka mingis muus mõttes. Vähemalt kuulsin esimest korda konkreetsematele tegudele kutsumist. Kodanikuaktiivsusele õhutamist, üksikisiku väärtustamist. Sest et - lugematu arv on küll kostnud "Putin - varas!" ja "nõuame vabu valimisi!" ja teised selles stiilis loosungid, kuid kõik need loosungid on jäänud kuidagi abstraktseks. Ja ilmselt kõigile natuke arusaamatuks et kuidas siis ikkagi peaks olema ja üldse - kes, mis ja kuidas? Mulle on tundunud, et küsimus "kuidas" on kõigil nihkunud alateadvusse ja teadvusse ei julgeta teda lasta. Miitingutel on alati midagi jäänud välja ütlemata. Midagi, millest miitingul ei tohiks justkui rääkida, sest tundub, et see ajaks kõik veel palju keerulisemaks. Ehk siis see, et opositsioonil puuduvad tugevad liidrid, et see opositsioon ise on ka natuke ebakonkreetne -lihtsalt millegi vastu...
Täna kõnelesid peamiselt valimiste vaatlejad, kes tõid kogu asja rohujuuretasandi juurde tagasi (kust eriti praegu ongi vaja alustada), rääkisid oma kogemustest ja sellest, kuidas ei olegi tegelikult nii hirmus keeruline tegutseda üldiste hoiakute vastaselt (passiivsus, "agakessiisveel" suhtumine, "agamidagijunaguniieimuutu"). Ehk siis püüti peasse kinni jäänud "inimene vs riik" juurest "inimene → riik" juurde tuua. Eks see suhtumine on küll ka varem olnud, aga seekord sai lõpuks arusaadavaks, kuidas, ehk siis abstraktsest tasandist jõuti kaugemale. (Hmm, ma loodan, et ma ise liialt abstraktselt ei väljendu...)
Niisiis, fotod, ehk olen siis natuke paremini arusaadav.

Lähemale, lähemale..

Serjožnõe ljudi

Valged lindid!

TV-l oli palju tööd







Vikerkaarelippe nägin mina Moskva tänavatel esimest korda. Ehk siis - lõpuks ometi! (jälle natuke julgust juures)




"Me pole orjad!"


Punane kasukas ja valge lint. Lindid pole seni veel küll sama populaarsed kui kasukad ja karvamütsid, kuid tädi annab eeskuju.








"ideid on" sobiks selle miitingu üldpealkirjaks

Ajakirjanik nägi meid







Shiny happy people ehk kõik on õnnelikud ja rõõmsad

Osav fotograaf on leidnud hea positsiooni. NB! - täpp tema pea kohal. Protest on helikopteri vaatluse all (nagu ikka).



Sunday, March 4, 2012

Aja(loolise) konteksti arusaamatus

Kuna kõigest järjekorras, siis kõigepealt varasematest mõtetest ja ideedest ja kunagi ka muutlikust igapäevaelust.
Eelmine nädal oli veider, sel oli kuidagi liialt palju taustsüsteeme. Siin juhtub seda üldse tihti, et taustsüsteemid on liialt läbi imbunud ajast ja lugudest. Ehk on seda lihtsalt paremini märgata, sest väljaspoolt räägitavad lood ja märgitavad väärtushinnangud põrkuvad sageli isiklike kogemuste, tunnete ja väärtushinnangutega. Ehk siis konfliktsust on iga nurga peal ja vastuolud tulevad ka selgemini välja.
Ühesõnaga: veider eelmine nädal. Ehk siis liialt keeruline ajalooline kontekst. Nimelt: 23. veebruar oli siinmail  День защитника отечества ehk isamaakaitsjate päev ehk päev sõjaväe auks. Mitteametlikult ka meestepäev ehk siis meestepäev ja armee päev ühes. Mis on iseenesest juba kergelt häiriv, oleks need päevad siis eraldi. Kuigi armee päev on iseenesest juba häiriv nagu kõik siinsed militaarsed pühad, aga sellisel juhul ei oleks sel päeval vähemalt niivõrd (lisa)häirivat kõrvalmaiku. Hea küll, see ei ole peamine, see kombinatsioon tekitab lihtsalt kummalise tunde (võttes arvesse kogu siinse ühiskonna machoviisakust, pähetambitud jäike soorolle ja etiketireegleid - häirivus, mida selline päevakombinatsioon süvendab). See polegi ju peamine. Rääkides ajaloolisest kontekstist. 23. veebruar tähistab päeva, mil algas massiline liitumine Punaarmeega. Ehk siis päev, mil tõsiselt algas n.ö registreerumine Punaarmeesse. Ehk siis Punaarmee päev (mis oli ka algne praazdniku nimetus). 
Niisiis, ma lihtsalt ei suuda aktsepteerida selle päeva ajalugu. Ma saan aru küll, aga ei saa ka, sest mu ajus tekib lühis kui ma üritan aru saada. Ehk siis teoreetiliselt saan aru, aga kohale ikkagi ei jõua ja natuke hirmutav on. Tulles sealt, kus Punaarmee mitte kuidagi mitte kunagi pole päästja ega kaitsja rolli sobinud vaid on alati tumedate jõudude leeri läinud. Keerulisevõitu. Arusaamatu. Tahtsin seda päeva endast eemale hoida, sest minus tekkis trots. See oli nagu väljanaermine. Seda enam, et 23. veebruarile järgnes 24. veebruar, mis omaks mingis mõttes justnagu täpselt vastupidiseid väärtushinnanguid. Või noh, kaks päeva, mille tähendus on kantud erinevatest mõttemaailmadest ja väärtushinnangutest. Igatahes ei suutnud ma need kaks päeva selgusele jõuda, kuidas ma end sellises (ajaloolises) kontekstis peaks tundma. Öösel ei saanud eriti magada ka, sest et kõik läks kole hirmus keeruliseks. Kuigi õhtul sõime torti ja jõime šampust. 24. õhtul muidugi, ikka oma väärtushinnangutest lähtudes ;P Ja 23. üritasime õnnitleda Mišat ja Artjomi, tehes neile selgeks, miks me seda ikkagi teha ei taha. Ma ei tea, kas nad said päriselt aru, aga mingil määral ikka. Ilmselt vastastikune teoreetiline arusaamine ja mõtlemisviisi arusaamatus. Kõik ei saagi kohale jõuda. Aga vähemalt aru üritame saada.
Mõtlesin, et päriselt Venemaal elada oleks ikka jube raske. Sellised asjad kogu aeg. Ja aru saamata impeeriumimõtlemisest, kogu aeg natuke peljates seda kui suurushullustust. Kuigi ei tea nüüd muidugi, kas koos arusaamaga impeeriumimõtlemisest oleks kergem.