Kuna kõigest järjekorras, siis kõigepealt varasematest mõtetest ja ideedest ja kunagi ka muutlikust igapäevaelust.
Eelmine nädal oli veider, sel oli kuidagi liialt palju taustsüsteeme. Siin juhtub seda üldse tihti, et taustsüsteemid on liialt läbi imbunud ajast ja lugudest. Ehk on seda lihtsalt paremini märgata, sest väljaspoolt räägitavad lood ja märgitavad väärtushinnangud põrkuvad sageli isiklike kogemuste, tunnete ja väärtushinnangutega. Ehk siis konfliktsust on iga nurga peal ja vastuolud tulevad ka selgemini välja.
Ühesõnaga: veider eelmine nädal. Ehk siis liialt keeruline ajalooline kontekst. Nimelt: 23. veebruar oli siinmail День защитника отечества ehk isamaakaitsjate päev ehk päev sõjaväe auks. Mitteametlikult ka meestepäev ehk siis meestepäev ja armee päev ühes. Mis on iseenesest juba kergelt häiriv, oleks need päevad siis eraldi. Kuigi armee päev on iseenesest juba häiriv nagu kõik siinsed militaarsed pühad, aga sellisel juhul ei oleks sel päeval vähemalt niivõrd (lisa)häirivat kõrvalmaiku. Hea küll, see ei ole peamine, see kombinatsioon tekitab lihtsalt kummalise tunde (võttes arvesse kogu siinse ühiskonna machoviisakust, pähetambitud jäike soorolle ja etiketireegleid - häirivus, mida selline päevakombinatsioon süvendab). See polegi ju peamine. Rääkides ajaloolisest kontekstist. 23. veebruar tähistab päeva, mil algas massiline liitumine Punaarmeega. Ehk siis päev, mil tõsiselt algas n.ö registreerumine Punaarmeesse. Ehk siis Punaarmee päev (mis oli ka algne praazdniku nimetus).
Niisiis, ma lihtsalt ei suuda aktsepteerida selle päeva ajalugu. Ma saan aru küll, aga ei saa ka, sest mu ajus tekib lühis kui ma üritan aru saada. Ehk siis teoreetiliselt saan aru, aga kohale ikkagi ei jõua ja natuke hirmutav on. Tulles sealt, kus Punaarmee mitte kuidagi mitte kunagi pole päästja ega kaitsja rolli sobinud vaid on alati tumedate jõudude leeri läinud. Keerulisevõitu. Arusaamatu. Tahtsin seda päeva endast eemale hoida, sest minus tekkis trots. See oli nagu väljanaermine. Seda enam, et 23. veebruarile järgnes 24. veebruar, mis omaks mingis mõttes justnagu täpselt vastupidiseid väärtushinnanguid. Või noh, kaks päeva, mille tähendus on kantud erinevatest mõttemaailmadest ja väärtushinnangutest. Igatahes ei suutnud ma need kaks päeva selgusele jõuda, kuidas ma end sellises (ajaloolises) kontekstis peaks tundma. Öösel ei saanud eriti magada ka, sest et kõik läks kole hirmus keeruliseks. Kuigi õhtul sõime torti ja jõime šampust. 24. õhtul muidugi, ikka oma väärtushinnangutest lähtudes ;P Ja 23. üritasime õnnitleda Mišat ja Artjomi, tehes neile selgeks, miks me seda ikkagi teha ei taha. Ma ei tea, kas nad said päriselt aru, aga mingil määral ikka. Ilmselt vastastikune teoreetiline arusaamine ja mõtlemisviisi arusaamatus. Kõik ei saagi kohale jõuda. Aga vähemalt aru üritame saada.
Mõtlesin, et päriselt Venemaal elada oleks ikka jube raske. Sellised asjad kogu aeg. Ja aru saamata impeeriumimõtlemisest, kogu aeg natuke peljates seda kui suurushullustust. Kuigi ei tea nüüd muidugi, kas koos arusaamaga impeeriumimõtlemisest oleks kergem.
Eelmine nädal oli veider, sel oli kuidagi liialt palju taustsüsteeme. Siin juhtub seda üldse tihti, et taustsüsteemid on liialt läbi imbunud ajast ja lugudest. Ehk on seda lihtsalt paremini märgata, sest väljaspoolt räägitavad lood ja märgitavad väärtushinnangud põrkuvad sageli isiklike kogemuste, tunnete ja väärtushinnangutega. Ehk siis konfliktsust on iga nurga peal ja vastuolud tulevad ka selgemini välja.
Ühesõnaga: veider eelmine nädal. Ehk siis liialt keeruline ajalooline kontekst. Nimelt: 23. veebruar oli siinmail День защитника отечества ehk isamaakaitsjate päev ehk päev sõjaväe auks. Mitteametlikult ka meestepäev ehk siis meestepäev ja armee päev ühes. Mis on iseenesest juba kergelt häiriv, oleks need päevad siis eraldi. Kuigi armee päev on iseenesest juba häiriv nagu kõik siinsed militaarsed pühad, aga sellisel juhul ei oleks sel päeval vähemalt niivõrd (lisa)häirivat kõrvalmaiku. Hea küll, see ei ole peamine, see kombinatsioon tekitab lihtsalt kummalise tunde (võttes arvesse kogu siinse ühiskonna machoviisakust, pähetambitud jäike soorolle ja etiketireegleid - häirivus, mida selline päevakombinatsioon süvendab). See polegi ju peamine. Rääkides ajaloolisest kontekstist. 23. veebruar tähistab päeva, mil algas massiline liitumine Punaarmeega. Ehk siis päev, mil tõsiselt algas n.ö registreerumine Punaarmeesse. Ehk siis Punaarmee päev (mis oli ka algne praazdniku nimetus).
Niisiis, ma lihtsalt ei suuda aktsepteerida selle päeva ajalugu. Ma saan aru küll, aga ei saa ka, sest mu ajus tekib lühis kui ma üritan aru saada. Ehk siis teoreetiliselt saan aru, aga kohale ikkagi ei jõua ja natuke hirmutav on. Tulles sealt, kus Punaarmee mitte kuidagi mitte kunagi pole päästja ega kaitsja rolli sobinud vaid on alati tumedate jõudude leeri läinud. Keerulisevõitu. Arusaamatu. Tahtsin seda päeva endast eemale hoida, sest minus tekkis trots. See oli nagu väljanaermine. Seda enam, et 23. veebruarile järgnes 24. veebruar, mis omaks mingis mõttes justnagu täpselt vastupidiseid väärtushinnanguid. Või noh, kaks päeva, mille tähendus on kantud erinevatest mõttemaailmadest ja väärtushinnangutest. Igatahes ei suutnud ma need kaks päeva selgusele jõuda, kuidas ma end sellises (ajaloolises) kontekstis peaks tundma. Öösel ei saanud eriti magada ka, sest et kõik läks kole hirmus keeruliseks. Kuigi õhtul sõime torti ja jõime šampust. 24. õhtul muidugi, ikka oma väärtushinnangutest lähtudes ;P Ja 23. üritasime õnnitleda Mišat ja Artjomi, tehes neile selgeks, miks me seda ikkagi teha ei taha. Ma ei tea, kas nad said päriselt aru, aga mingil määral ikka. Ilmselt vastastikune teoreetiline arusaamine ja mõtlemisviisi arusaamatus. Kõik ei saagi kohale jõuda. Aga vähemalt aru üritame saada.
Mõtlesin, et päriselt Venemaal elada oleks ikka jube raske. Sellised asjad kogu aeg. Ja aru saamata impeeriumimõtlemisest, kogu aeg natuke peljates seda kui suurushullustust. Kuigi ei tea nüüd muidugi, kas koos arusaamaga impeeriumimõtlemisest oleks kergem.
No comments:
Post a Comment