Igapäevanädal

Igapäevaelust pidi ju ka millalgi juttu tulema, tähendab ammu juba, aga unustasin ära, või pigem, ei jõudnud. No see 'igapäevaelu' on ka selline huvitav asi, mis pole mitte ükski päev sama - või siis mulle ainult tundub nii, tegelikult veetakse mind alt ja käib ainult üks ja sama, ringiratast-ringiratast. Noh, vaatluse alustamisel leian kindlasti korduvaid mustreid.
Niisiis, möödunud nädala igapäev tundub sisaldavat selliseid asju nagu...nii, algusest peale.. Talveväsimust ja päikeseigatsust, igapäevast lootusrikast kevadmantli vaatamist. Natuke päikest ennast ka ja rännuplaanide tegemist. Normaliseerunud und (ehk lõpuks ometi saan ka välja magatud) ja normaliseerunud loengutesse jõudmist. Kahepäevast teatriskäimist ja kolmepäevast veinijoomist (etendused olid erinevad, mõlemad head, vein aga sama, polnud ka paha). Teatriskäimine tõi endaga kaasa ka üsnagi pika 'kolmanda inimese' otsimise protsessi (kuna meid oli kaks, pileteid aga kolm, tuli järsku hakata kedagi otsima), mis nägi välja selline, et kõik muudkui ootasid. Selline pikk ahel, kus kõik kellestki sõltusid ja ootasid informatsiooni. Informatsioon jooksis ummikusse. Noh, aga pilet leidis sellegipoolest rakenduse.
Veel oli igapäevaelus ka selliseid asju nagu kolmas ebaõnnestunud uisutama-minemine. Mis oli veel ebaõnnestunum kui eelmised korrad - meie poolt oli kõik korras ja jõudsime isegi kohale, aga..uisuväli oli juba suletud. Ehk siis kevad on ikkagi natuke käes.
Oli muidugi ka kohvikuid, filmivaatamisi, teejoomisi, uudseid ja ebauudseid jutuajamisi. Oli ka kohutav tüdimus Venemaa ja venelaste (kuigi 'venelane' on minu jaoks muutunud üheks väga laialivalguvaks sõnaks ja 'Venemaa' seda enam, aga see on juba omaette teema ja liiga pikk, et seda hetkel seletama hakata, kuna ei tahtnud hoopiski sellest rääkida) konservatiivsusest ja lollakatest stereotüüpidest ja maailmatundmatusest ja... noh, mõnikord on asjad siin juurteni mädad ja tundub kuidagi eriti lootusetu, et need millalgi üldse paraneda võiksid. Sest et need on juurteni mädad. Ja kitsas maailmapilt on juba ammugi sisestatud. Avatusest jääb puudu, seepärast tahaks vahepeal vabamat õhku.
Abstraktne jutt. Aga jah.

Nädal enne seda kulges kindlasti mingis teises rütmis. Let me think...

Tundub, et see koosnes peamiselt sünnipäevadest ja suutmatusest magada. Ja (inim)tüdimusest. Liiga palju inimesi tundus kogu aeg igal pool olevat. Häirivalt palju. Mitte üldse ei saanud rahu. Või siis oli lihtsalt liiga palju tuttavaid, kes rääkida tahtsid. Kuna siin ikka eriti ei õnnestu inimesi ignoreerida, siis varem või hiljem olin ikka sunnitud kellegagi rääkima. Ei taha nii hirmus ebaviisakas kah olla, eriti kui tegemist on toredate inimestega. Õhtuks muutus asi tavaliselt juba natuke paremaks, mõningase ärkveloleku ja mõningase ülesärkamise tõttu, ehk siis seetõttu, et olin selleks ajaks lõpuks jõudnud rütmi, kus suutsin inimestega suhelda. Enam-vähem. Pärast lõunast täielikku-halli-unemulli. Õhtuks oli unemull juba enam-vähem kollane. Või sinine või mis iganes, igatahes natuke värvi.

Ehk siis, nädala kaks märksõna ei loo just parima kombinatsiooni  - sünnipäevad ja suheldatahtmatus, hmmh... Kuigi ega asi nüüd väga hull ka ei olnud, nagu ma ütlesin, õhtuks oli juba natuke värvi :-) Ja kõiki neid sünnipäevakaarte oli ka tore kirjutada-joonistada. Ja kooki küpsetada üle pika aja. Kuigi, need kaks sünnipäeva, kus ma selle nädala jooksul kohal viibisin, olid üsnagi kummalised. Sünnipäev nr 1-le läksin ma kohale paljalt viisakuse pärast ja hingasin kergendatult kui sealt ära tulin. Lihtsalt ja lühidalt öeldes - mitte minu inimesed - suurem osa neist, kes seal viibisid.

Sünnipäev nr 2 oli lihtsalt naljakas. Sellisel sünnipäeval pole juba ammu-ammu olnud. Ehk siis oli veider, aga ometigi armas ka. Pavlina, meie tuttav, sai üheksateist (nad on kõik siin nii hirmus noored, naljakas. Pavlina üks kursuseõde näiteks on veel seitseteist (teine kursus!), kuigi ma ütlen kogemata alati kuusteist - ta näeb nii noor välja. Mnjah, keskkooli lõpetavad nad aasta varem ja lähevad kohe ülikooli). Ja ta kutsus meid enda juurde sünnipäevale, Krasnogorskisse (mis on siis Podmoskove ehk võib öelda - õhtu Moskva lähistel :P). Nägime ka ta vanemaid. Pavlina ja ta ema olid vaaritanud süüa. Naabrimemme kompott, kõik need salatid, kartulid ja liha ja pärastine "teekõrvane" - ma lõpetasin sellega, et sõin üle pika aja jälle kohutavalt palju üle (tõesti viimane kord vististi siis, kui käisime Maarjaga Zaragoza "söö oma raha eest palju tahad" restoranis..). Ehk siis: "kas te seda proovisite?" - "ei, aga ma olen juba küllalt söönud, aitäh" - "see on 'misiganesmaitsevasi'-ga, proovige." - "hea küll, ma natuke võtan" või "kellele kartulit ja liha?" "ee...hea küll, aga ainult natukene"(ja mu ette jõuab suur taldrikutäis). Nii ju ei saa. 

Vestlus käis paljuski koolist (mitte ainult muidugi, aeg-ajalt kerkisid õnneks mingisugused kummalised-vähemkummalised teemad üles), jälle tundis keegi mingis punktis huvi "aga kuidas need asjad teil seal teie riigis käivad" (need küsimused on tihti häirivad, ma ei viitsi kogu aeg seletada, kuidas meil süsteem käib. Mõnikord on muidugi huvitav ka, oleneb küsimusest), üks neiu mängis klaverit, uurisime mõningaid Pavlina huvitavamaid raamatuid. Teised tahtsid hirmsasti mängida pantomiimi, mina ja Natalia jõime veini (Natalia: "panid sa tähele - ainult meie joome, hihhii" - "jah, ma juba enne mõtlesin selle peale" ehk siis peale meie keegi seda veini eriti ei puutunud jah). Tekkis natuke vana tunne. Noh, mitte väga vana, lihtsalt selline tunne, et oleks nagu nooremate õdede-vendadega, kes veel ainult mängivad. Kes...noh...on alles noored ja rikkumata, hahhaa :P (ei saa ometigi selliseid sõnu eriti tõsise tooniga ütelda). Ühesõnaga, oli kuidagi selline lapselik atmosfäär. Ja kodune. Väga armas. Ja naljakas kah.

Sellised nädalad niisiis. Ja teistsugused, igasugused nädalad. Kuused nädalad ja nädalased päevad. Või siis hoopistükkis mingi täiesti arusaamatu, pika ja kiire pikkusega.