Järjekorda pole

Ma ei suuda otsustada, kas mul pole midagi öelda või on liigagi palju öelda. Ühest küljest pole nagu midagi erilist eriti juhtunud, aga ma arvan, et minu selline arvamine tuleneb sellest, et suur osa asjadest, mis varem tundusid veidrad, on juba loomulikuks muutunud. Kuigi mõningane imestamismoment jääb ikka alles, kerge imestunud-olek on ka juba täiesti loomulik. Üks mu hea tuttav ütles üsna tabavalt, et kui me koju tagasi läheme, hakkab meil seal vist varsti igav, sest me teame täpselt, kuidas süsteem toimib. Ja see reaalselt toimibki nii, mitte ei muutu ettearvamatutes suundades. Aga siin saab alati imestuda, üllatuda, lasta ennast ettearvamatusel kaasa viia. Kõik võib iga hetk muutuda.
Kohanemisest rääkides, siis jah. Mõningaid asju oskan ma siiski juba oodata. Ja näiteks, eile olin ma reaalselt õnnelik selle üle, et postkontoris EI OLNUD järjekorda ja postitädi oli abivalmis ja kõik sujus üldse väga KIIRESTI. Sest et ma olen juba ammu õppinud, et järjekorrad on igal pool. Ja et kogu aeg tekib mingi probleem, kas või siis sellega, et makstes ei leidu piisavalt pisiraha ja müüja on pahane ja tal ei ole tagasi anda ja see kõik võtab nii kaua aega. Nojah, põhiline on see, et kõik võtab nii kaua aega. Aega tuleb alati varuda. Ka sellepärast, et alati võib midagi JUHTUDA.
Näiteks läinud reedel kui me väljas käisime ja ei olnud nii kaua, et esimest metrood oodata ja pidasime kinni ühe auto (oot-oot, see vajab vist ka selgitamist: Moskvas pole eriti palju päris taksosid, nagu ma aru olen saanud, ja see-eest liigub siin ringi lugematu hulk illegaalseid taksosid, s.t öösiti on linn täis autosid-autojuhte, mis kas ise otsivad inimesi, keda sõidutada või siis kes peagi pärast su käetõstmist peatuvad ja on valmis sind soovitud punkti viima. Neid aktiivselt kliente otsivaid autojuhte on omajagu, tänaval jalutades peab iga natukese aja tagant keegi kinni ja küsib, ega sa ei soovi kuhugi sõita). Täpsemalt pidaski see auto ise kinni ja me küsisime ta käest, palju MGU-sse sõit maksab. Autojuht nimetas hinna, mis oli minu arvates liiga kallis (tundub, et need, kes ise kliente otsivad, küsivad ka kõrgemat hinda. Mis on ka loogiline), aga mul oli sel hetkel üsna ükskõik, mõtlesin, et lähme pealegi. Niisiis läksimegi. Olime natuke aega sõitnud kui järsku viuuuuuu- pööras hullumeelse kiirusega (mis siinmail tundub olevat üsna tavaline kiirus) paremalt poolt otse meile ette teine auto. Meie juhil olid õnneks piisavalt kiired reaktsioonid ja ta sai ruttu pidama, asi lõppes a la katkiste esitulede ja kergelt lössis autoninaga. Autojuhid jäid sinna asja klaarima ja meile öeldi, et me leiaks endale uue auto. That's it. Aga alles pärast jõudis kohale, et oleks võinud väga pahasti lõppeda. Oleksitest küll pole vaja rääkida.
Eelmisel korral koju sõites takistas meie kulgemist mingisugune (eessõitvalt autolt?) lendav jupp ja selle tõttu katki läinud rehv. Moskva liikluses juhtub alati.
"How cool is that!" Juhtus veel ka selline asi, et Triin (kes parajasti Voronežis õpib), käis külas. Suht eksprompt, kuulsin sellest kõigepealt eelneval päeval Natalialt, kes rääkis, et ta sõps Voronežist (kes on seal ka vahetusaastal. Juba varem jõudsime selgusele, et nad seal Voronežis teavad ka üksteist) on otsustanud nädalavahetuseks külla sõita. Ja et see minu sõps tuleb ka. Tegin suured silmad ja arvasin esialgu, et äkki on tulemas hoopis mõni teine eesti tüdruk (sest neid on seal kokku neli), sest et mulle polnud küll keegi midagi öelnud. Kuid natukese aja pärast avastasin, et näe, ongi tulnud kiri Triinult, kes tuleb homme Moskvasse :) Võõrustajana olin ma üsna halb, sest et ei saanud neid majutada (propuskiprobleemid) ega osanud neile ka linna näidata (sest et ma seda ise ka eriti hästi ei tunne). Pakkusin seltskonda (päris naljakas oli nii palju puhtas eesti keeles lobiseda). Ja suutsime nad viia baari, millega nemad ka täiega rahule jäid (oh projekt Ogi, ma lihtsalt armastan sind). Ja eksitasin Triinu tükk aega külmal pühapäeva õhtul, otsides baar/kohvikut, kuhu ma minna tahtsin. See jäigi leidmata ja jääb nüüd ootama järgmist korda, see-eest leidsime aga PÄRIS hõõgveini-maitseained, mida ma siin veel varem leidnud pole :) Ja nägime kuidas õlleveega põrandat pestakse.
Tähendab, midagi siin aeg-ajalt ikka juhtub. Riis kõrbeb põhja, poolteist kuud teel olnud pakid jõuavad pärale, viisad saadakse kätte pärast suurt stseenitamist ja kommikarbiga ahvatlemist päev enne äralendu, keegi joob ennast väga purju, poemüüja ei taha mulle veini müüa, üliõpilasteatri rokkooper on üks suur stereotüüp, teise sektori kohvik-poe müüja ütleb "tere!", kommikarbid laulavad ja mõnikord järjekordi pole. Ja mõnikord sajab lund.

 

Znajesh chto ja delala kogda tebja ne bõla ehk laul, mis ei lähe enam peast ära

Büromaania

Hetkel ei saa üle ega ümber bürokraatia keerdkäikudest, sest et ma ajan praegu viisaasju (mu esialgne viisa lõppeb novembriga ja on vaja pikendada). Ja siis veel stipendiumiasju (need sain täna aetud. vist) ja... noh ühesõnaga on jälle palju jooksmist. Ma olen sellest bürokraatiast viimasel ajal jälle nii palju rääkinud ja vahepeal korraks vihastanud ja siis uuesti ja uuesti imestanud ja taaskord naernud ja taaskord segadusse sattunud ja lõpuks jälle naernud. Vene bürokraatiamasin on välismaalaste seas üldse popp teema, arusaadavalt. Õnneks suudab enamik mu sõpru-tuttavaid seda kõike lihtsalt välja naerda. Üks veider teema see bürokraatia, alati sellest rääkides võib kuulda ja tunda erinevaid vihapettumuseimestuseirooniasarkasmikäegalöömisevõidukusekaastunde ja jumalteabmilleveel kõikvõimalikke erinevaid kombinatsioone ja varjundeid. Ja mitte ainult rääkides muidugi vaid ka asju ajades.
Täna näiteks läksin kõigepealt panka, et kätte saada oma kaart, mille peale stipendium kogunema hakkab (miks alles nüüd - kõigepealt, kusagil septembri lõpus arvatavasti, sest et varem ei tulnud meelde, käis Kristina küsimas, et mis värk meie stipendiumitega on. Talle öeldi alguses, et me ei saa mingit stipendiumit. Siis tuli välja, et nad arvavad nii sellepärast, et mingid paberid olid kogemata valesti vormistatud (seda juhtub siin vist päris tihti), s.t vormistatud nii, nagu me ei saakski stipendiumit. Tähendab, tuli uuesti teha. See võttis muidugi omajagu aega. Ja siis tuli veel tõlkida meie passe (!) - seda oli konto avamise jaoks vaja - ka loomulikult pikaajaline protsess. Kui tõlge oli valmis, tuli selle ja muu staffiga minna panka, kus neiu pikaajalise pusimise peale sai õigesti aru minu Eesti aadressist ja lõpuks ka meiliaadressist ja peaaegu õigesti kirja ka mu nime (ainult telefoninumbrist ta millegipärast aru ei saanud..?). Ja siis tuli kaks nädalat oodata, kuni nad kaarti teevad)
Ühesõnaga, täna käisin pangas ja tulin sealt ära väga võidukalt, olles oma kaardi peale üsna lühikest ootamist ilma mingite komplikatsioonideta kätte saanud. Dorothee näiteks, kes oma asjad tavaliselt varem aetud saab, läks panka kaardi järele ja siis tuli välja, et nad olid selle valesti vormistanud...Tähendab, tuli uuesti teha ja temal veel kaks nädalat oodata...
Naastes rahulolevalt pangast, läksin filoloogiateaduskonda, et stipendiumiasjad lõplikult korda saada ja viisapaberid ära anda. Kõigepealt läksin üheksandale korrusele, kus on välisüliõpilasosakond, et küsida, mis ma siis õigupoolest tegema pean, sest et nad ütlesid mulle küll juba tükk aega tagasi, aga mina enam ei mäletanud. Seal tehti siis mulle koopia kviitungist, mis ma pangast olin saanud ja veel koopia sellest tähtsast paberist, mis algul valesti tehti, aga nüüd lõpuks valmis oli. Ja saadeti kolmandale korrusele stipendiumiosakonda. Ma siis läksin rõõmsalt kolmandale korrusele (millele oli algul raske ligi pääseda, sest millegipärast olid kahel esimesel minu valitud trepil kolmandale korrusele viivad uksed kinni :O). Siis jalutasin kabinetti ja ütlesin, et tulin oma stipendiumipaberitega. Naine kabinetis vaatas mu kaks koopiat üle ja ütles siis kohutavalt tuima häälega (nagu vist ainult siin oskavad oma tööst surmani tüdinud ametnikud): teil on vaja veel
passi koopiat
viisa koopiat
(elukoha)registratsiooni koopiat.
PUNKT
- Ööäähhmhh (oleks sel hetkel küll hirmsasti tahtnud talle halvasti öelda), hea küll... aitäh...
Seiklesin siis tagasi ülemistele korrustele (mõeldes, et miks küll keegi mitte kunagi ei tea, mis pabereid nimelt mul järgmises kohas vaja on) ja sain oma koopiad tehtud. Ja siis seiklesin tagasi alla (veel hullem lugu, ikka ma ei leidnud neid õigeid treppe, ohh).
Mu paberid aktsepteeriti lõpuks juba uue ametniku poolt, kes sinna kabinetti vahepeal jõudnud oli. Ja siis tahtis ta mu telefoninumbrit teada. Mähh? Kui ta oli numbri kirja saanud, ütles ta, et raamatupidaja helistab mulle, kui kõik on valmis või nii. Ma kahjuks unustasin küsida, millal võiks olla lootust, et see juhtub...
Olles nonde paberitega lõpetanud, mõtlesin asuda viisatamise juurde. Esialgu ei olnud aga vajalikus kabinetis inimest, keda mul vaja oli, kohal. Küll oli seal (liiga palju) teisi inimesi (kes nägid välja nagu suvalised tšikid ja midagi seal kõik koos kirjutasid). Ma siis natuke ootasin, tegin vahepeal koduseid harjutusi (sest et mul oli varsti seminar algamas) ja läksin tagasi. Siis oli vajalik neiu kohal. Ja veel rohkem (suvalisi) inimesi. Ma sattusin segadusse, sest ta rääkis parajasti kellegagi juttu ja küsisin, et kas võib. Tema ütles, et ta praegu üldsegi ei tööta, et tal on tööpäev juba lõppenud ja et ma tuleks homme. Niipalju siis sellest.
Olles niisiis pärast esialgset võidurõõmu pettunud, pahane, tüdinud ja näljane ja omades täpselt niipalju aega, et koju ei olnud enam mõtet minna ja mind ootas ees pikaleveninud ootamine kusagil koridoris, suundusin allkorrusele endale vähemalt võileibagi ostma.
Tee peal aga kohtasin ühte tüdrukut oma keelerühmast (Karolina Baskimaalt, kes saabus alles paar nädalat tagasi) ja jäin temaga juttu rääkima. Kuna sellises seisundis on inimestega rääkimine ikka kosutav, muutus mu tuju vähehaaval rõõmsamaks. Sain ise natuke kurta ja kuulasin huviga tema seiklusi. Kuna me päris pikalt bürokraatia teemal peatusime, rääkis ta mulle näiteks oma viisaprobleemidest. See on ikka täielik absurd. Ta viisa vormistati alguses valesti (...), tehti mitte õppeviisa vaid teadustöö viisa (midagi sellist. noh umbes nagu ta tegeleks siin mingi teadusliku projektiga). Sellest ei oleks muidu isegi midagi hullu, aga... teadustöö viisat EI SAA pikendada. Ja nad ütlesid talle, et hea küll, sa pead siis ära sõitma (!) Ta ütles, et kuulge, jumal küll, see oli ju teie viga, et te valesti vormistasite, mis mõttes ma pean ära sõitma?! Talle öeldi, et enam ei saa midagi teha. Ja et kui ta tahab, et viisa uuesti ja õigesti vormistataks, on tal vaja riigist välja sõita, siin ei saa seda teha. Karolina väitis, et nii ei saa, tal ei ole selleks raha. Ja nõudis siis vähemalt kompensatsiooni reisi(kui sellises olukorras võib kasutada sõna "reis":S)kulude katteks. Lõpuks sai ta asjad niikaugele, et tema esialgne tuba ühiselamus asendati teise, poole odavamaga. Ja ta ise sõitis siis Poola, et saaks viisa vormistada...(seda ma küll ei tea, kui kaua ta seal oli, aga...mine tea) Umbes nagu pagendus...
Oioioi ja pudel rummi...
(Rääkisime nii kaua juttu, et lõpuks ma oma võileivani ei jõudnudki. Aga see-eest tõi Karolina mulle tüki kooki, sest et hispaania osakonnas oli mingi pidu ja neil oli kooki ja muud head-paremat. Nii et lõpuks sain oma bürokraatiadepressioonist täitsa üle)
Bürokraatia on siin täiesti etteaimamatu. See ajab mind mõnikord ikka väga segadusse, sest et ma ei saa jälle aru, kuhu ma oma paberitega minema pean ja milliste paberitega just (ja seda et "milleks" ei tasu ammugi mõelda). Meil on siin viimastel päevadel olnud päris pikad arutelud. Näiteks Dorothee ja Miša väitsid täna, et meil on vaja elukohatõendit (viisa taotlemiseks). Sest et neil oli seda vaja. Aga mulle öeldi fakulteedis, et mul ei ole seda vaja. Ja Nataliale ka. Keegi ei tea midagi. Ja protsess ole kunagi sama, sõltub ametniku suvast.
Igatahes, varsti võetakse mult mu pass viisa jaoks ära ja see hirmutab mind natuke, sest et mulle antakse küll mingi asenduspaber, aga see venelaste jaoks enamasti ei loe. Ja passi on siin ikka ja alati vaja. Kuu aega ilma passita... Nagu Miša täna ütles...hea küll, ma juba enam ei mäleta, kuidas see vene keeles nüüd oligi ja tõlkima ka ei hakka, sest et see ei kõla just eriti ilusti... aga mõte on selles, et dokumentideta ei ole sa inimene... Õhh. Okei, ma kavatsen seda ignoreerida ja ikkagi inimeseks olemist jätkata!
Kuigi: http://www.youtube.com/watch?v=Nyv444JdRCw

Peale büromaania on mul siin küll peaaegu jõulud. Üleeile saabus laadung eesti magusat (aitäh, Kersti!) ja nüüd ma muudkui kutsun kõiki enda juurde ja sunnin neid võimalikult paljusid erinevaid asju maitsma ("Ohh, proovi seda, see on eriline!" "Võta, võta veel!" ja "Aga see on martsipaniga!" näiteks). Ei saa öelda, et mu sõbrad selle üle kurdaksid. Kõik on ülimalt rahul ja lõbustavad ennast aeg-ajalt ka eestikeelsete pakendite lugemisega. Mis omakorda mind lõbustab. Ühesõnaga, kõik on õnnelikud ja söövad liiga palju magusat :)
Ning eile tegime teise laari hõõgveini, nii et jõuluhooaeg on ametlikult avatud! Üleeile sadas esimest lund, täielikust kombinatsioonist on puudu veel vaid mandariinid ja piparkoogid, mhmmmm.
Ja eile oli köögis uputus. Vist. Vähemalt nii ma aru sain. Köök ise oli terve päeva lukus ja meie varieerusime korruse teise otsa köögi ja ülemise korruse ja alumise korruse köögi vahel. Nüüd on meie maailmapilt palju avaram - teame, et alumise korruse köögis on tarakanid ja ülemise korruse köögis meri (s.t peaaegu üle terve köögi laiuv haisev loik).