Ma ei suuda otsustada, kas mul pole midagi öelda või on liigagi palju öelda. Ühest küljest pole nagu midagi erilist eriti juhtunud, aga ma arvan, et minu selline arvamine tuleneb sellest, et suur osa asjadest, mis varem tundusid veidrad, on juba loomulikuks muutunud. Kuigi mõningane imestamismoment jääb ikka alles, kerge imestunud-olek on ka juba täiesti loomulik. Üks mu hea tuttav ütles üsna tabavalt, et kui me koju tagasi läheme, hakkab meil seal vist varsti igav, sest me teame täpselt, kuidas süsteem toimib. Ja see reaalselt toimibki nii, mitte ei muutu ettearvamatutes suundades. Aga siin saab alati imestuda, üllatuda, lasta ennast ettearvamatusel kaasa viia. Kõik võib iga hetk muutuda.
Kohanemisest rääkides, siis jah. Mõningaid asju oskan ma siiski juba oodata. Ja näiteks, eile olin ma reaalselt õnnelik selle üle, et postkontoris EI OLNUD järjekorda ja postitädi oli abivalmis ja kõik sujus üldse väga KIIRESTI. Sest et ma olen juba ammu õppinud, et järjekorrad on igal pool. Ja et kogu aeg tekib mingi probleem, kas või siis sellega, et makstes ei leidu piisavalt pisiraha ja müüja on pahane ja tal ei ole tagasi anda ja see kõik võtab nii kaua aega. Nojah, põhiline on see, et kõik võtab nii kaua aega. Aega tuleb alati varuda. Ka sellepärast, et alati võib midagi JUHTUDA.
Näiteks läinud reedel kui me väljas käisime ja ei olnud nii kaua, et esimest metrood oodata ja pidasime kinni ühe auto (oot-oot, see vajab vist ka selgitamist: Moskvas pole eriti palju päris taksosid, nagu ma aru olen saanud, ja see-eest liigub siin ringi lugematu hulk illegaalseid taksosid, s.t öösiti on linn täis autosid-autojuhte, mis kas ise otsivad inimesi, keda sõidutada või siis kes peagi pärast su käetõstmist peatuvad ja on valmis sind soovitud punkti viima. Neid aktiivselt kliente otsivaid autojuhte on omajagu, tänaval jalutades peab iga natukese aja tagant keegi kinni ja küsib, ega sa ei soovi kuhugi sõita). Täpsemalt pidaski see auto ise kinni ja me küsisime ta käest, palju MGU-sse sõit maksab. Autojuht nimetas hinna, mis oli minu arvates liiga kallis (tundub, et need, kes ise kliente otsivad, küsivad ka kõrgemat hinda. Mis on ka loogiline), aga mul oli sel hetkel üsna ükskõik, mõtlesin, et lähme pealegi. Niisiis läksimegi. Olime natuke aega sõitnud kui järsku viuuuuuu- pööras hullumeelse kiirusega (mis siinmail tundub olevat üsna tavaline kiirus) paremalt poolt otse meile ette teine auto. Meie juhil olid õnneks piisavalt kiired reaktsioonid ja ta sai ruttu pidama, asi lõppes a la katkiste esitulede ja kergelt lössis autoninaga. Autojuhid jäid sinna asja klaarima ja meile öeldi, et me leiaks endale uue auto. That's it. Aga alles pärast jõudis kohale, et oleks võinud väga pahasti lõppeda. Oleksitest küll pole vaja rääkida.
Eelmisel korral koju sõites takistas meie kulgemist mingisugune (eessõitvalt autolt?) lendav jupp ja selle tõttu katki läinud rehv. Moskva liikluses juhtub alati.
"How cool is that!" Juhtus veel ka selline asi, et Triin (kes parajasti Voronežis õpib), käis külas. Suht eksprompt, kuulsin sellest kõigepealt eelneval päeval Natalialt, kes rääkis, et ta sõps Voronežist (kes on seal ka vahetusaastal. Juba varem jõudsime selgusele, et nad seal Voronežis teavad ka üksteist) on otsustanud nädalavahetuseks külla sõita. Ja et see minu sõps tuleb ka. Tegin suured silmad ja arvasin esialgu, et äkki on tulemas hoopis mõni teine eesti tüdruk (sest neid on seal kokku neli), sest et mulle polnud küll keegi midagi öelnud. Kuid natukese aja pärast avastasin, et näe, ongi tulnud kiri Triinult, kes tuleb homme Moskvasse :) Võõrustajana olin ma üsna halb, sest et ei saanud neid majutada (propuskiprobleemid) ega osanud neile ka linna näidata (sest et ma seda ise ka eriti hästi ei tunne). Pakkusin seltskonda (päris naljakas oli nii palju puhtas eesti keeles lobiseda). Ja suutsime nad viia baari, millega nemad ka täiega rahule jäid (oh projekt Ogi, ma lihtsalt armastan sind). Ja eksitasin Triinu tükk aega külmal pühapäeva õhtul, otsides baar/kohvikut, kuhu ma minna tahtsin. See jäigi leidmata ja jääb nüüd ootama järgmist korda, see-eest leidsime aga PÄRIS hõõgveini-maitseained, mida ma siin veel varem leidnud pole :) Ja nägime kuidas õlleveega põrandat pestakse.
Tähendab, midagi siin aeg-ajalt ikka juhtub. Riis kõrbeb põhja, poolteist kuud teel olnud pakid jõuavad pärale, viisad saadakse kätte pärast suurt stseenitamist ja kommikarbiga ahvatlemist päev enne äralendu, keegi joob ennast väga purju, poemüüja ei taha mulle veini müüa, üliõpilasteatri rokkooper on üks suur stereotüüp, teise sektori kohvik-poe müüja ütleb "tere!", kommikarbid laulavad ja mõnikord järjekordi pole. Ja mõnikord sajab lund.
Kohanemisest rääkides, siis jah. Mõningaid asju oskan ma siiski juba oodata. Ja näiteks, eile olin ma reaalselt õnnelik selle üle, et postkontoris EI OLNUD järjekorda ja postitädi oli abivalmis ja kõik sujus üldse väga KIIRESTI. Sest et ma olen juba ammu õppinud, et järjekorrad on igal pool. Ja et kogu aeg tekib mingi probleem, kas või siis sellega, et makstes ei leidu piisavalt pisiraha ja müüja on pahane ja tal ei ole tagasi anda ja see kõik võtab nii kaua aega. Nojah, põhiline on see, et kõik võtab nii kaua aega. Aega tuleb alati varuda. Ka sellepärast, et alati võib midagi JUHTUDA.
Näiteks läinud reedel kui me väljas käisime ja ei olnud nii kaua, et esimest metrood oodata ja pidasime kinni ühe auto (oot-oot, see vajab vist ka selgitamist: Moskvas pole eriti palju päris taksosid, nagu ma aru olen saanud, ja see-eest liigub siin ringi lugematu hulk illegaalseid taksosid, s.t öösiti on linn täis autosid-autojuhte, mis kas ise otsivad inimesi, keda sõidutada või siis kes peagi pärast su käetõstmist peatuvad ja on valmis sind soovitud punkti viima. Neid aktiivselt kliente otsivaid autojuhte on omajagu, tänaval jalutades peab iga natukese aja tagant keegi kinni ja küsib, ega sa ei soovi kuhugi sõita). Täpsemalt pidaski see auto ise kinni ja me küsisime ta käest, palju MGU-sse sõit maksab. Autojuht nimetas hinna, mis oli minu arvates liiga kallis (tundub, et need, kes ise kliente otsivad, küsivad ka kõrgemat hinda. Mis on ka loogiline), aga mul oli sel hetkel üsna ükskõik, mõtlesin, et lähme pealegi. Niisiis läksimegi. Olime natuke aega sõitnud kui järsku viuuuuuu- pööras hullumeelse kiirusega (mis siinmail tundub olevat üsna tavaline kiirus) paremalt poolt otse meile ette teine auto. Meie juhil olid õnneks piisavalt kiired reaktsioonid ja ta sai ruttu pidama, asi lõppes a la katkiste esitulede ja kergelt lössis autoninaga. Autojuhid jäid sinna asja klaarima ja meile öeldi, et me leiaks endale uue auto. That's it. Aga alles pärast jõudis kohale, et oleks võinud väga pahasti lõppeda. Oleksitest küll pole vaja rääkida.
Eelmisel korral koju sõites takistas meie kulgemist mingisugune (eessõitvalt autolt?) lendav jupp ja selle tõttu katki läinud rehv. Moskva liikluses juhtub alati.
"How cool is that!" Juhtus veel ka selline asi, et Triin (kes parajasti Voronežis õpib), käis külas. Suht eksprompt, kuulsin sellest kõigepealt eelneval päeval Natalialt, kes rääkis, et ta sõps Voronežist (kes on seal ka vahetusaastal. Juba varem jõudsime selgusele, et nad seal Voronežis teavad ka üksteist) on otsustanud nädalavahetuseks külla sõita. Ja et see minu sõps tuleb ka. Tegin suured silmad ja arvasin esialgu, et äkki on tulemas hoopis mõni teine eesti tüdruk (sest neid on seal kokku neli), sest et mulle polnud küll keegi midagi öelnud. Kuid natukese aja pärast avastasin, et näe, ongi tulnud kiri Triinult, kes tuleb homme Moskvasse :) Võõrustajana olin ma üsna halb, sest et ei saanud neid majutada (propuskiprobleemid) ega osanud neile ka linna näidata (sest et ma seda ise ka eriti hästi ei tunne). Pakkusin seltskonda (päris naljakas oli nii palju puhtas eesti keeles lobiseda). Ja suutsime nad viia baari, millega nemad ka täiega rahule jäid (oh projekt Ogi, ma lihtsalt armastan sind). Ja eksitasin Triinu tükk aega külmal pühapäeva õhtul, otsides baar/kohvikut, kuhu ma minna tahtsin. See jäigi leidmata ja jääb nüüd ootama järgmist korda, see-eest leidsime aga PÄRIS hõõgveini-maitseained, mida ma siin veel varem leidnud pole :) Ja nägime kuidas õlleveega põrandat pestakse.
Tähendab, midagi siin aeg-ajalt ikka juhtub. Riis kõrbeb põhja, poolteist kuud teel olnud pakid jõuavad pärale, viisad saadakse kätte pärast suurt stseenitamist ja kommikarbiga ahvatlemist päev enne äralendu, keegi joob ennast väga purju, poemüüja ei taha mulle veini müüa, üliõpilasteatri rokkooper on üks suur stereotüüp, teise sektori kohvik-poe müüja ütleb "tere!", kommikarbid laulavad ja mõnikord järjekordi pole. Ja mõnikord sajab lund.
No comments:
Post a Comment