Talveuni ja uued mullid

Ega ei ole viimasel ajal kirjutanud jah. Üldse mitte. Tähendab olen, aga ainult akadeemilisi jaburusi. Nii et see ei lähe arvesse. Noh, ma loomulikult jätkan akadeemilise jaburuse lainel veel mõnda aega, et saaks neile ükskord ka punkti pandud. Aga üritan ka päris elu juurde rohkem naasta, seni olen justkui sügis-ja talveune mullis olnud ja päriseluga mitte päriselt tegelenud. Ainult mängult. Eks on ju alati lihtsam asju edasi ja eemale lükata.
Ja kuna ma ei ole päriseluga hakkama saanud, siis ma ei ole ka päriselt midagi kirjutanud, mõeldes, et alles siis, kui ma olen suurimast takistusest ehk iseendast üle saanud, siis võin alles teha ja luua ja elada. Iseendast üle saada... Või siis vähemalt üle olla. Läbi närida. Noh, ühesõnaga, endaga hakkama saada, et lõpuks kõige muuni jõuda. Aga, üritan mis ma üritan, lõpuks tuleb ikka kõigest muust alustada. Ehk siis väheneb ka enda poolt loodav takistus nii et saab tast ülegi.
Niipalju siis enda segaseid mõtteid.
Üldse, tundub, on segased ajad. Nii enda peas kui teiste peades. Ja segadus aina suureneb. Ehk on ka varem olnud aeg segadusi täis, aga ma pole seda lihtsalt tähele pannud. Või siis mõtleb enda pea sisene ka ümbritsevat üle. Kuid siiski tundub, et segadust ja rahutust on palju. Ehk tuleb see ka sellest teatud vanusest, kus kõik kulgebki rahutus rütmis ja muutused muudkui tulevad ja lähevad ja sageli ei saa päris hästi aru, mis värk ikkagi on. Ja enamus sõprus- ja tutvusringkonnast on omadega rohkem või vähem laiali (vähemalt nii tundub, võib-olla teeb aju üleliia suuri üldistusi) ega tea, mida/kuidas endaga peale hakata. Ja tulevikust, ei lähedasest ega kaugest (eriti aga lähedasest) ei taha ega oska eriti rääkida.
Asi võib olla ka selles, et seni olen rohkem oma maailmas elanud ja seetõttu laiema konteksti tähelepanuta jätnud. Oma väikeses mullis, mis ju kõigil on. Ja see mull on seni reaalsusest ebaledes mööda liuelnud, vaid kohati kergelt seda puutudes. Nüüd on aga mull laienenud, paindlikumaks ja õhemaks muutunud, laseb näha, mis on sellest väljaspool ning sulandub teiste mullidega. Ei lase enam endasse kapselduda. Trügib fantaasiamaailma aina enam kõrvale, sest see segab ümbritseva adekvaatset endassehaaramist. Või vähemalt on mullile nii tundunud. Vaene väike fantaasia, soodustamata akadeemilisuse poolt, kõrvale lükatud uudishimu poolt ümberringi toimuva vastu ning kinni jäänud selle info seedimise protsessi, peamiseks väljundiks vaid sündmuste ja suhete ülemõtlemise käigus tekkivad närvilis-utoopilised virvendused. Proovime veel. Et fantaasia enam nii kõrvale ei jääks.
Vot. Ja jääb lootus, et tuleb ka inspiratsioon. Sest on veebruar. Natuke kuri, aga siiski lootustandev kuu, mil päike suudab juba pimestada silmi ning selle uimase mulli mullis - sügis- ja talveune mulli saab ehk eelnevatesse kuudesse maha jätta.