Tartu põgenemised

Jalutasin mööda pühapäevaselt uimast ja väljasurnud Tartut. Pühapäeviti on Tartu alati väljasurnud. Kõikidel muudel päevadel on siin elu, aga pühapäeviti on alati tunne, et inimesed on ennast selle päeva eest kuskile kaugele ära peitnud. See tundub imelik, minu meelest peaks pühapäev olema küll rahulik, kuid selline mõnusalt rahulik, kus inimesed tulevad välja jalutama ja sööma ja lapsi mängitama. Sest pühapäeval on aega. Ma ei tea, kas Tartus on siis ainult nii laisad inimesed, kes pühapäeval üldse kodust välja tulla ei viitsi ja tudengid, kes pole kas pühapäevaks veel Tartusse tagasi jõudnud, õpivad usinalt kodus või taastuvad laupäevasest peost?

Mulle tundub, et pühapäeviti põgeneb Tartu linn-olemise eest, tahab puhata. Seepärast kaotab ta oma tänavatelt suurema osa inimesi, et saada rahu. Need üksikud uitajad, kes alles jäävad, võivad samuti selles rahus ringi luusida justkui looduses, kuuldes eemalt vaid üksikuid hõikeid, kuid enamasti mitte ühegi inimesega vastamisi sattudes. Kohvikud on, kui lahti, siis seda vaid ainult natukeseks - kes väga tahab, saab sõpradega kohvitatud küll, aga pärast seda tahab linn rahu. Kinos võib veel käia, muuseumis ka, peaasi, et liiga palju õue ei tikuks. Ega sinnagi kauaks jääda ei saa, ja pärast igatahes kohe tuppa.

Ma saan küll aru, ega minagi ei jaksaks kogu aeg linn olla, see võib ju niimoodi päris tüütuks muutuda. Aga praegu on ka kuidagi poolik lahendus see Tartu rahu. Sest ega päris maa-rahu siin ka ei saa. Kõik need kivi- ja paneelmajad jäävad ikka alles, asfalt ei kao tänavatelt, tänavalaternad süttivad õhtul ikkagi ja purskkaevud ka ojadeks ei muutu. Ja inimesed ka päris ära ei kao, neid pole lihtsalt näha, kuid kuskil toas elavad nad ikka oma elu edasi. Ma ei usu, et Tartu tegelikult nii väga linn-olemisest puhata saaks. Iseasi kui pühapäeviti juhtuks midagi samalaadset kui Muumioru-lugudes tookord, mil Muumimajast sai džungel. Džunglit polekski vaja, ainult anti-linnastumist. Ehk siis linn peaks maastuma, kaovad paneelmajad ja asfalt, tänavalaternad, monumendid ja purskkaevud. Siis saaks ta puhata ka, lõpuks korralikult. Inimesed saaksid samuti ühe päeva maal olla (juhul kui neid selleks ajaks just mõnda teise linna ei kaotata) ja olekski tore. Kõigil oleks päris puhkus, mitte selline mängu-oma. 

Või siis, ehk Tartu ei püüa mitte rahu saada vaid hoopiski salapäratseb. Muutub pühapäeviti sala-Tartuks, peidab end nurkade taha ja soppidesse. Suletud kohvikute tagahoovidesse ja pööningutele. Ma ei tea, aga ma ei ole seda sala-Tartut tabanud. Kui ta on, küllap temast teavad vaid asjassepühendatud. Ja ega ma sedagi tea, kuidas võiks asjassepühendatuks saada.

Ühesõnaga, keeruline lugu nende Tartu pühapäevadega. Üritab Tartu siis linnarollist lahti öelda või salatseb ta, või ei tee kumbagi neist, mind on ta küll segadusse ajanud. Ja nii ma siis siin kivimajas, vaatega purskkaevule, mõtlengi, kuidas see linn linn olla ei jaksa. Mõtlen ja ei lähegi välja, las ta olla veel rahus hommikuni.