Onon. Imelik.
Ja kogu see kummalisus ja vastuolulisus on mindki endasse haaranud - ühel päeval naeran teda kõht kõveras ja teisel päeval neelan tema pärast maailmavalupisaraid (või siis riigi-/kultuurivalupisaraid?) Lihtsalt nii kummaline, et ei tea kas nutta või naerda. Kuna üldse ei tea, siis teen mõlemat.
Sellel maal ei ole midagi selget ega konkreetset. Alati on kõik nagu pudru ja kapsad. Süstematiseeritud süsteemitus. Või siis süsteemita süstematiseeritus. Jah, see kõlab juba nagu midagi sinnapoole, piisavalt keeruliselt igatahes.
Niisiis olen ma iga päev vastuolude lainel. Laineid tuleb iga päev igalt poolt nii et vähe pole. Sest et peale selle et siin on Venemaa, on siin ka (kaheteist)miljonilinn. Ei saa kurta elamustepuudust.
Minu eelnenudlaupäevaseks plaaniks näiteks oli algselt minna loomaaeda. Päikseline laupäev, rahulik uitamine jne (http://etv2.err.ee/videod/lastesaade/e1b1485e-a744-4ccb-ab89-74381a6a58f3 Ma kipun siiski arvama, et kui me oleks loomaaeda läinud, olekski lõvi lahti pääsenud või midagi. Sest et action'ist ei pääse.)
Aga tegelikult läksime hoopis meile neljapäeval metroos jagatud voldiku tõttu (nota bene: ma käisin oma sünnipäeval klassikalise muusika kontserdil! Sinna vedas meid kõiki loomulikult Miša. S.t Miša on üks saksa poiss. Jah, see pole üldse loogiline. Get used to it! Tähendab, ta on poolsakslane ja poolvenelane, aga Saksamaalt pärit. Ta on meil pianist ja huvitub klassikalisest muusikast. Sinna ma nüüd selle metrooga jõudsin...Ühesõnaga - lause jätkub:) meeleavaldusel.
Loomulikult meeleavaldus protiv Putina (Поставь крест на воровской власти! Голосуй против всех! ehk siis rist vargavõimule ja hääleta kõigi vastu). Me Nataliaga (üks poola tüdruk) tahtsime lihtsalt teada, mis seal siis toimub, kuidas see meeleavaldus välja näeb, noh, et mis värk on. Meis on vist liiga palju revolutsioonijanu - kohe kutsub meeleavaldustele. Teised vaatasid altkulmu, kerge nooh-ilmega üleskutse peale meiega liituda ja ei öelnud eriti midagi peale selle, et me ettevaatlikud oleks...
Meeleavaldus oli...eelkõige hirmus veider. See toimus Пушкинская площадь'il (nagu ma aru olen saanud siis meeleavaldused toimuvadki eranditult seal. Puškini väljakul. Natuke nagu sümboolne...). Jõudsime sinna ja suundusime inimsumma poole. Tahtsime kohe väljakule minna, aga siis tuli välja, et kõik sinna viivad rajad on blokeeritud teisaldatavate aedade ja rohkete laiguliste meestega... Üks sissepääs oli ka. Läbi turvaväravate... See tekitas kõhedust ja kahtlusi - läbi turvaväravate ei tihanud nagu minna... Lõpuks ikkagi läksime, mis seal ikka. Kotid kontrolliti üle (et ei oleks alkoholi ega pommi?) ja rohkem ei tülitatud. Miitingul peeti eelkõige vihaseid ja vähem vihaseid ja lootusrikkaid ja päris kurbi võimuvastaseid kõnesid, skandeeriti "Rossija bez Putina" ja muud taolist, aga kõige veidram oli meie jaoks see, et enamus kohalolijatest olid üsna vanad või vähemalt vanemapoolsed inimesed. Noori polnud peaaegu üldse. Me oletasime, et noored on juba lootuse kaotanud ja täiesti passiivseks muutunud. Et nad arvavad, et nagunii midagi ei muutu, aga vanadel on veel lootust. Et noortel on poliitikast ükskõik ja nad tahavad muude asjadega tegeleda. Ja ma arvan, et noored ka kardavad rohkem. Neil on mida kaotada ja nad ei julge seepärast opositsioonilisele meeleavaldusele tulla - see võib nende tulevikku ohustada. Noh, eriti veel kombos "nagunii midagi ei muutu" suhtumisega vaatavadki heal juhul vaid eemalt (kaugemaltuudistajate hulgas oli minu arvates noori üsna palju) kuidas need, kellel palju kaotada ei ole, julgelt tegutsevad.
Ilmselt sellepärast, et noori nii vähe oli, taheti meilt kaks korda intervjuud. Üks kord jaapani televisioonist :O Me muidugi ei andnud, ütlesime, et oleme välismaalased.
Kui meeleavaldus juba läbi sai, seisime veel seal ja jälgisime inimesi ja Natalia hakkas rääkima paari neiuga, kes ka seal läheduses olid. Tuli välja, et nad on ürituse korraldamisega seotud, nad rääkisid meile pikalt, et Venemaal on diktatuur ja tõid mitmeid näiteid, mis on opositsiooniliste tegelastega juhtunud (kellele pandi korterisse pomm ja nii edasi..:S) Kuna me tundusime huvitatud, siis kirjutasid nad meile oma kontaktid ja veel pikalt märksõnasid nn huvitavama informatsiooni kohta, mida kust leida võib jne. Me andsime neile oma meiliaadressid ka ja juba samal õhtul potsatas postkasti ühe neiu poolt kiri, kus ta veelgi infi jagas. Ma ei tea, kas kirjutan vastu... Nad olid huvitavad, aga natuke kummalised. Nagu siin kõik vististi... Näiteks tundis ta huvi, miks me just Venemaale õppima tulime (siin nad ka ei saa aru, nagu Eestiski - patšemuu Rossija?). Me siis rääkisime, et meile meeldib see kultuur ja keel ja kõik ja blablabla ja ta ütles, et - Venemaa, see pole mitte ainult kommunistid, eks ole! (jah, ei olegi ju...ma ju tean) Ja üldse...
Ühesõnaga ma ei tea, mida sellest kõigest siin ülepeakaela arvata. Vastuolulained käivad üle pea.
Ja kogu see kummalisus ja vastuolulisus on mindki endasse haaranud - ühel päeval naeran teda kõht kõveras ja teisel päeval neelan tema pärast maailmavalupisaraid (või siis riigi-/kultuurivalupisaraid?) Lihtsalt nii kummaline, et ei tea kas nutta või naerda. Kuna üldse ei tea, siis teen mõlemat.
Sellel maal ei ole midagi selget ega konkreetset. Alati on kõik nagu pudru ja kapsad. Süstematiseeritud süsteemitus. Või siis süsteemita süstematiseeritus. Jah, see kõlab juba nagu midagi sinnapoole, piisavalt keeruliselt igatahes.
Niisiis olen ma iga päev vastuolude lainel. Laineid tuleb iga päev igalt poolt nii et vähe pole. Sest et peale selle et siin on Venemaa, on siin ka (kaheteist)miljonilinn. Ei saa kurta elamustepuudust.
Minu eelnenudlaupäevaseks plaaniks näiteks oli algselt minna loomaaeda. Päikseline laupäev, rahulik uitamine jne (http://etv2.err.ee/videod/lastesaade/e1b1485e-a744-4ccb-ab89-74381a6a58f3 Ma kipun siiski arvama, et kui me oleks loomaaeda läinud, olekski lõvi lahti pääsenud või midagi. Sest et action'ist ei pääse.)
Aga tegelikult läksime hoopis meile neljapäeval metroos jagatud voldiku tõttu (nota bene: ma käisin oma sünnipäeval klassikalise muusika kontserdil! Sinna vedas meid kõiki loomulikult Miša. S.t Miša on üks saksa poiss. Jah, see pole üldse loogiline. Get used to it! Tähendab, ta on poolsakslane ja poolvenelane, aga Saksamaalt pärit. Ta on meil pianist ja huvitub klassikalisest muusikast. Sinna ma nüüd selle metrooga jõudsin...Ühesõnaga - lause jätkub:) meeleavaldusel.
Loomulikult meeleavaldus protiv Putina (Поставь крест на воровской власти! Голосуй против всех! ehk siis rist vargavõimule ja hääleta kõigi vastu). Me Nataliaga (üks poola tüdruk) tahtsime lihtsalt teada, mis seal siis toimub, kuidas see meeleavaldus välja näeb, noh, et mis värk on. Meis on vist liiga palju revolutsioonijanu - kohe kutsub meeleavaldustele. Teised vaatasid altkulmu, kerge nooh-ilmega üleskutse peale meiega liituda ja ei öelnud eriti midagi peale selle, et me ettevaatlikud oleks...
Meeleavaldus oli...eelkõige hirmus veider. See toimus Пушкинская площадь'il (nagu ma aru olen saanud siis meeleavaldused toimuvadki eranditult seal. Puškini väljakul. Natuke nagu sümboolne...). Jõudsime sinna ja suundusime inimsumma poole. Tahtsime kohe väljakule minna, aga siis tuli välja, et kõik sinna viivad rajad on blokeeritud teisaldatavate aedade ja rohkete laiguliste meestega... Üks sissepääs oli ka. Läbi turvaväravate... See tekitas kõhedust ja kahtlusi - läbi turvaväravate ei tihanud nagu minna... Lõpuks ikkagi läksime, mis seal ikka. Kotid kontrolliti üle (et ei oleks alkoholi ega pommi?) ja rohkem ei tülitatud. Miitingul peeti eelkõige vihaseid ja vähem vihaseid ja lootusrikkaid ja päris kurbi võimuvastaseid kõnesid, skandeeriti "Rossija bez Putina" ja muud taolist, aga kõige veidram oli meie jaoks see, et enamus kohalolijatest olid üsna vanad või vähemalt vanemapoolsed inimesed. Noori polnud peaaegu üldse. Me oletasime, et noored on juba lootuse kaotanud ja täiesti passiivseks muutunud. Et nad arvavad, et nagunii midagi ei muutu, aga vanadel on veel lootust. Et noortel on poliitikast ükskõik ja nad tahavad muude asjadega tegeleda. Ja ma arvan, et noored ka kardavad rohkem. Neil on mida kaotada ja nad ei julge seepärast opositsioonilisele meeleavaldusele tulla - see võib nende tulevikku ohustada. Noh, eriti veel kombos "nagunii midagi ei muutu" suhtumisega vaatavadki heal juhul vaid eemalt (kaugemaltuudistajate hulgas oli minu arvates noori üsna palju) kuidas need, kellel palju kaotada ei ole, julgelt tegutsevad.
Ilmselt sellepärast, et noori nii vähe oli, taheti meilt kaks korda intervjuud. Üks kord jaapani televisioonist :O Me muidugi ei andnud, ütlesime, et oleme välismaalased.
Kui meeleavaldus juba läbi sai, seisime veel seal ja jälgisime inimesi ja Natalia hakkas rääkima paari neiuga, kes ka seal läheduses olid. Tuli välja, et nad on ürituse korraldamisega seotud, nad rääkisid meile pikalt, et Venemaal on diktatuur ja tõid mitmeid näiteid, mis on opositsiooniliste tegelastega juhtunud (kellele pandi korterisse pomm ja nii edasi..:S) Kuna me tundusime huvitatud, siis kirjutasid nad meile oma kontaktid ja veel pikalt märksõnasid nn huvitavama informatsiooni kohta, mida kust leida võib jne. Me andsime neile oma meiliaadressid ka ja juba samal õhtul potsatas postkasti ühe neiu poolt kiri, kus ta veelgi infi jagas. Ma ei tea, kas kirjutan vastu... Nad olid huvitavad, aga natuke kummalised. Nagu siin kõik vististi... Näiteks tundis ta huvi, miks me just Venemaale õppima tulime (siin nad ka ei saa aru, nagu Eestiski - patšemuu Rossija?). Me siis rääkisime, et meile meeldib see kultuur ja keel ja kõik ja blablabla ja ta ütles, et - Venemaa, see pole mitte ainult kommunistid, eks ole! (jah, ei olegi ju...ma ju tean) Ja üldse...
Ühesõnaga ma ei tea, mida sellest kõigest siin ülepeakaela arvata. Vastuolulained käivad üle pea.
Ohhoo!
Tüüpiline vanuseklass oli umbes selline
-Tere, me oleme jaapani televisioonist. Kuidas oleks intervjuuga?
-Ee, ei..me oleme välismaalased
-Ahhaa, hea küll. Kust te pärit olete?
-Ee, Eestist ja Poolast
-Ja mis te Moskvas teete, õpite?
-Jah, MGU-s
(paus)
-(Natalia) Meie jaoks on imelik, et siin on nii vähe noori
-Aga teil, kuidas teil siis oleks?
-No just vastupidi, noori oleks rohkem
-(jaapanlane naerab)Nojah, teie riigid on ju demokraatlikumad, eks ole?
...
Samal päeval veel: Eesti muusika kontsert konservatooriumis (Pärt, Sisask, Sumera. Loomulikult viis meid sinna jälle Miša. Ja Miša sõber Paša, tänu kellele me kontserdile tasuta saime) ja meie ees istuvad viis eestlast, kes oma eesti keelega põhjustasid minus pidevaid itsitamishooge (ikka väga kummaline oli üle pika aja enda ÜMBER eesti keelt kuulda) ja kellele jätsin ma ilmselt endast mulje kui täielikust idioodist. Ja kaasaegne tants kontserdi lõpus, mis meeldis vist peaaegu kõigile teistele, aga mina: pähh! - See oli liiga dramaatiline ja liiga igav. Tehnika oli muidugi hea, aga... (jne. Üldse, peaks otsima Moskvas head kaasaegset tantsu...) :P
Lõputud metroosõidud ja aeg, mida söömise jaoks ei olnud. Nuudlite ja võileiva õgimine konservatooriumi ees ja hilisõhtune energiaauk.
Hingestatud vestlused vene ühiskonnast ja lõputud naeruhood Nataliaga (kuna olime enne kojuminekut jõudnud juua ühe pisikese õlle, arvas Paša tšikk...või noh, neiu.. et me oleme purjus ja tahtis, et Paša meid ülikoolini saadaks, et äkki me ei leia kodu üles :D - Miša pärast rääkis. See plaan õnneks läbi ei läinud, võibolla oli siis Miša piisavalt usaldusväärne, hahaa! See neiu oli üldse natuke kummaline. Noh, ja meie ka muidugi)
Vastuolusid ja veidrusi ja kummalisi inimesi teilegi!
Ilmselgelt sina ei ole esimene, kes selle faktini jõudis, nii et siis väike näpunäide sulle, kuidas peab käituma (mitte nutma ja/või naerma):
ReplyDeleteУмом Россию не понять,
Аршином общим не измерить:
У ней особенная стать –
В Россию можно только верить.
Федор Тютчев
можно только верить! Üleüldiselt, Olja!:)
ReplyDeleteAga mina käisin siin kaasaegset tantsu vaatamas:D Üks mees tegi väga hea tehnilise tantsu, aga lõpuks mäletasid kõik ikka seda, kuidas ta ühe kivi teise peale asetas, kuigi ülemine kivi oli altpoolt väiksem) Trikke on vaja...
Silme ees Kaia, kollase baretiga, metroos viinerivõileiba kugistamas, kaval ilme näol.
On vaja nutta, naerda ja uskuda! Ja võileibu kugistada, imestada, Žigulit juua, peegleid imetleda, inimesi oma nimega segadusse ajada, köögis pliine nuruda, mõnikord kohvikust eriti ägedaid tasse pätsata ja veelkord naerda nii et inimesed metroos juba kummalise pilguga vaatavad.
ReplyDelete(baretti veel ei kanna, üritan ignoreerida, et külm on)
Strannajast veel nii palju, et täna sain teada, et Stalin ei olnudki nii paha mees. Tõi stabiilsust ja. Veider on elada selliste inimestega ühes toas ja nendest lugupidada... muidu.
ReplyDelete