Vihma sajab, kõik ujub, lastel paha on tuju, ainult krokodill jalutab vees...

Mulle tundub, et ma hakkan juba kohanema. Täna tundus Moskva täitsa mõnus, ma kuidagi oskasin siin olla ja kuulusin siia. Loomulik oli olla. Positiivsed meeleolud käivad mul ilmselt ülepäeviti. Mul on alati see värk, et head asjad käivad üle ühe. Üles-alla... (juuksed valla) Esmaspäeval, kui saabusin, olin omadega väga laiali, teisipäeval oli täitsa tore, eile olin kurb ja igatsesin koju ja sõpru ja mõtlesin, et miks ma ei võiks olla Tartus, kus ma saaks iga natukese aja tagant kellelegi tere öelda ja mõne tuttavaga juttu rääkima jääda, miks ma olen siin ja kõnnin üksi ja igal pool minu ümber on teised üliõpilased, keda ma ei tunne, aga kellel on siin palju tuttavaid. Täna aga mulle meeldisid need üliõpilased, ma ei olnud enam kade.
Kohtasin ise ka tuttavat (ühte küll vaid, aga mis siis) - teist eesti tüdrukut (meid on siin kolm - mina ja kaks vene tüdrukut. Okei, see kõlab juba imelikult. Kaks eestivene tüdrukut. Meil on ju ometigi selline sõna - eestivenelane. Kuid see kõik on tõesti natuke imelik - me oleme kõik Eestist, aga mina olen eestlane ja nemad on venelased ja ühega neist räägin ma eesti ja teisega põhiliselt vene keeles. Asi on ilmselt selles, et üks neist, Kristina, on mu toanaaber ja temaga olen ma rohkem ja pikemalt rääkinud ja seega oleme eesti keelt kasutanud. Aga teisega, mm... Katerinaga, olen ainult paar korda rääkinud ja seda vene keeles.) Ühesõnaga, kohtasin Katerinat ja avastasin, et mu venekeelne small talk on juba päris hea. Ma sain temaga vabalt tükk aega räägitud sellest, et kuidas läheb ja kes mida näinud ja teinud on ja ma isegi ei mõelnud eriti grammatika peale (ja tundub, et vigu ei teinudki). Mingi blokk on kadunud. Olin enda üle väga uhke :)
Teda kohates olin just teel jalutuskäik-fotoretkele, mis kokkuvõttes kestis vist neli tundi ja lisaks veel umbes üks tund metrooga sõitmist-kojujalutamist. Sest ühel hetkel tahtsin hakata koju tagasi minema, aga avastasin, et ma ei saa aru, kus ma olen. Umbes järgnevad kaks tundi üritasin teha nii, et ma saaks aru, kus ma olen ehk siis läksin korduvalt erinevates valedes suundades ja lõpuks olin järje täiesti kaotanud. Viimaks sõitsin metrooga koju, sest ma ei jaksanud enam kõndida ja ekselda. Metrooga minek võttis kah kauem aega kui sellest punktist oleks pidanud, sest just minu jaoks vajalik kahte liini ühendav peatus, kus ma oleks saanud ümber istuda, oli parajasti remondis ja rong seal peatust ei teinud. Nii et sain lõppkokkuvõttes rohkemaid metroojaamu imetleda (kuigi ma olin selle tegemiseks natuke väsinud).

Natuke Moskva-stiili:

 Et lisada hallidele majadele natuke värvi. Ja värvi meeldib neile lisada vist igale poole. Täiesti randomilt:
 

Normaalne bisnes nii käibki. Igaühel on kuskil oma putka või kelder vms.

Rubriigist WTF?!

Ühe kiriku avastasin ka hoovide vahelt. Sisse ei julgenud minna. Tundus liiga pühalik. Nagu need kirikud alati on.

Puhas hoovi-stiil

Selliste majade hoovidest käib jutt 

Ah jaa, ja see on minu kodutorn öösel vihmas. Või, täpsemalt öeldes elan ma umbes kuskil seal torni nurga taha jäävas tiivas. Öösel läbi torni koju ei saa, sest kahe tiiva vahel on siis võre ees. Tuleb jalutada teisele poole maja (kõlab lihtsamalt kui see tegelikult on)