Meie igapäevane huumor

On unine pühapäeva pärastlõuna (heaküll, nüüd on juba õhtu, aga kui ma kirjutamist alustasin, oli hiline pärastlõuna - minu jaoks vähemalt...ehk siis põhimõtteliselt õhtu) ja väljas on uskumatult ebakutsuv ilm - juba pikemat aega sajab luunitungivat tihedat vihma. Täpselt selline mittemillegitegemise ilm. Tahtsin tegelikult minna välja, aga...mul pole vihmavarju, nii et vist ikka ei lähe... Siis tahtsin minna kahele minu korrusel elavale saksa tüdrukule külla, aga neid pole vist kodus (kui ma ikka õigele uksele koputasin - ma pole seal varem käinud...).
Nende tüdrukutega tutvusin ma muide reedel. Reede oli üks naljakas päev. Ma käisin tol hommikul loengus (minu teine loeng siin ülikoolis, jeejee!) - vene rahvaste kirjandus oli see (литература народов россии). Tahtsin tegelikult ühte kella üheksasse loengusse ka jõuda, aga noh... kell üheksa... Ma suutsin end sinna kella 10.50 loengusse ka ainult väga suure tahtejõuga ajada, sest ma olin hirmus väsinud. Teate ilmselt seda tunnet kui nädala jooksul on palju tehtud ja vähe magatud ja kui siis nädala lõpus on vaja teha veel viimane pingutus, veel viimast korda mõned üksikud tunnid magada ja vara tõusta, otsustab keha, et see viimne pingutus on juba liig ja tema enam ei jaksa ja pea ei tõuse padjalt ja käsi sirutub ja paneb äratuskella kiiresti kinni ja silmad ei tulegi päriselt lahti, enne kui nad uuesti sulguvad. Ja kaks tundi hiljem keha endiselt ei jaksa, aga mõistus on juba natuke ärganud ja ütleb, et nüüd peab minema. Ning siis algab diskussioon kohusetunde ja tahte vahel. Kohusetunne seekord võitis ja ma jõudsin sinna loengusse. Ma lohutan ennast sellega, et hommikune slaavlaste ajaloo loeng, mille ma maha magasin, ilmselt ei olnud väga huvitav (kuigi tegelikult oli ta ilmselt huvitavam kui see vene rahvaste kirjandus...). See loeng, kuhu ma jõudsin, ei olnud tõepoolest väga põnev. Eriti esimeses pooles, kus ma järje peale ka ei saanud (neil on üks loeng juba toimunud + ma jäin natuke hiljaks ka, sest otsisin õiget ruumi). Kuigi teine pool juba natuke inspireeris, nii et ma ei saa öelda, et ta oleks olnud halb. Ma arvan, et see oli vast minu jaoks natuke keeruline, ma ei saanud päris kõigele pihta. Ja õppejõul läks päris kaua aega, et sisse elada, ta oli tükk aega üsna monotoonne, aga kuskil teises pooles muutus elavamaks ja seletas hoogsalt (õppejõud tunduvad siin pea kõik olevat vanemapoolsed mehed, aga too nägi eriti vana välja). Aga ikkagi, seda loengut ma vist ei võta (kuigi arvatavasti käin seal kohal ikka ja kuulan. Hariv on ta igatahes). Siin on muidu kombeks loengu lõpus plaksutada (või siis спасибо öelda, nagu ühes loengus, kus ma käisin - ma leian, et see on päris armas). Ma saan aru küll, miks. Need õppejõud on aplausi ja suure spassiibo täiesti ära teeninud - nad on lihtsalt niivõrd huvitavad. Ma pole praegu ilmselt veel päris kompetentne hindama, sest olen vaid kolmes loengus olnud, need kolm õppejõudu on aga kõik olnud selgelt oma teemast huvitatud, kaasahaaravad ja elavad esitajad (kuigi eelmainitud õppejõul läks natuke kaua aega, oli ka tema lõpuks kaasahaarav). Ja nende jutt tekitab mõtteid, mis on vast kõige tähtsam. Ühesõnaga, braavo indeed!
Ja see bürokraatia on siin ikka naeruväärne! Pärast loengut käisin....mmm, keeruline seletada... Ühesõnaga, üliõpilased saavad siin metroos odavamalt sõita. Aga selleks, et saaks odavamalt sõita, on vaja teatud kaarti (mingisugune sotsialnaja karta). Et seda kaarti saada, on vaja esitada avaldus (анкета-заявка on siis selle nimi tegelikult) - enamikes metroojaamades on kassad, kus neid avaldusi vastu võetakse. Aga ega asi sellega veel lõppe ega alga. Kõigepealt, eelneval päeval viisin filoloogiafakulteeeti, sinna, kus välisüliõpilastega tegeletakse, oma foto avalduse jaoks. Aga et tol päeval oli juba üsna hilja, öeldi mulle, et ma saan selle paberi järgmisel päeval kätte, kui mul juhtub siis sinna majja asja olema - jah, mulle öeldi, et ärgu ma jumalapärast sellepärast eraldi kohale küll tulgu. Üldse ned tädid on seal väga toredad. Niisiis, kuna mul oli asja, läksin ka paberile järgi. Kõigepealt sain seal kabinetis natuke aega oodata ja jälgida kõiki teisi välisüliõpilasi, keda sealt üsna rohkesti läbi käis. Mis oli väga huvitav. Seal oli näiteks üks korea (või igatahes kuhugi sinnakanti, täpselt ei oska öelda. Erinevaid asiaate on siin muide väga palju) poiss, kes asjatas mingi arstitõendi pärast ja sattus kabinetti tulles kogemata otsa õppejõule, kelle loengusse ta polnud jõudnud ja sai siis pragamise osaliseks. Noh, ja igasugu muid inimesi veel. Varsti sain oma paberi kätte ja mulle öeldi, et ma läheks sellega neljandale korrusele (parajasti olin üheksandal). Ma ei saanud täpselt aru, mispärast, mõtlesin, et saan selle asemele mingi teise paberi (ilmselgelt mõtlen juba süsteemis). Aga, leides lõpuks õige kabineti, tuli välja, et kõik, mida see kabinet annab, on tempel mu paberile. TEMPEL! Mõtlesin, mis tunne oleks, kui su töö oleks lihtsalt templeid lüüa... Üsna masendav ilmselt (ja see tädi nägi tõesti väga tuim välja). Ja milleks üldse selline funktsioon? Igal ametnikul, kes templeid nõudvaid pabereid välja annab, võiks ju oma pitsat olla. Aga see oleks ilmselgelt liiga loogiline ja Venemaa ometigi ju ei ole loogiline...
Selle paberiga, millel on nüüd TEMPEL ka peal, pean ma nüüd minema metroojaama seisma. Sest on väga palju üliõpilasi, kellel kõigil on vaja see avaldus sisse anda ja kassasid on ainult üks. Tuleb valmistuda umbes kahetunniseks sabasseismiseks, kui just kohe hommikul vara ei lähe või...hmm...aga teisi metroojaamu on ju veel, kus neid avaldusi vastu võetakse....Äkki neis ei ole selliseid sabasid... Reedel pärast paberi kättesaamist ma käisin korra jaamas, aga vaatasin meeletut järjekorda ja tundsin, et ma lihtsalt ei jaksa seal seista. Homme...Äkki siis katsetangi mõnda teist jaama.
Aga jah, samal päeval veel... Ma tahtsin veel ka lõpuks jõuda filosoofiateaduskonna majja, et näha, mis huvitavaid loenguid neil võiks olla (ÕISi neil ei eksisteeri, filosoofiateaduskonna koduleheküljel on küll mingisugune tunniplaan, aga seal on kõik ained kirja pandud lühenditega ja ma ei saa midagi aru). Polnud sinna senimaani jõudnud, sest alguses ma arvasin, et ma ei saa sealt aineid üldse võtta - neil saab muidu ainult ühest teaduskonnast aineid võtta. Noh ja päris üliõpilastel ei ole tegelikult eriti mingit valikuvabadust - neil on kõik ained paika pandud, saab võtta ainult oma aasta, s.t kursuse aineid (ehk siis, kolmandal kursusel olles ei ole nt esimese või neljanda aasta ainetest juttugi) ja mõningaid ületeaduskonnalisi nn spetskursõ'sid saab siis valida ka. Aga välisüliõpilased võivad teha, mis nad tahavad, nii et tegelikult saan ma ka filosoofiateaduskonna aineid võtta, kuigi ma olen filoloogiateaduskonda määratud. Ja isegi kui ma sealt esialgu midagi ei võta (kui need on n liiga rasked), saan alati vabakuulajaks minna. Ohh, homme pean kindlasti minema, tahaks juba teada, mis seal toimub... Reedel ma ei jõudnud, sest:
tulin pärast loengut ja paberimajandust koju, et süüa, sest loomulikult polnud mul hommikul aega eriti midagi süüa, isegi kohvi ei jõudnud teha (nüüd kui mul see kohvitegemise võimalus lõpuks oli - alles eelneval päeval õnnestus poest mingisugused tikud leida - siin on köögis gaasipliidid - ja nüüd saan vett keeta. Kristinal kõrvaltoas on küll veekeetja ka, aga hommikuti, kui mina ärkan, on ta tavaliselt juba läinud. Noh, ja mul pole aega....). Olin just söönud ja mõtlesin mõne aja pärast liikuma hakata, et natuke enne loengute alguse aega filosoofiateaduskonda jõuda, tunniplaanist sobiv loeng väja vaadata ja kuhugi sisse sadada, kui - kõlas koputus uksele. Ukse peal oli mingi tädi, kes küsis meie käest (Kristina oli ka kodus), kas meie oleme siinsed elanikud ja kui me ütlesime jaa, ütles ta meile, et me tuleks temaga kaasa. Mõtlesime, et mis siis nüüd jälle...Tuli välja, et see tädi on a la korruse administraator vms ja järgnevalt küsis ta meilt üle, et kas meil on toas ikka kõik olemas, mis vaja. Kõik ükshaaval, a la: kas padi on? On. Tekk on? On. Peegel on? On. Kardinapuu on? On. Milline laud teil on, kas selline või selline? Selline. Kas tool on polstriga või ilma? Ilma. Jne. Ja pani kõik mingile paberile kirja. Ja siis luges meile ette midagi ühika kodukorra taolist: noh et kell üksteist on öörahu jne. Midagi köögi kasutamisest ja veel igasugu muid asju, millest ma ei saanud hästi aru, ma ei tunne eriti hästi majapidamissõnavara. Ja siis oli tal selline hästi mitme lahtriga kaustik, iga lahtri all oli mingi kodukorra punkt ja me pidime igasse lahtrisse eraldi allkirja andma - et ta on meile sellest rääkinud ja sellest ja sellest... Kokku umbes kümme allkirja, no tere hommikust. Me seal siis naersime ja tema ütles, et ärge naerge midagi, see on tõsine asi. Tõsine asi muidugi, ega nad siis muidu ei saaks siin selliseid totrusi teha kui nad ise asja tõsiselt ei võtaks :) Ja, pärast läksime kööki, sest tädiga vesteldes oli välja tulnud, et Kristina ei ole varem kunagi gaasipliiti kasutanud, nii et meie korruse valvur, hästi tore onkel, Saša oli vist ta nimi, tegi talle selgeks, mis värk on. Tuli välja, et Kristina ei ole nii möku midagi, et ta aru ei saaks, kuidas asjad töötavad ;P Ka gaasipliiti varem kasutamata sai ta sellega ka ilma eelneva juhendamiseta hakkama. Noh, kui tuleallikas on olemas, ei ole see ju väga keeruline? Valvur arvas, et Kristina on molodjets ja mina arvasin ka nii. Ja üldse oli see kõik väga humoorikas, me saime igatahes palju nalja. Aga kogu selle jandiga läks nii palju aega, et mul ei olnud enam mõtet filosoofiateaduskonda minna. Läksin hoopis poodi. Muide, valvur ütles, et õhtul kell kümme on köögis korruse tutvumisõhtu. Naljakas.
Nojah, ma siis vahepeal magasin ja tõusin kella kümneks üles. Korruse "tutvumisõhtu" nägi välja nii, et Saša? (seesama valvurionkel) koputas kõik uksed läbi, ajas kõik toast välja, kes seal veel parajasti olid (ikkagi reede õhtu kell kümme), kogus kööki ja seletas siis pikalt-laialt, kuidas ühiselamus peab käituma, mida võib teha ja mida ei või, kuidas asjad käivad ja kes kuskil elavad (tuleb välja, et seitsmendal korrusel on "hiinalinn" -nii ta just ütles- ja et kuues-seitsmes korrus ongi just välisüliõpilaste poolt hõivatud). Põhiline oli see, et köögirõdul ei suitsetata (jah, köögis on RÕDU) ja et joomisega tuleb piiri pidada. Joomise kohta tõi ta rohkeid näiteid ka, et mis siin juhtunud on. Ja et pärast kella ühtteist lärmi ei tehtaks. Kui on lärm, tuleb alguses tema ja koputab uksele, aga kui sellest välja ei tehta, võib lõpuks tulla MIILITS (vabandust, politsei). Külaliste kutsumise kohta rääkis ka, aga sellest ma ei saanud päris hästi aru (peale selle, et Ljubaga on vaja sel puhul rääkida - too tore seitsmenda korruse administraatorineiu, kes mulle ka mu toa kätte näitas). Pean millalgi Kristinalt üle küsima. (No ja tähtis on siis veel muidugi see, et me siin kõik üksteisega hästi läbi saaks.)
Pärast "tutvumisõhtut", kui me juba laiali hakkasime minema, tulid meie juurde kaks saksa tüdrukut, kes palusid, et me neile inglise keelde tõlgiks selle, mida Saša? oli rääkinud. Kõige olulisemad asjad. Et nemad räägivad vene keelt hästi vähe ja ei saanud aru. Kristina ütles, et mina tõlgiks, ma oskan hästi inglise keelt. Mille peale ma alguses väitsin, et ma ei saanud ju ka päris kõigest aru, aga siis andsin oma parima ja rääkisin neile nii palju kui ma oskasin. Mõningate asjade puhul küsisin Kristinalt üle, et kas ma sain ikka õigesti aru, aga üldiselt olin ma ikka põhilisele pihta saanud ja olin lõppkokkuvõttes enda üle uhke, sest see oli esimene kord kui keegi palus just mul venekeelset juttu tõlkida. Ja ma sain täitsa hästi hakkama :) Igatahes nii ma nende saksa tüdrukutega tutvusin. Nad on mõlemad Annad :) (või siis oli üks neist Anna ja teine Ana, igatahes kõlas täpselt samamoodi) ja õpivad politoloogiat (või kuidas iganes seda siin nimetatakse) - nagu ka Katerina muide, see kolmas tüdruk Eestist. Me rääkisime natuke aega veel koridoris juttu, aga nad pidid varsti kuskile sünnipäevale minema ja ütlesid, et me tuleks neile mõnikord külla. Aga ma nüüd ei tea, kas ma jätsin toa numbri õigesti meelde, täna igatahes ei õnnestunud... Nad tundusid olevat toredad ja alati tuleb haarata võimalusest uute inimestega tutvuda.