Jõudsin just tagasi kunstinäitus(t)elt (või noh mitte päris "just", pärast näitusi käisime veel kohvi joomas ja ei tulnud ometigi kohe koju) ja olen väga rahul. Nii endaga kui maailmaga. Sellega, et olen lõpuks saanud hakata korralikult sotsialiseeruma ja sellega, et sain kõvasti vene keelt praktiseerida. Ja mul on tunne, et peale selle, et mu eesti keel hakkab juba vaikselt vene keele struktuuri üle võtma, hakkan ma varsti ka ütlema "ahsoo" ja "uppsala", sest kuulen pidevalt nii palju saksa keelt.
Niisiis, üks uus nemka ehk sakslanna (kes hakkab muide minu vene keele rühmas käima), andis meile eile teada, et Moskvas on just alanud kaasaegse kunsti biennaal ja tema tahaks homme (s.t reedel) minna, kas me oleksime ka huvitatud ("meie" all pean praegu silmas ennast ja oma naabrit Kristinat). Kristina on ju loomulikult eriline kunstihuviline, ta meil õpib kunsti (kuigi ta ütles, et kaasaegne kunst talle väga ei meeldi) ja mina tahan ka alati minna, kui kuskil mulle kultuuri pakutakse (eriti veel, kui maksma ei pea).
http://4th.moscowbiennale.ru/en/
No vot, ja täna käisimegi. Mina, Kristiina, see nemka (no mulle ei jäänud ta nimi meelde), Karolina (kes on ka sakslanna, elab meie kõrvaltoas (s.t, kui meie oleme toas 648, siis tema on 649-s. Iga tuba koosneb tegelikult kahest väiksemast toast) ja käib ka minuga samas vene keele rühmas), Olja (kes on üks neist sega-identiteediga inimestest, keda siin palju kohtab [sina, Olja-Helga Tihane ;P, sobiksid siia väga hästi] - ta on pärit Eestist, aga üks vanematest on tal eestlane ja teine venelane ja nüüd on ta juba kümme aastat Saksamaal elanud. Ja vanaisa on tal leedukas...) ja siis veel Artjom, keda ma kohtasin esimest korda ja kes on Olja ja Kristina sõber (tema on siis pärisvenelane, pärit kuskilt Uuralitest).
Käisime kahel näitusel. Esimesega neist juhtus selline lugu, et läksime kohale ja tuli välja, et olime jõudnud täpselt avamise ajaks (kuigi me arvasime, et see avati juba eile). Avamine oli puhtas vene stiilis: vodka ja pirukad. Tuleb tunnistada, et olin nõrk ja võtsin vodka asemel hoopis veini... (jah, ka seda oli natuke) Aga pirukad olid küll hirmus head (noh, teiste väitel vodka ka). See vodka-pirukad stiil ei ole küll vist tegelikult väga tüüpiline, enamasti on vist ikka šampa ja snäkid, aga ma arvan, et siinkohal lähtuti näituse temaatikast. Kunstnik oli oma teosed nimelt loonud vanadest nõukaaegsetest asjadest (vanad vinüülid, kõikvõimalik Lenini-Stalini sümboolika, plakatid jm). Teosed ise ei olnud midagi väga erilist ega uudset, aga kõik need vanad ägedad asjad tekitasid küll vaimustust.
Paar halva kvaliteediga pilti, ehk annavad need rohkem aimu:
Ja ühel näitusel käisime veel, see oli igavam. Mulle ei ole kunagi eriti meeldinud tarbimisühiskonna-vastased teosed, sest nad on kuidagi nii ühesugused. Have seen one, have seen them all. Mitte päris, aga peaaegu. Ütleme, nii et need ei anna lihtsalt mulle mitte midagi, enamasti. Aga ma parem jätan nüüd sellel ülisubjektiivsel põllul tiirutamise.
Tore oli. Sai metrooga sõita, kunsti ja pirukaid nautida ja aina по-русский rääkida (ma räägin sakslannadega ka vene keeles - praktiki nužna!). Jaurasime mööda linna oma kambaga ringi ja saime palju naerda. Üks mu lemmikhetkedest oli see, kus: meie jalutame mööda bulvarit (palju on selliseid tänavaid, kus keskel on jalakäijate ala, lai, pinkidega, puudega ääristatud ning selle mõlemal pool autotee). Kesklinnas. Millegipärast jääme parajasti seisma ja arutame midagi. Kristina juhib mu tähelepanu ühele valjuhäälsele pudelitega seltskonnale lähedalasuval pingil: vaata, Kaia, tahad näha tõelist vene kultuuri, siis siin on näide: joovad siin kesklinnas, pingi peal, tunnevad ennast lõbusalt. Seisame edasi, naerame natuke vene kultuuri üle. Kristina jääb toda seltskonda kuulatama. Liigume juba edasi, Kristinal on asi selge ja ta tuleb lagedale avastusega - need seal pingil on ukrainlased. Vene au on päästetud! Artjom: no muidugi, ega venelased nii ei tee, venelased on kultuursed - käivad näitustel - nagu praegu :)
Kaasaegse kunsti ampsule otsa võin veel öelda seda, et koolis on ka endiselt huvitav. Kohati raske ja väsitav ka muidugi. Täna käisin, lihtsalt huvi pärast, filosoofiateaduskonnas eetikaloengus. Mitte midagi erilist, lihtsalt üldine eetika. Bože moi! Vene keeles on filosoofia minu jaoks ikka liiga keeruline, veel. Nagu ka eelmisel nädalal vene filosoofia ajaloos, nii ei saanud ma ka nüüd suuremat pihta, millest õppejõud rääkis. Vahepeal sain aru ja siis läks asi jälle liiga keeruliseks... Oleks tahtnud küll aru saada, õppejõud oli huvitav. Ja lasi üliõpilastel palju kaasa rääkida. Ehk järgmisel semestril...
Ja minu armas vene keele õppejõud (ikka see ülitore vanaproua) suudab mind vist küll iga kord millegagi üllatada. Ükspäev räägib ta: jajah, ma ei mäleta, mis selle filmi nimi oli, ma hästi ammu vaatasin, mängisid seal Georg Ots ja Eve Kivi... ! Esialgu tundus see nimede kombinatsioon natuke segadusseajav, aga kuna jutt oli Eve Kivist, siis mõtles ta loomulikult "Viimset reliikviat". Natuke oli selgitamist, et Georg Ots...ju seal ei mänginud... Aa, no laulis küll, jah. Tema: nojah, see oli nii ammu, et ma täpselt ei mäleta, ma mäletan ainult, et Eve Kivi oli väga ilus :)
Teisel päeval teeme mingisugust lühikesel-pikal omadussõnal põhinevat harjutust. Lause on umbes selline: see kirjanik on väga kuulus. Sellele otsa ütleb mu kõrval istuv inglanna otsa lause "see kirjanik on kuulus ainult Inglismaal" (известный-известно). Sellele järgnevad loomulikult õppejõu pärimised. Minu käest: Aga Tammsaare? Mina olen üllatunud ja ütlen, et Tammsaare on küll ainult Eestis kuulus. Õppejõud: nonono, eiei, omal ajal oli ta ikka Venemaal ka väga tuntud. Mina olen veel rohkem üllatunud. Järgmisena siis: aga Jaak Joala? Mina: Nooo, tema on küll Eestis tuntud, ja ma arvan, et Venemaal oli ka. Õppejõud tunneb huvi Joala tegemiste vastu ja ütleb, et tema arvates on Jaak Joala "очень симпатичный" :)
Homme saksa-vene kultuuriklubis (või kuidas iganes seda klubi täpselt nimetatakse) vene film ja sotsaliseerung jätkub - мы все вместе пойдем.
Niisiis, üks uus nemka ehk sakslanna (kes hakkab muide minu vene keele rühmas käima), andis meile eile teada, et Moskvas on just alanud kaasaegse kunsti biennaal ja tema tahaks homme (s.t reedel) minna, kas me oleksime ka huvitatud ("meie" all pean praegu silmas ennast ja oma naabrit Kristinat). Kristina on ju loomulikult eriline kunstihuviline, ta meil õpib kunsti (kuigi ta ütles, et kaasaegne kunst talle väga ei meeldi) ja mina tahan ka alati minna, kui kuskil mulle kultuuri pakutakse (eriti veel, kui maksma ei pea).
http://4th.moscowbiennale.ru/en/
No vot, ja täna käisimegi. Mina, Kristiina, see nemka (no mulle ei jäänud ta nimi meelde), Karolina (kes on ka sakslanna, elab meie kõrvaltoas (s.t, kui meie oleme toas 648, siis tema on 649-s. Iga tuba koosneb tegelikult kahest väiksemast toast) ja käib ka minuga samas vene keele rühmas), Olja (kes on üks neist sega-identiteediga inimestest, keda siin palju kohtab [sina, Olja-Helga Tihane ;P, sobiksid siia väga hästi] - ta on pärit Eestist, aga üks vanematest on tal eestlane ja teine venelane ja nüüd on ta juba kümme aastat Saksamaal elanud. Ja vanaisa on tal leedukas...) ja siis veel Artjom, keda ma kohtasin esimest korda ja kes on Olja ja Kristina sõber (tema on siis pärisvenelane, pärit kuskilt Uuralitest).
Käisime kahel näitusel. Esimesega neist juhtus selline lugu, et läksime kohale ja tuli välja, et olime jõudnud täpselt avamise ajaks (kuigi me arvasime, et see avati juba eile). Avamine oli puhtas vene stiilis: vodka ja pirukad. Tuleb tunnistada, et olin nõrk ja võtsin vodka asemel hoopis veini... (jah, ka seda oli natuke) Aga pirukad olid küll hirmus head (noh, teiste väitel vodka ka). See vodka-pirukad stiil ei ole küll vist tegelikult väga tüüpiline, enamasti on vist ikka šampa ja snäkid, aga ma arvan, et siinkohal lähtuti näituse temaatikast. Kunstnik oli oma teosed nimelt loonud vanadest nõukaaegsetest asjadest (vanad vinüülid, kõikvõimalik Lenini-Stalini sümboolika, plakatid jm). Teosed ise ei olnud midagi väga erilist ega uudset, aga kõik need vanad ägedad asjad tekitasid küll vaimustust.
Paar halva kvaliteediga pilti, ehk annavad need rohkem aimu:
Ja ühel näitusel käisime veel, see oli igavam. Mulle ei ole kunagi eriti meeldinud tarbimisühiskonna-vastased teosed, sest nad on kuidagi nii ühesugused. Have seen one, have seen them all. Mitte päris, aga peaaegu. Ütleme, nii et need ei anna lihtsalt mulle mitte midagi, enamasti. Aga ma parem jätan nüüd sellel ülisubjektiivsel põllul tiirutamise.
Tore oli. Sai metrooga sõita, kunsti ja pirukaid nautida ja aina по-русский rääkida (ma räägin sakslannadega ka vene keeles - praktiki nužna!). Jaurasime mööda linna oma kambaga ringi ja saime palju naerda. Üks mu lemmikhetkedest oli see, kus: meie jalutame mööda bulvarit (palju on selliseid tänavaid, kus keskel on jalakäijate ala, lai, pinkidega, puudega ääristatud ning selle mõlemal pool autotee). Kesklinnas. Millegipärast jääme parajasti seisma ja arutame midagi. Kristina juhib mu tähelepanu ühele valjuhäälsele pudelitega seltskonnale lähedalasuval pingil: vaata, Kaia, tahad näha tõelist vene kultuuri, siis siin on näide: joovad siin kesklinnas, pingi peal, tunnevad ennast lõbusalt. Seisame edasi, naerame natuke vene kultuuri üle. Kristina jääb toda seltskonda kuulatama. Liigume juba edasi, Kristinal on asi selge ja ta tuleb lagedale avastusega - need seal pingil on ukrainlased. Vene au on päästetud! Artjom: no muidugi, ega venelased nii ei tee, venelased on kultuursed - käivad näitustel - nagu praegu :)
Kaasaegse kunsti ampsule otsa võin veel öelda seda, et koolis on ka endiselt huvitav. Kohati raske ja väsitav ka muidugi. Täna käisin, lihtsalt huvi pärast, filosoofiateaduskonnas eetikaloengus. Mitte midagi erilist, lihtsalt üldine eetika. Bože moi! Vene keeles on filosoofia minu jaoks ikka liiga keeruline, veel. Nagu ka eelmisel nädalal vene filosoofia ajaloos, nii ei saanud ma ka nüüd suuremat pihta, millest õppejõud rääkis. Vahepeal sain aru ja siis läks asi jälle liiga keeruliseks... Oleks tahtnud küll aru saada, õppejõud oli huvitav. Ja lasi üliõpilastel palju kaasa rääkida. Ehk järgmisel semestril...
Ja minu armas vene keele õppejõud (ikka see ülitore vanaproua) suudab mind vist küll iga kord millegagi üllatada. Ükspäev räägib ta: jajah, ma ei mäleta, mis selle filmi nimi oli, ma hästi ammu vaatasin, mängisid seal Georg Ots ja Eve Kivi... ! Esialgu tundus see nimede kombinatsioon natuke segadusseajav, aga kuna jutt oli Eve Kivist, siis mõtles ta loomulikult "Viimset reliikviat". Natuke oli selgitamist, et Georg Ots...ju seal ei mänginud... Aa, no laulis küll, jah. Tema: nojah, see oli nii ammu, et ma täpselt ei mäleta, ma mäletan ainult, et Eve Kivi oli väga ilus :)
Teisel päeval teeme mingisugust lühikesel-pikal omadussõnal põhinevat harjutust. Lause on umbes selline: see kirjanik on väga kuulus. Sellele otsa ütleb mu kõrval istuv inglanna otsa lause "see kirjanik on kuulus ainult Inglismaal" (известный-известно). Sellele järgnevad loomulikult õppejõu pärimised. Minu käest: Aga Tammsaare? Mina olen üllatunud ja ütlen, et Tammsaare on küll ainult Eestis kuulus. Õppejõud: nonono, eiei, omal ajal oli ta ikka Venemaal ka väga tuntud. Mina olen veel rohkem üllatunud. Järgmisena siis: aga Jaak Joala? Mina: Nooo, tema on küll Eestis tuntud, ja ma arvan, et Venemaal oli ka. Õppejõud tunneb huvi Joala tegemiste vastu ja ütleb, et tema arvates on Jaak Joala "очень симпатичный" :)
Homme saksa-vene kultuuriklubis (või kuidas iganes seda klubi täpselt nimetatakse) vene film ja sotsaliseerung jätkub - мы все вместе пойдем.
No comments:
Post a Comment