Nii, polegi tükk aega kirjutanud. Kuna see nädal hakkas kool täie hooga peale (enne seda oli mingi naljategemine, paberimajandus ja paar loengut), siis olen väsinud, kogu aeg nii väsinud-väsinud. Oma süü muidugi. Ma pole ju kunagi suutnud endale mingit koolirežiimi luua, kus ma varem magama läheksin. Ööd on selleks liiga huvitavad (nagu ma ma ka kunagi kirjutasin oma hispaania keele kodutöös - ehksiis - mul ei ole mingit ritmo de vidat ja sellepärast ma kogu aeg hiljaks jäängi, eriti siis kui on vaja kella kaheksaks kooli jõuda). No siin ei ole vähemalt vaja nii vara kuhugi jõuda, aga...ikkagi.
Esmaspäeval pidin minema kella kümneks filoloogiateaduskonda, et saada teada, millises keelegrupis ma olen ja mis värk nendega üldse on s.t kogu tõde keelerühmadest. Läks nii, et magasin sisse täiesti puhtakujuliselt, s.t isegi mitte ei pannud teadlikult äratuskella kinni vaid lihtsalt ei kuulnud seda. Ärkasin üles kell 10.40, avastasin selle fakti ja kirusin end kümme minutit. Siis üritasin võimalikult kiiresti kodust välja saada, et teada saada, mis siis ikkagi saab. Kuna ma ikka väga kiire ei ole, siis, olles natuke enne kahtteist kohal ja leidnud ka õige inimese, kes andis mulle mu tunniplaani, selgus, et mul see vene keel parajasti kestab. Tunniplaan oli esialgu minu jaoks natuke arusaamatu, kohe näitan miks:
No vot, ma mõtlesin, et saan ise valida, millise neist õppejõududest võtan ja et kui ma nüüd sinna lähen, mis parajasti kestab (noh, juba hakkas lõppema, nii et ma läksin järgmisesse), siis on mul tunnid esmaspäeval ja kolmapäeval. Alles pärast sain aru, et tegelikult on hoopis esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval. Et see ongi tunniplaan. Vot siis - intensiivõpe. Aga hea, et ma esmaspäeval alles teise tundi jõudsin, sest kolm tundi (s.t kolm korda 1,5 tundi) järjest vene keelt on ikka liiga palju. Ma olen juba pärast teist väsinud ja ei suuda enam keskenduda. Eks näis, mis homme saab... Esmaspäeviti on siis kaks üldist praktikumi (grammatika, räägimeräägimeräägime jms) ja eraldi veel sõnavara. Ja teisipäeval loeme (eelmine kord nt Tšehhovit, äkki varsti tulevad Bulgakov ja Pelevin jt - õppejõud palus meil endal öelda, keda ja mida me tahaksime lugeda). Kolmapäeviti on jälle üldine (seda üldist annab muide äärmiselt armas vanaproua. Ma arvan, et ta on maailma kõige ideaalsem vanaema, kes küpsetab pannkooke, räägib lugusid ja mitte kunagi ei pahanda. Ta on hästihästihästi tore. Temaga me räägime palju. Muide, kui ma ütlesin, et ma õpin Tartus, tuli temal esimesena meelde - no kes siis ikka - Juri Lotman :) Hiljem väitis ta teistele, et ma tulen legendaarsest Tartu ülikoolist :) Ta on Eestis käinud ka, Tartus kah, nagu ma aru sain) Neljapäeviti on foneetika, seda ma ei oska kommenteerida, sest ma ei ole sinna veel jõudnud... Kell üheksa, neljapäeviti!
Ja siis ma olen veel päris mitmes filosoofiateaduskonna loengus ka käinud, kuigi väga ei ole jaksanud, aga tahaks ikka teada, mis seal toimub. Vedasin ennast neljapäeva hommikul (pärast seda kui ma foneetikasse ei olnud jõudnud) vene filosoofia ajalukku ja üritasin seal meeleheitlikult oma unise peaga aru saada, millest jutt käib. Midagi ma aru sain, aga üldiselt oli see minu jaoks ikka liiga keeruline. Õppejõud oli küll huvitav, aga kasutas minu jaoks liiga rasket sõnavara ja peamiselt sain ma aru, mis toimub, tänu sellele, et olin osaliselt teemaga kursis. Ta nimelt hakkas selle ajalooga väga kaugelt peale ja rääkis 17. sajandist. Kuna ta käsitles päris pikalt Venemaa kirikulõhet, millega ma olen üsna hästi tuttav, siis õnnestus kuidagi järge mitte täiesti ära kaotada. Ja teisteski loengutes on seda ette tulnud, et ma üldjoontes tean teemat, millest õppejõud räägib. Kirikulõhe, Puškin, Krõlov ja Žukovski, Platon, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma... Ma olen eelnevalt midagi õppinud ja ma tunnen, et ma midagi ikka tean ka. Aitäh, Tartu Ülikool! Kui ma esimest korda kuuleks kõigist neist asjadest, millest õppejõud räägivad, oleks ikka päris raske ja ma saaks palju vähem aru.
Mis puudutab siin üldist teadmiste taset, siis...me Kristinaga just arutasime seda. Kristina arvab, et vene noored teavad muust maailmast ja selle ajaloost ikka palju vähem kui meie. Et enda riigi kohta teatakse muidugi palju, aga muust maailmast neile koolis nii palju ei räägita. Ma täitsa usun seda - see teema tõusis meil üles üldse seetõttu, et ma imestasin - filosoofia ajaloo loengus küsis õppejõud, millal toimus Esimene maailmasõda ja kõik olid vait. Mina üritasin oma unise pea sees parajasti selgusele jõuda, kuidas õigesti käänata "1914 kuni 1918" aga õppejõud jõudis juba ise vastata... Ja seda ma siis imestasingi - et kas siis tõesti keegi ei teadnud. Sest isegi unise peaga peaks sellisele küsimusele suutma vastata. Tundub kummaline, kui ei tea. Eks siis edaspidi ole paremini näha, mida nad siin teavad ja ei tea.
Seoses kooliga, eelmine nädal oli millalgi hästi äge valgus, niisiis avaneb võimalus mõningaid kohti paremas valguses näidata ;P
Esmaspäeval pidin minema kella kümneks filoloogiateaduskonda, et saada teada, millises keelegrupis ma olen ja mis värk nendega üldse on s.t kogu tõde keelerühmadest. Läks nii, et magasin sisse täiesti puhtakujuliselt, s.t isegi mitte ei pannud teadlikult äratuskella kinni vaid lihtsalt ei kuulnud seda. Ärkasin üles kell 10.40, avastasin selle fakti ja kirusin end kümme minutit. Siis üritasin võimalikult kiiresti kodust välja saada, et teada saada, mis siis ikkagi saab. Kuna ma ikka väga kiire ei ole, siis, olles natuke enne kahtteist kohal ja leidnud ka õige inimese, kes andis mulle mu tunniplaani, selgus, et mul see vene keel parajasti kestab. Tunniplaan oli esialgu minu jaoks natuke arusaamatu, kohe näitan miks:
No vot, ma mõtlesin, et saan ise valida, millise neist õppejõududest võtan ja et kui ma nüüd sinna lähen, mis parajasti kestab (noh, juba hakkas lõppema, nii et ma läksin järgmisesse), siis on mul tunnid esmaspäeval ja kolmapäeval. Alles pärast sain aru, et tegelikult on hoopis esmaspäeval, teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval. Et see ongi tunniplaan. Vot siis - intensiivõpe. Aga hea, et ma esmaspäeval alles teise tundi jõudsin, sest kolm tundi (s.t kolm korda 1,5 tundi) järjest vene keelt on ikka liiga palju. Ma olen juba pärast teist väsinud ja ei suuda enam keskenduda. Eks näis, mis homme saab... Esmaspäeviti on siis kaks üldist praktikumi (grammatika, räägimeräägimeräägime jms) ja eraldi veel sõnavara. Ja teisipäeval loeme (eelmine kord nt Tšehhovit, äkki varsti tulevad Bulgakov ja Pelevin jt - õppejõud palus meil endal öelda, keda ja mida me tahaksime lugeda). Kolmapäeviti on jälle üldine (seda üldist annab muide äärmiselt armas vanaproua. Ma arvan, et ta on maailma kõige ideaalsem vanaema, kes küpsetab pannkooke, räägib lugusid ja mitte kunagi ei pahanda. Ta on hästihästihästi tore. Temaga me räägime palju. Muide, kui ma ütlesin, et ma õpin Tartus, tuli temal esimesena meelde - no kes siis ikka - Juri Lotman :) Hiljem väitis ta teistele, et ma tulen legendaarsest Tartu ülikoolist :) Ta on Eestis käinud ka, Tartus kah, nagu ma aru sain) Neljapäeviti on foneetika, seda ma ei oska kommenteerida, sest ma ei ole sinna veel jõudnud... Kell üheksa, neljapäeviti!
Ja siis ma olen veel päris mitmes filosoofiateaduskonna loengus ka käinud, kuigi väga ei ole jaksanud, aga tahaks ikka teada, mis seal toimub. Vedasin ennast neljapäeva hommikul (pärast seda kui ma foneetikasse ei olnud jõudnud) vene filosoofia ajalukku ja üritasin seal meeleheitlikult oma unise peaga aru saada, millest jutt käib. Midagi ma aru sain, aga üldiselt oli see minu jaoks ikka liiga keeruline. Õppejõud oli küll huvitav, aga kasutas minu jaoks liiga rasket sõnavara ja peamiselt sain ma aru, mis toimub, tänu sellele, et olin osaliselt teemaga kursis. Ta nimelt hakkas selle ajalooga väga kaugelt peale ja rääkis 17. sajandist. Kuna ta käsitles päris pikalt Venemaa kirikulõhet, millega ma olen üsna hästi tuttav, siis õnnestus kuidagi järge mitte täiesti ära kaotada. Ja teisteski loengutes on seda ette tulnud, et ma üldjoontes tean teemat, millest õppejõud räägib. Kirikulõhe, Puškin, Krõlov ja Žukovski, Platon, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma... Ma olen eelnevalt midagi õppinud ja ma tunnen, et ma midagi ikka tean ka. Aitäh, Tartu Ülikool! Kui ma esimest korda kuuleks kõigist neist asjadest, millest õppejõud räägivad, oleks ikka päris raske ja ma saaks palju vähem aru.
Mis puudutab siin üldist teadmiste taset, siis...me Kristinaga just arutasime seda. Kristina arvab, et vene noored teavad muust maailmast ja selle ajaloost ikka palju vähem kui meie. Et enda riigi kohta teatakse muidugi palju, aga muust maailmast neile koolis nii palju ei räägita. Ma täitsa usun seda - see teema tõusis meil üles üldse seetõttu, et ma imestasin - filosoofia ajaloo loengus küsis õppejõud, millal toimus Esimene maailmasõda ja kõik olid vait. Mina üritasin oma unise pea sees parajasti selgusele jõuda, kuidas õigesti käänata "1914 kuni 1918" aga õppejõud jõudis juba ise vastata... Ja seda ma siis imestasingi - et kas siis tõesti keegi ei teadnud. Sest isegi unise peaga peaks sellisele küsimusele suutma vastata. Tundub kummaline, kui ei tea. Eks siis edaspidi ole paremini näha, mida nad siin teavad ja ei tea.
Seoses kooliga, eelmine nädal oli millalgi hästi äge valgus, niisiis avaneb võimalus mõningaid kohti paremas valguses näidata ;P
Kõigepealt, tadahh, tadahh, minu ülikool ja kodu ehk siis Moskva Riikliku Ülikooli peahoone - главное здание ehk lihtsalt ГЗ:
Samuti, ülikooli raamatukogu. Kuhu ma pole veel jõudnud, aga kust minusugused vahetusüliõpilased raamatuid kaasa laenutada nagunii ei saa...
Filosoofiafakulteet (izvinite, kogu maja ei mahtunud pildile)
Natuke Moskva taevast
Ja veel
Ning, vaade raamatukogu tagant
Kõik see kõlab ikka õite ulmeliselt (ning pildid ei võta esmamuljet sugugi ümber lükata)- korduvad koridorid, varajased hommikutunnid, keerulised keeled ja pannkoogipotentsiaaliga õppejõud. Väga huvitav, loodan, et vestlused moskva kultuuriloost saavad meid sagedasti kostitama. Siin on aga segaduses sügistuuled, vietnami salvi hurmav aroom ning üks õite aus ebaküdooniavein. Peale vastristitud 'filosoofikumi' remondihõnguste ruumide ning mingi ärevuse sammus ja silmvaates ei saa ette kanda midagi uut.
ReplyDeleteKõike head ning turgutavat,
legendaarsest Tartu ülikoolist,
Ragne
Jah, siin on päriselt ka "müstiline Venemaa" - naljakas, kohati absurdne, arusaamatu ja jumalteabmis loogikaga riik. Omajagu armas ka neis veidrustes.
ReplyDeleteRõõm kuulda, et legendaarses Tartu ülikoolis on kõik nii nagu peab - ausad veinid, sügistuuled ja natuke ärevust.