Võimalikud maailmad

я ни в чем не виноват(а). Ma pole milleski süüdi. Ma pole süüdi, see nostalgialaine lihtsalt tuli. Ja muusika aitab seda süvendada. Курара чибана

Polnud seda laulu varem kuulnud, aga minu nostalgiat süvendab ta hästi. Seal on peidus võimalikud olnud ja olemata maailmad, varjul mineviku ja tuleviku tunded, lubadused ja püüdlused. Seal on vanad mälupildid ja igasugused igatsused. Igatsused. Nii uued kui vanad. Ka need, mida pole olnud ja ka need, mida ei tule.
Kas saab seda kõike olla ühes laulus? Laulus mitte, aga minu peas ometi. Küll on laul hea nupp, millele vajutada, õigel ajal. Juhul kui ka enne laulu on teatud nupud ennast vajutanud, õigel ajal. 
Eks nende nuppudega ongi keeruline, vajutavad ennast, kuidas juhtub ja tujud muudkui vahelduvad. Hea küll, küllap just mitte 'kuidas juhtub' , aga kahtlustan, et liialt mitte süstemaatiliselt igatahes kah. Kui need kujutletavad nupud teeksid kujutletavat häält, siis mingit head meloodiat sealt küll ei tuleks, pigem oleks see kakofooniakalduvustega lõputu üles-alla pinisev-huilgav-põristav-misiganesmuidhäälitegev häältekombinatsioon. Nii et hea, et need kujutletavad nupud isegi mitte kujutletavat häält ei tee. 
Aga, kujutletavad maailmad, neid on palju ja nemad küll teevad häält. Kas siis kujutletavaid või kujutlematuid. Minu kujutletavad maailmad sisaldavad palju poolelijäänud kujutletavaid elusid, lisaks ühele minu omadele, mida on igas maailmas üks, on seal ju ka (lõputu hulk) teiste omasid. 
Igas kohas (seekord räägin päris kohtadest, mitte kujutletavatest), kus ma käin, olen ma ju elanud (ükskõik kuivõrd lühikest aega). Ja igale poole on natuke mind maha jäänud. Kujutletavat mind, päris mina on ikka ühes maailmas ja ühes elus korraga, tema ei jää maha ja võtab ise selle koha (kujutletavalt) kaasa. Nii et kujutletav mina jääb maha päris kohta ja kujutletav koht tuleb päris minaga kaasa. Ja mida rohkem erinevates elureaalsustes ja maailmades ringi liikuda, seda rohkem kujutletavaid maailmu tekib ja seda rohkem elusid jääb kas pooleli või kõrvale või üldsegi maha. Ja nii need elud seal kujutletavates maailmades muudkui elavad, erinevates minadega. Jätkavad ennast päriselus pooleli jäänud kohast. Ja elavad hoopis teistmoodi ja teisi asju oluliseks pidades kui pärismina elab hetkemaailmas. Sest need on hoopis teistmoodi minad, igaüks oma-maailma-pärane. Need ülejäänud elud, kellega minad neis maailmades koos elavad, on ka igaüks oma-maailma-pärane, kuigi ka neil on oma paljud minad, kes elavad erinevates maailmades. Ühtekokku on väga palju potentsiaalseid maailmu, mis kunagi ei realiseeru ning ka palju selliseid, mis realiseeruvad vaid korraks. Enamik võimalikke maailmu on lõpetatud - kui lõppeb maailma reaalne eksistents, elatakse elusid võimalikus maailmas küll poolelijäänud koha pealt edasi, kuid kui reaalne mina naaseb mõne oma endise maailma juurde, ei saa ta jätkata samast kohast, kus pooleli jäi - kui ta naaseb, on see maailm tema jaoks juba uus, kuna ta on vahepeal olnud teises/teistes maailma(de)s ning toonud sealt kaasa uusi kujutletavaid maailmu, mis temas edasi elavad. 
Võimalikud maailmad võivad olla väga segadusseajavad ja killustavad, seda enam, mida rohkem neid on. Aga nad on kahtlemata ka rikastavad ja kasulikud fantaasiale (umbes nagu D-vitamiin päikeseta talvel).
Ja pealegi, ka nostalgia on kasulik - teaduslikult tõestatud! : What Is Nostalgia Good For

Tartu põgenemised

Jalutasin mööda pühapäevaselt uimast ja väljasurnud Tartut. Pühapäeviti on Tartu alati väljasurnud. Kõikidel muudel päevadel on siin elu, aga pühapäeviti on alati tunne, et inimesed on ennast selle päeva eest kuskile kaugele ära peitnud. See tundub imelik, minu meelest peaks pühapäev olema küll rahulik, kuid selline mõnusalt rahulik, kus inimesed tulevad välja jalutama ja sööma ja lapsi mängitama. Sest pühapäeval on aega. Ma ei tea, kas Tartus on siis ainult nii laisad inimesed, kes pühapäeval üldse kodust välja tulla ei viitsi ja tudengid, kes pole kas pühapäevaks veel Tartusse tagasi jõudnud, õpivad usinalt kodus või taastuvad laupäevasest peost?

Mulle tundub, et pühapäeviti põgeneb Tartu linn-olemise eest, tahab puhata. Seepärast kaotab ta oma tänavatelt suurema osa inimesi, et saada rahu. Need üksikud uitajad, kes alles jäävad, võivad samuti selles rahus ringi luusida justkui looduses, kuuldes eemalt vaid üksikuid hõikeid, kuid enamasti mitte ühegi inimesega vastamisi sattudes. Kohvikud on, kui lahti, siis seda vaid ainult natukeseks - kes väga tahab, saab sõpradega kohvitatud küll, aga pärast seda tahab linn rahu. Kinos võib veel käia, muuseumis ka, peaasi, et liiga palju õue ei tikuks. Ega sinnagi kauaks jääda ei saa, ja pärast igatahes kohe tuppa.

Ma saan küll aru, ega minagi ei jaksaks kogu aeg linn olla, see võib ju niimoodi päris tüütuks muutuda. Aga praegu on ka kuidagi poolik lahendus see Tartu rahu. Sest ega päris maa-rahu siin ka ei saa. Kõik need kivi- ja paneelmajad jäävad ikka alles, asfalt ei kao tänavatelt, tänavalaternad süttivad õhtul ikkagi ja purskkaevud ka ojadeks ei muutu. Ja inimesed ka päris ära ei kao, neid pole lihtsalt näha, kuid kuskil toas elavad nad ikka oma elu edasi. Ma ei usu, et Tartu tegelikult nii väga linn-olemisest puhata saaks. Iseasi kui pühapäeviti juhtuks midagi samalaadset kui Muumioru-lugudes tookord, mil Muumimajast sai džungel. Džunglit polekski vaja, ainult anti-linnastumist. Ehk siis linn peaks maastuma, kaovad paneelmajad ja asfalt, tänavalaternad, monumendid ja purskkaevud. Siis saaks ta puhata ka, lõpuks korralikult. Inimesed saaksid samuti ühe päeva maal olla (juhul kui neid selleks ajaks just mõnda teise linna ei kaotata) ja olekski tore. Kõigil oleks päris puhkus, mitte selline mängu-oma. 

Või siis, ehk Tartu ei püüa mitte rahu saada vaid hoopiski salapäratseb. Muutub pühapäeviti sala-Tartuks, peidab end nurkade taha ja soppidesse. Suletud kohvikute tagahoovidesse ja pööningutele. Ma ei tea, aga ma ei ole seda sala-Tartut tabanud. Kui ta on, küllap temast teavad vaid asjassepühendatud. Ja ega ma sedagi tea, kuidas võiks asjassepühendatuks saada.

Ühesõnaga, keeruline lugu nende Tartu pühapäevadega. Üritab Tartu siis linnarollist lahti öelda või salatseb ta, või ei tee kumbagi neist, mind on ta küll segadusse ajanud. Ja nii ma siis siin kivimajas, vaatega purskkaevule, mõtlengi, kuidas see linn linn olla ei jaksa. Mõtlen ja ei lähegi välja, las ta olla veel rahus hommikuni.

Üle ühe

Kõigepealt väike kirjelduslik sissejuhatus veebruari keskpaigast:
Pilvealune hilistalve ilm, mis on nii ere, et võtab silmi kissitama. Lumi on erevalge ja päike on küll varjunud ühtlashalli pilvemassi taha, kuid teda on ometigi märgata ja tajuda. Isegi siis kui taevas ja maa sulavad ühte ning neid võib vaevu, vaid kerge toonivahe abil, eristada. Kuigi ilm sulatab kõik nii ühte, on ta siiski eriliselt elus. On raamatu-ilm, on lugude-ilm. Sellest ilmast on tunda, kuidas vormuvad ja elavad lood. See on eriline ilm, muutused on õhus ja neid on tunda hoolimata näivast uimasusest. Justkui vaikus enne tormi. On talv enne kevadet. Ere ebaloomulik valgus annab asjadele uue võlu.
Kirjeldusi on ka vahest vaja, ometigi.

Ja eelmisest nädalast: Täna, läbides seda lühikest distantsi seminarist tagasi koju, läbi ereda, mitte-ebaloomuliku päikesepaiste ning tundes kevade lõhna end ümbritsemas, sain aru, miks see lumi ja talv mind tegelikult eriti häirinud ei ole. Eriti võrreldes eelmise aastaga, kus ma olin juba ida poolt siiapole ja siis edasi lõuna poole kevadet otsima sõitnud (sest et lihtsalt ei jaksanud enam). Peale kestva päikesepaiste on põhjuseks ka see, et ma ei taha veel kevadise vabaduse tulekut, kui minus endas ei ole vabadust. Kui on liiga palju lõpetamata protsesse. Kui ma kirjutan oma bakatööd ja tunnen, et ei saa hakkama. Ei bakatöö ega muude asjadega. Siis ei ole vaja veel lisaks kevadet ja näilist muretust, aknast välja vahtimist ja rändama-igatsemist, pikki rattasõite ja liiga kaua õues päikse nautimist. See kõik teeks ju asjad veel keerulisemaks.

Nii, aga täna. Täna on kevad, tõesti on. Kevadrahutus on taas tulnud. Mingisugune salajane energia, hiilib aeg-ajalt ligi, lükkab uksest välja, tahab igale poole minna ja igasugu asju teha (ainult mitte akadeemilisi, oh ei, sest sellest on juba küllalt). Tal on ideid (mis sest, et neid tundub olevat nii palju üksteise otsas hunnikus, et neist päriselt sotti ei saa), tundeid ja mõtteid ja elamusi nii et küll saab. Ta paneb asju juhtuma. Esialgu ainult natukene. Pisitasa, pisitasa. Vaid loobib lund puruna kaela (nii et ei saa arugi, et see lumi oleks), vaid saadab väikseid kohtumisi teele, vaid ergutab natuke kujutlusvõimet. Eks siis ole näha, kui ta päriselt kohale jõuab. Et mis siis saab. Kui saab. Vähemalt lootust on ja see on ometigi põhiline. On lootust ja potentsiaali kevadeks. (loodan, et saan vähemalt selle kiviks kaelas - ja südamel - oleva "suurkirjutise" vähemalt ära kirjutatud. enne kui ta kohale jõuab. muidu läheb päris hapuks)

Ja et head ja halvad mustrid korduvad üle ühe, ikka üles-alla, juuksed valla, siis saab näha, mis juhtub. Vast ikka juhtub, muidu ju ei saaks. "Õnneks meie kõigiga üht-teist ikka juhtub. Kui ei juhtu hommikul, võib-olla juhtub õhtul" nagu laulgi teatab (kasutan vabadust ja jätan viitamata).

Talveuni ja uued mullid

Ega ei ole viimasel ajal kirjutanud jah. Üldse mitte. Tähendab olen, aga ainult akadeemilisi jaburusi. Nii et see ei lähe arvesse. Noh, ma loomulikult jätkan akadeemilise jaburuse lainel veel mõnda aega, et saaks neile ükskord ka punkti pandud. Aga üritan ka päris elu juurde rohkem naasta, seni olen justkui sügis-ja talveune mullis olnud ja päriseluga mitte päriselt tegelenud. Ainult mängult. Eks on ju alati lihtsam asju edasi ja eemale lükata.
Ja kuna ma ei ole päriseluga hakkama saanud, siis ma ei ole ka päriselt midagi kirjutanud, mõeldes, et alles siis, kui ma olen suurimast takistusest ehk iseendast üle saanud, siis võin alles teha ja luua ja elada. Iseendast üle saada... Või siis vähemalt üle olla. Läbi närida. Noh, ühesõnaga, endaga hakkama saada, et lõpuks kõige muuni jõuda. Aga, üritan mis ma üritan, lõpuks tuleb ikka kõigest muust alustada. Ehk siis väheneb ka enda poolt loodav takistus nii et saab tast ülegi.
Niipalju siis enda segaseid mõtteid.
Üldse, tundub, on segased ajad. Nii enda peas kui teiste peades. Ja segadus aina suureneb. Ehk on ka varem olnud aeg segadusi täis, aga ma pole seda lihtsalt tähele pannud. Või siis mõtleb enda pea sisene ka ümbritsevat üle. Kuid siiski tundub, et segadust ja rahutust on palju. Ehk tuleb see ka sellest teatud vanusest, kus kõik kulgebki rahutus rütmis ja muutused muudkui tulevad ja lähevad ja sageli ei saa päris hästi aru, mis värk ikkagi on. Ja enamus sõprus- ja tutvusringkonnast on omadega rohkem või vähem laiali (vähemalt nii tundub, võib-olla teeb aju üleliia suuri üldistusi) ega tea, mida/kuidas endaga peale hakata. Ja tulevikust, ei lähedasest ega kaugest (eriti aga lähedasest) ei taha ega oska eriti rääkida.
Asi võib olla ka selles, et seni olen rohkem oma maailmas elanud ja seetõttu laiema konteksti tähelepanuta jätnud. Oma väikeses mullis, mis ju kõigil on. Ja see mull on seni reaalsusest ebaledes mööda liuelnud, vaid kohati kergelt seda puutudes. Nüüd on aga mull laienenud, paindlikumaks ja õhemaks muutunud, laseb näha, mis on sellest väljaspool ning sulandub teiste mullidega. Ei lase enam endasse kapselduda. Trügib fantaasiamaailma aina enam kõrvale, sest see segab ümbritseva adekvaatset endassehaaramist. Või vähemalt on mullile nii tundunud. Vaene väike fantaasia, soodustamata akadeemilisuse poolt, kõrvale lükatud uudishimu poolt ümberringi toimuva vastu ning kinni jäänud selle info seedimise protsessi, peamiseks väljundiks vaid sündmuste ja suhete ülemõtlemise käigus tekkivad närvilis-utoopilised virvendused. Proovime veel. Et fantaasia enam nii kõrvale ei jääks.
Vot. Ja jääb lootus, et tuleb ka inspiratsioon. Sest on veebruar. Natuke kuri, aga siiski lootustandev kuu, mil päike suudab juba pimestada silmi ning selle uimase mulli mullis - sügis- ja talveune mulli saab ehk eelnevatesse kuudesse maha jätta.

Une nägu

Ma olen siin, kuid ma pole kohal. Veel mitte. Viimane nädal või vast poolteist on sisaldanud liialt palju muutumisi ja juhtumisi ja üleminekuid ja kaasa toonud ülirohkelt kummalisi tundeid. Ja pole olnud aega, et harjuda. Nüüd on meri ja metsad ja koerad ja sääsed ja palju ruumi. Ja veidratel tunnetel on uued variatsioonid. Olles jätnud Venemaa ja Moskva uuesti endast ida poole, tundub, nagu viimased kümme kuud ja neist kümnest eriti viimane polekski olnud reaalsed. Et see on olnud üks pikk ja kirev unenägude jada. Kohati hakkan päris tõsiselt kahtlema ja pean endale meenutama seiku ja inimesi ja detaile ja erilisi päevi, et võiksin uuesti mõelda, et see kõik ikkagi oli. (Seejuures praegune ei tundu eelnevast just eriti palju reaalsemana.)
Juba tükk aega pole olnud ühtegi päeva, mil ma ei tunneks end veidralt. Aga peaaegu iga päev isemoodi veidralt.
Ja mis põhiasi – aeg on viimased kuu aega ja natuke rohkemgi jooksnud koletu kiiresti. Moskva jätmine juuni algul rohkem kui kolmeks nädalaks, see tuli hirmus kiiresti. Sellele eelnesid päevad tähtsaid ja vähemtähtsaid asju, planeerimist ja inimeste kohtamist ja kirjutamist ja mittekirjutamist ja ärasõiduhommiku kolme tundi und ja viimase minuti pakkimist ja tunnet, et üldse mitte midagi tehtud ei saanud.
Ja ärasõitu, mis jättis kõik tegemata teod selja taha ja andis mõtetele vabaduse. Aja suhtes tähendas see seda, et aeg hakkas mitte märgatavalt, aga märkamatult kiiresti jooksma.
Ja algasid väikesed seiklused. Oli väike puust linn, mis ei olnud tegelikult nii väike midagi, aga väga mõnus ikkagi. Oli misantroobist võõrustaja Andrei, kes oli hoolimata misantroopsusest siiski lahke (sest et lahkus on üldiselt Venemaal normiks). Oli küla koos jõe, lahke kalamehe, piinavate sääskede ja õhtuse lõkkega. Olid taas linn ja segadus ja suutmatus linnast välja saada ja lõpuks järv ja palju uusi tuttavaid ja taas lõke ja isegi unevalvurid. Ja jälle linn, mošeedega ja puha. Ka sellest linnast ei saanud välja, sest seal olid bussid, mis ei läinud, teised bussid, mis läksid teisest kohast ja kassipoeg, kelle eest hoolitsemas end leidsime. Lõpuks sai ka sellest linnast välja, leidus baabuška, kes kassi omale võttis. Tuli taas küla ja kalamehed ja lõke. Ja enne seda tulid veel kurjad inimesed, kes meid külast välja ajasid, sest ei meeldinud neile mitte üks raas, et mängivatest lastest paar pilti sai tehtud. Said hirmuks tigedaks ja ei tahtnud kuidagi kuulata ja nõudsid dokumente näha ja kui me ei näidanud, said veelgi tigedamaks. Kalamehed, kes telki ümber kolida aitasid, taastasid usu inimloomusesse.
Ja tulid ka suured seiklused. Kolm päeva sõitu rekkas ja põhjalik tutvumine rekkajuhtide elu ja vene roppuste laia variatsiooniga. Karmi reaalsuse nägemine ja kuulmine, lausa paha hakkas. Liiga palju lootusetust ja kurbust kolme päeva jooksul.
Vastukaaluks ülihoolitsevad sõbranna vanemad, poputamine ja kodumugavused. Ja siis veel puuk-analüüsid-borrelioos-antibiootikumid. Ja sõbranna vanemate äraehmatamine. Mis ehmatas ennastki ära. Ja pidev hoolitsus.
Pärast ülihoolitsust taas metsik elu, öine bussisõit ja maandumine võõras kodus. Plaanide ootamatu muutumine meist sõltumatutel asjaoludel. Uued plaanid ja hommikused pliinid. Linnatuur ja ennast kingitusena tundmine (ei esimest ega ka viimast korda). Ja siis palju purjus sõbralikke inimesi, hullunult naervad küüdipakkujad, nähtavale tulev võimas mägine ilu, targad vene ehitajad pakkumas jäätist ja šašlõkki ja tegemas igasugu lollusi. Hääletamine lilledega, ehtsad altailased, mehe leidmine Nataliale, mägede veelgi suurejoonelisem ilu ja kingitud jopest keeldumine. Pärast mida rääkis suveniirimüüjast mees väga huvitavaid jutte, saime telkida kellegi aias, keda ei olnud, ei hääletanud kopteripiloodile (kes sõitis seekord siiski autoga), ei tahtnud jääda turismibaasi, imestasime taaskord looduse kiiret muutumist, sisenesime külla, mis tundus kui tühi ja tundsime end veidralt – kõik kui põgenesid me eest. Lõpuks siiski tutvuste sobitamine, puhta jõevee joomine ja telkimine jõe ja mägede vahel lehmade naabruses.
Järgnesid veelgi veidramad päevad. Hääletasime-ei hääletanud džiibile (s.t hakkasin hääletama, aga kuna nad olid meist eelmisel päeval kolm korda mööda sõitnud – edasi-tagasi-edasi, seda vähem kui tunni aja jooksul, väitis Natalia, et need on mingid imelikud tüübid ja tema ei taha nendega sõita), milles selgusid olevat kolm noormeest, kes ei olnud sugugi nii imelikud kui Natalia arvas ja kes parajasti sõitsid Mongoolia poole (!) Marsruut Moskva-Mongoolia (Ulan-Bator), kuu aja jooksul, lihtsalt niisama (vot tahaks ka). Ja ootasime, kuni teelt koristati kivivaringut (mis õnneks ei juhtunud päev varem, kui me parajasti sel teel lihtsalt jalutasime). Ja tekkis täiega Islandi tunne, alguses heas, aga pärast mitte enam väga heas mõttes. Otsisime šamaane. Ja varsti leidsimegi. Olid šamaanid ja oli veider tunne, juba jälle hoopis teistmoodi. Sai otsitud kaljujoonistusi, mäevaimude pahameel ära teenitud ja karistuseks päikse käes väga ära põletud.
Ja veel tuli kihutada rongi peale, et jõuda jaama hirmus vara, saada juhuslikult kokku uue tuttavaga ja kuulata igasugu veidraid jutte igasugu kummalistest juhtumustest ja inimestest. Ja proovida oma (šamaani)võimeid ;)
Ja pärast kogu seda pikka rongisõitu tunda veelgi kummalisemat tunnet, tunda end kui unes ja ka möödunut kui unena. Ja kõik oli nii ebareaalne. Ja kolm päeva jätkas kõik olemist ebareaalne, erinevatel tasanditel. Ja ebareaalsusele lisandus üha rohkem kurbust. Ja neljas päev oli puha üks kurbus ja meeleheide. Ja siis oli kõik möödas ja olnud ja tulekul midagi muud. Ma ei saa aru. Unenägudest ja reaalsusest.

80-ties coming back

Nüüd siis jälle aktuaalsetel teemadel. Või vähemalt poolaktuaalsetel, sest et natuke hilja tuleb see jutt.
Pahupidine linn on mind taas endasse haaranud. Kogu oma ettearvamatuse ja hullumeelsusega. Ja kuna ei saa jätta kirjutamata sellest, mis südamel on, tuleb nüüd taas üks sissekanne protestidest. Protestidest ja protestivaimust. Mässust ja konfliktidest ja muutunud õhust ja nii edasi. Natuke reportaaži mai esimesest poolest ka.
Minul on siin maikuus olnud väga huvitav elu. Ma olen ära jooksnud omoni eest, ööbinud pargis, kuulanud lõpmatult palju huvitavaid jutte, saanud tuttavaks režissööri, endise kirikuõpetaja, ajakirjaniku ja mitmete teiste põnevate inimestega ning päevast päeva saanud informatsiooni ja emotsioonide üledoosi.
Just siis kui Moskva tundus palava ja tüütuna, tulid uued tuuled ja mõndagi muutus. Ühel päeval (mis, võin täpselt öelda, oli 6. mai), pärast tavalist, korrapärast, võimudelt loa saanud massiprotesti muutusid asjad ettearvamatuks. Protest muutus politseile problemaatiliseks, sest kohale tuli oodatust rohkem inimesi, provokaatorite kaasabil toimusid kokkupõrked politsei ja protestijate vahel, politsei blokeeris inimeste vaba liikumist, inimesed muutusid rahutuks. Politsei muutus rahutuks, korraldajatel ei lubatud kõnesid pidada, kasutusele võeti gaas, inimesi hakati arreteerima. Rahutu rahvas ei läinud aga laiali, oodati, skandeeriti ja veedeti niisama aega omoni-keti ees (nad nimelt olid blokeerinud Kremli poole viiva tee). Kui omoni-kett hakkas lähenema, liiguti eest ära ja skandeeriti edasi (ma räägin ainult isiklikust kogemusest, väljaku teises otsas olid teised lood ja muututi vististi taas vägivaldseks). Omoni-kett lähenes taas ja inimesed jalutasid rongkäiguna minema. Jalutati, jalutati, rongkäiguga liitus kuskilt teiselt poolt tulev rongkäik, inimesed olid joviaalsed, liiguti edasi, neid oli palju, jõuti suurele tänavale, võeti endale sõidutee ja joosti autode vahel. Just mõni hetk pärast seda kui me olime arutanud, et huvitav, omon ei olegi veel jõudnud reageerida, nad on kuidagi väga aeglased, see hunt seal oligi. Kõik toimus sekundite jooksul: rahvamass pöördus kannapealt ringi ja hakkas jooksma, mõistsime, et nüüd tuleb kiiresti reageerida ja alustasime jooksu selles massis. Ei soovita kellelegi, adrenaliinitase tõuseb küll lakke, aga silme ees mustab hirm. Et kõik võib juhtuda, kõik väiksed ja suured halvad asjad on korraga peas, aga nad ei jõua mõtetesse, kõik koondub vaid ühte: joosta võimalikult kiiresti ja mitte kukkuda, joosta, joosta, joosta, pääseda... Me pääsesimegi, me jooksime ühte hoovi, sel oli kõik rahulik. Aga me olime kaotanud silmist Natalia. Helistasime, temaga oli kõik hästi, ta oli jooksnud ühte kohvikusse, ta tuli peagi. Me lahkusime hoovist, aga hirm ei lahkunud. Sest omon tundus olevat kõikjal, kuhugi polnud minna. Üks mees võttis meid oma auto peale ja sõidutas ohutsoonist välja. Kõik oli jälle rahulik. Siis tuli välja, et Doro oli kaotanud oma kaamera.
Kaamera sai ta peagi tagasi, juba mõne päeva pärast. See on üks ilmatuma keeruline lugu, seotud sellega, et järgmisel päeval jäin mina vahistamata ja nemad said vahistatud. Ehk siis mina ei suutnud pärast seda ilmatuma väsitavat päeva tõusta kell kümme ja minna nendega koos linna, et jalutada valgete lintidega tänaval (oli Putini inauguratsioonipäev ja seepärast oli kõik, mis üldse võis teha - võibolla- jalutada (suurte hulkadena) tänaval). Tuli välja, et seda siiski teha ei võinud. Ja ka nemad said lõpuks kinni võetud. Sellised lood siin linnas. Kui ametisse vannutatakse presidenti, pannakse kogu kesklinna ümber tara, et Kremlist vähemalt kilomeetri raadiuses ei oleks ei opositsiooni ega üldse ühegi inimese hõngu. Ja et asi veel kindlam oleks (ei tea, mis asi küll), võetakse igaks juhuks kõik kinni, kellel valget linti nähakse. Või siis valgeid riideid (mõned inimesed said tõepoolest vaid valge riideeseme tõttu kinni võetud...).
Noh, midagi küll ei juhtunud, nad olid mõned tunnid politseijaoskonnas, said tuttavaks paljude toredate inimestega (kes olid siis nendega koos kinni võetud) ja neid koheldi eriti hästi, sest et ikkagi välismaalased. Ja küllap Vene viisat saab ka edasi (isale märkuseks). Sest et jalutamist pole veel riigivastaseks kuriteoks ometigi tembeldatud.
Ah jaa, ja kaamera saimegi uuesti kätte just nende uute, avtozaki (ee, see on siis selline: auto kuhu kõik kinnivõetud alguses topitakse) tutvuste kaudu. Lõpp hea, kõik hea.
Nüüd siis okupeeritakse linna ('occupy' on ka siia jõudnud). Pikka aega oli laager Chistõje prudõ ümbruses -muide, ma sellest ümbruskonnast kunagi kirjutasin ka- ahaa!, otsige üles kui on soovi. Seal ma siis käisingi ööbimas ja huvitavate inimestega juttu rääkimas ja loenguid kuulamas. Sealt tuligi see informatsiooni ja emotsioonide üledoos. Pean ütlema, et seal oli täiesti vaimustav õhkkond. Nagu pulbitsev kodanikualgatuse pada. Igaühel oli midagi öelda, õhus oli särinat, ilmatuma palju mõtteid ja ideid, kogu aeg toimus mõtete teokssaamine ja kõik rääkisid kõigiga kõigest. Inspireeriv keskkond. Ma mõtlen, et 80ndate lõpus oli ehk midagi sarnast, selline vabanemise õhkkond ja tunne, et kõik on võimalik (seekord heas mõttes). Räägitakse, et olevat jah sarnane (räägivad siis need, kes on piisavalt vanad, et saada võrrelda).
Kuskil poolest maist aeti laager küll laiali ja inimesed liikusid edasi uude kohta. Sellest ajast alates ei ole ma enam väga hästi kursis, mis toimub, sest palju muid tegemisi tekkis. Ülikooliga tegelesin ja Peterburis käisin. Peterburis muide käisime vaatasime ka opositsiooni laagri üle. Kuigi see ei olnud väga laager ja inimesi oli hirmus vähe. Tundus veider, et neid seal nii vähe oli, Peterburi peaks minu meelest ikkagi olema oma vabaduses ja alternatiivsuses juba vaimu poolest võimuvastasuse kants. Aga ehk ei olegi neil sellepärast tahtmist protesteerida, et neil ei ole midagi viga. On vaba õhku, on meri, politseid pole peaaegu et nähagi, on vägagi elatav linn. Tundub väga teistmoodi kõikidest teistest seni nähtud Vene linnadest. Õhkkond on teistsugune. Ehk on peterburilased end distantseerinud kogust sellest jamast mis toimub ega näe vajadust sekkuda, kuna nende õuele ei kipu keegi liiga tegema. Või vähemalt tundub nii.
Muidugi on seal aktiviste ka. Ja tegelikult ei ole ka seal üldse kõik hästi. Uued seadused ja nii edasi. Mõned nimetavad teda juba Venemaa fašismipealinnaks http://chtodelat.wordpress.com/2012/05/18/what-a-pogrom-looks-like-anti-gay-protesters-attack-migrant-workers-in-petersburg/
Eks ma siis varsti uurin jälle järgi, kuidas laager elab.

Mind polnud siin pahupidises linnas ehk meri ja mäed, meri ja mäed.

Akna taga vaibus mõneks ajaks jälle autode kiirendusvõistlus (mida on viimasel ajal valjemini kuulda kui varem, nad on vist lähemale tulnud. noh ja aken on ka lahti). Ja natukese aja eest käisin oma hiigelüüratu kodu, lp Moskva ülikooli peahoone katusel. Läbi akna. (selle juurde käib päeva tsitaat - Kristina: "Kaia, me läheme kell kümme läbi akna välja." Võttis tükk aega, enne kui ma aru sain, et mis aknast ja kuhu ja miks. Esimese hooga ei saanud kuidagi pihta, et miks peaks neil olema vaja hommikul toast läbi akna välja minna.) See päev on märkamatult sürreaalne. Rääkimata kellestki Grišast pargis, kes on Valgevenest, kes räägib itaalia keelt ja kellel on kaheksa venda ja kolm õde ja kes loeb piiblit, sest et piibel on väga mitmetasandiline ja nii huvitav, et tal ei tule isegi suitsetamine meelde (ta tundis lihtsalt huvi selle vastu, mida ma loen). Arvatavasti on asi saabunud kevades (mis vahetas välja veel alles eile päeval valitsenud kuumad, suvelikud ilmad. Oh well, see asi siin ei lähe ikka mitte kuidagi loogilisemaks). Moskva näitab end taas oma igapäevases pahupidisuses ja hakkab juba talutavamaks muutuma. Kuigi merd siin ikkagi ei ole ja nüüd, just mere äärest tulles, see ikka segab, rohkem kui enne.

Ehk siis, kui keegi veel ei tea, siis et keegi enam ei tuuneks muret ja et vältida edasisi kaebusi, et miks ma ei ole rohkem kui kuu aega blogi kirjutanud et cetera selles laadis - naasin alles mõni päev tagasi, mind ei olnud kolm nädalat üleüldsegi Moskvas, ka oma arvuti hülgasin selleks ajaks ja internetti sattusin üldse harva-harva. Reisimarsruut kulges sinka-sonka üle ja läbi Venemaa ja Euroopa - Moskva-Pskov-Tartu-Tallinn-Varssavi-ee, khmm, Przemyśl-Lviv-Simferopol-Jalta-Krimmi idarannik-Simferopol-Harkov-Belgorod-Voronež-Moskva. Pikemate peatustega (ehk siis peatustega, mis peatustena loevad) Tartus, Tallinnas, Lvivis, Jaltas, erinevates Krimmi idaranniku punktides ja Voronežis ka (Moskva ei loe, eks ole). Selline ringreis siis. Kõik peatused olid äärmiselt ägedad (ja mittepeatused ilmselt ka). Alates Tartus inimeste üllatamisest(/šokeerimisest:P) stiilis "Kaia! Mida sa siin teed?!" kuni rõduga toa ja metsiku kaljani Voronežis. Jättes sinna vahele veel igasugu toredat, kummalist, ilusat, naljakat ja muus laadis muljetamisväärset. Sünnipäevaõnnitlused raekoja platsilt ja kokk, kes oli väsinud. Suurepärane D.M. http://www.youtube.com/watch?v=A5YtFeBt7Xc&feature=relmfu, keda sai seekord ilma arvutiekraani vahenduseta näha ja ema, kes veab teatrisse. Tasuta hommikusöök Varssavi kohvikus. Poola piirivalvur, kes arvab, et ma olen Ameerikast (sest et mul on nüüd lahedad passikaaned:p). Marsajuht, kes varustab meid vihmavarjuga (mille ma alles paari päeva pärast maha unustan). Veider baar, kus parooliks on "au Ukrainale!" ja öö läbi aknast kostuv lihavõttejumalateenistus. Hääletamine laevadele ja Istanbuli saamise asemel vajaliku hariduse puudumise tõttu siiski vaid ekskursioon laeval. Poisid, kes aitavad asju vaksalisse tassida, pileteid osta ja lõpuks enda juures suppi pakuvad. Meie võõrustaja, kes on läbi teinud kliinilise surma ja pärast seda usu juurde pöördunud ja tema kaksikõde (rehabilitatsionikeskuse juhataja), kes on täpselt sama energiline. Meri, mis mässab ja kalu kaldale uhub (ja mille juurest ma kuidagi minema ei saa). Kohalik külahull mereäärses väikelinnas. Pisarsilmne sõjaveteran turu ääres. Auto, millest tundub olevat reaalne välja kukkuda imekaunitel mägiteedel. Naljakavõitu öömajaotsingud ja lühikursus Krimmi veinidesse. Hommikusöök värskelt püütud kala ja praekartulitega ning joogainimesed. ("Sa näedki kohe selline välja, et õpid midagi humanitaarset") Sõit furgoonikastis koos labidaga ja Poolast vaimustuv autojuht (muu seas saime ka teada, et Krimmi tehti just safaripark). Abivalmis paraplaaniinstruktor, kes osutab meile kätte tee üle mägede (kuigi see tee osutub pikaks, raskeks ja palavaks ja too instruktor saab korduvalt kirutud, on lõppkokkuvõtteks seal mägedes ka hirmus ilus). Kodukitsed, keda metsikuks pidades nende teelt igaks juhuks kiirelt kaome. Ja kõik teised sulelised ja karvased, abivalmid ja jutukad, helistavad ja muretsevad. Noh ja, meri ja mäed, meri ja mäed. 

"Kaia! Mida sa siin teed?!"

öö läbi aknast kostuv lihavõttejumalateenistus

hääletamine laevadele

...kalu kaldale uhub

abivalmis paraplaaniinstruktor, lõppkokkuvõtteks seal mägedes ka hirmus ilus

kodukitsed, keda metsikuks pidades

Metsikust kaljast, vot, kahjuks pilti ei olegi.