Kohustuslik semestri-alguse-postitus. Aga tegelikult on kevad.

Täna hommikul ärgates olin masendav-tüdinud tujus. (tuleb tegelikult ka tunnistada, et tegemist ei olnud enam hommikuga ja mõte end ülikooli keeletundi - olgugi mitte esimesse vaid teise - vedada oli kadunud juba esimese äratuskellahelinaga) Süüdistan selles unenägusid. Ebameeldivad unenäod kindlustavad eriti ebameeldivad hommikud. Kahjuks ei mäleta ma peaaegu kunagi nende sisu, mis tähendab seda, et ma isegi ei tea, mis on halva tuju põhjuseks (põhjust nagu polekski, kõik olen ise välja mõelnud, minu enda halvad mõtted). Mis lisab halba tuju. Siiski, päike säras taevas ja üle pika aja sai jälle (head!) kohvi juua, mis neutraliseeris mingil määral olukorda.
Kui ma siis selle mingil määral neutraliseerunud, aga ikkagi ebameeldivas olekus tujuga siirdusin filosoofiateaduskonna poole, et esimest korda sel semestril "õiges" majas oma keeleoskused proovile panna ja teada saada, kas viis kuud intensiivset praktikat on olukorda parandanud ja ma saan lõpuks aru, millest räägitakse filosoofialoengutes (eile käisin ühes, kuid see toimus filoloogiateaduskonnas, nii et tegemist oli ikkagi lihtsustatud variandiga). Kodu-hoonest välja jõudes tabas mind päike. Oli soe (-14 ilma tuuleta ja intensiivse päikesega on soe) ja valge ja õhus oli kevadet ja minu esialgsest suunast ei tulnud mitte midagi välja. Pärast paariminutilist püüdu minna filosoofiateaduskonna poole tunnistasin endale, et mul ei ole vaja olla tubli ja ei ole mõtet minna loengusse, mida ma ei kuulaks,sest et väljas on kevad ja linnulaul. Ja ei läinudki, hoopis jalutasin ja olin õnnelik.
Mu tuttav, keda ma hiljem naastes koridoris kohtasin, tegi järelduse: "niisiis ei läinud sa algul ülikooli, kuna sul oli halb tuju ja pärast sellepärast, et sul oli hea tuju?" Nojah, põhimõtteliselt küll. Sellised need tujud on. Erinevad põhjused võivad viia samade (sarnaste) tagajärgedeni.
Lõppkokkuvõttes ma siiski käisin ülikoolis ka. Õhtul. Tõlkeseminaris. Inglise-vene. Ohissandjumalküll. See oli liiga raske. Meile soovitas seda üks tuttav (kes ise ka seal seminaris käib). Et õppejõud olevat hästi hea ja seminar on sisukas ja huvitavad vene keele peensused võivad selgeks saada (umbes selles vaimus). Noh, oli küll huvitav ja õppejõud oli väga äge... aga need olid ikka liiga peened vene keele peensused. Ja nad rääkisid kõik liiga kiiresti. Sellele tasemele jõudmine võtab ikka veel päris kaua aega... Me (s.t olin seal koos Doroga) olime pärast nii väsinud (nota bene: minu ainuke tõsine asi päevas üldse). Need ühiselt vaaritatud kartulid olid seminarile heaks järgnevuseks. Üldse, täna panin tähele, et me oleme viimasel ajal palju rohkem hakanud ühiselt süüa tegema siin ühikas. Varem tuli seda kuidagi märgatavalt harvemini ette. Ma ei tea, äkki on teiste ärasõidud allesjäänute kokkukuuluvustunnet suurendanud? Vist natuke nii ongi, sest et kuna siin oli vahepeal nii tühi, ei tahtnud ühikas eriti üksi olla. Otsisime vast rohkem seltsi. Nojah, ja vast oleme oma oma ajalised plaanid ka rohkem klappima saanud. Mis tuleneb jälle sellest, et oleme kuidagi rohkem koos. Ja info liigub seetõttu ka paremini ja kiiremini. Ja on semestri algus ja vaba aega on rohkem. Ja kuna meie jaoks on juba teine semester, ei viitsi me enam ebahuvitavate ja palju aega nõudvate kooliasjadega mässata. Ja vaba aega ongi rohkem. Ja üldse. Ja nii edasi. Igatahes on tore.
Niisiis, semester on alanud, aga ei ole ikkagi alanud. Koolitunnet pole, kohusetunnet pole. Pole tunnet, et oleks vaja kuhugi minna. Keeletundi ei kipu üldse. See viimane tuleneb küll ilmselt sellest, et meil on parajasti asendusõppejõud, kes aga ei anna ligilähedalegi meie armsale vanadaamile. Loengutes käiks, aga midagi eriti tõsist ei tahaks üldse võtta, sest et varsti algab ju pikemate reisimiste aeg. Ja semester on varsti läbi (s.t neil algavat kuskil mai keskel sess. meil mittepärisüliõpilastel sessi ei eksisteeri). On kevad. On päike.

Eelmise nädala juhtumisi filosoofia-majast (käisime Nataliaga seal loengute plaani vaatamas - kuigi ka neil on plaan internetis üleval, on see millegipärast kirja pandud täiesti arusaamatute lühenditega, mida ma kuidagi ära arvata ei oska. Kohapeal on õnneks kõik ilusti välja kirjutatud): noormees seisatas plaani ees, heitis sellele otsiva pilgu, jäi hetkeks mõtesse ja küsis siis minu käest, kes ma parajasti pingsalt uurisin kõrvalasuvat osa (see tunniplaan võtab enda alla päris suure osa seinast ja nõuab väikese kirja tõttu tõsisemat kontsentreerumist): "Kas täna on teisipäev?" Mina jäin ka mõttesse ja kinnitasin siis: "Jah, on küll teisipäev." Mille peale noormees uudishimulikult: "Oo, kuidagi armas aktsent. Kust te pärit olete?" Mille peale mina muigasin ja ütlesin, kust ma pärit olen (siin küsivad pea kõik inimesed seda otsekohe, aktsenti märgates - mida nad märkavad kiiresti, ka nende puhul, kellel mina võibolla mitte mingisugust aktsenti üleüldsegi ei märkaks. Neil on mingi värk selle aktsendiga). Kuuldes, et ma olen Eestist, ei osanudki ta midagi öelda, peale selle, et huvitav. Mina kinnitasin, et on jah huvitav ja tema läks oma teisipäevasesse loengusse. Ei olnudki pealetükkiv. Lihtsalt uudishimulik vist.

Moskvast kõrvale/alternatiivipuudus

Käisime reisil ära. Nižni Novgorodis. See maa on ikka liiga suur. Valikuvõimalusi on liiga palju. Vaatasime hiiglasuurt Venemaa kaarti ja minna oleks tahtnud igasse nurka (rääkimata keskosast).

 (kaart meie hosti juures Nižnis) Näete.. Ja millal ma ükskord sinna keskele jõuan?

Kuna aga pikka reisi ei saanud lubada (juhhuu, viisapikendamine ja passi äravõtt..), tuli leppida lähiümbrusega. Lähiümbrus - ehk siis, sõna-sõnalt, ühe kohaliku väljenduses, on Nižni Moskva kõrval - on u 6-7 tundi rongisõitu ja enamvähem 400 kilomeetrit. Ehk siis järgmisesse ajavööndisse veel ei jõudnud, seda järgmisel korral, kui on rohkem aega ja vähem miinuskraade. Sest et reisimine miinus viieteistkümne kraadiga on ikkagi natuke häiriv, ükskõik mida ka varem ei mõelnud. Isegi hoolimata loendamatutest riidekihtidest. Ikkagi hakkas liiga kiiresti külm. Aga oli ilus, nii ilus (kuigi natuke tänu sellele, et oli nii ilus, hakkas veelgi kiiremini (hirm)külm, sest et fotoaparaati tuli liiga tihti välja võtta ja sõrmed hakkasid ära jäätuma)

Volga, Volga

Ja selles majas (mis on õigupoolest muuseum) töötab mees, kes elas Tallinnas (ja oskab loendada numbreid ühest kümneni, välja arvatud seitse, mis on tal meelest läinud...nojah)

Siinkohal algab seeria "Doro kohvikus", neid pilte on päris palju - noh, külm oli ju

Sotsgorod ehk jalutuskäik varanõukogude utoopias. Avangard ja stalinism. Ehk siis me käisime ühel näitusel, mis oli sellesama linnaosa kohta (ja ka teise sarnase kohta Jekaterinburgis) - http://www.ncca.ru/en/events.text?filial=3&id=596, mis tekitas nii suurt huvi, et me muidugi pidime seda linnaosa ka isiklikult vaatama minema.

 

 See kohvik oli küll kallivõitu ja mitte väga võluv, aga see-eest oli neil kass (kes on ka pildil :P) ja selle eest nad oma tipi saidki, hihhii. Ja see kass oli ka esimene tõeliselt julge kass, keda ma siiamaani Venemaal olen kohanud, nii et vabadusepunktid lähevad ka Nižnile. Ma avastasin hiljuti (seoses vanade fotode läbivaatamisega), et koerte-kasside (ja küllap ka muud koduelukate) käitumine on maal valitsevale olukorrale heaks peegliks. Sest et - (mul oli viimasest Islandil-käigust kogunenud suurem hulk pilte Reykjaviki kassidest) Islandil on kõik koduloomad äärmiselt julged. Koertest ammugi rääkimata, aga ka kassid patseerivad häirimatult mööda linna ringi ega lase end millestki häirida. Enamik tuleb kss-kssi peale kohe pai norima. Noh, ja Island ongi minu jaoks selline häirimatu mängumaa, kus võib rahulikult olla, kus ei pea võitlema, et elus püsida, ei pea seadma liigseid piiranguid, kus ei ole hirmu.

Aga kõik need Venemaa loomakesed, keda ma olen näinud - enamik neist hulkuvad (alustades kõigist neist kurvasilmsetest hulkuvatest lontudest, kes siin ümbruskonnas elutsevad), hirmunud silmadega, alandlikud koerad ja kiirelt põgenevad kassid - noh jah.. Rõhutud. Ja inimesed ka. Hirm ja toidupalakeste püüdmine. Ühiskond peegeldub igas selle liikmes..

Uff... Nižnis oli igatpidi rohkem vabadust tunda. Õhust. Kas või sellest, et politseinikke ega valvureid polnud peaaegu üldse näha. Et ei oldud mingeid lollakaid tõkkeid ega tarasid kuhugi ette topitud. Pingevabam, ilma liigsete turvameetmeteta. 

Ühtlasi leidsime ka, et Dostojevskit vene keeles lugeda polegi nii raske :D (kui juba esimene lõik on arusaadav, siis..)

Nüüd olen Moskvas tagasi ja Moskva-stress on jälle siin. Dokumentidega jändamine põhjustab frustratsiooni ja üldse, midagi on nagu valesti. Ka tundub mulle, et mul on kultuuripuudus. Kuigi Moskvas peaks ju olema kultuuri kapaga. Aga see ei ole ikka päris see. Alternatiivkultuuri, palun! Ma tahan näha mõnda etendust, mis mule ka midagi annaks! Kino, jaa, näitused, jaa, olen sattunud mõnedele päris headele. Aga eluskunstiga pole veel jopanud. Täna käisin GITISes vaatamas üht tantsuetendust. Ma ei olnudki sinna varem sattunud ja mõtlesin, et äge, noored teevad tavaliselt huvitavamaid asju (kuigi ilmselt mitte väga mittekonservatiivseid - ikkagi ametlik teatrikool). Aga lõppkokkuvõttes oli kuidagi väga imelik. Mingi vene teatri omapära, millele ma pihta ei saa (siin on muidugi väga sageli asjadega nii, et ei oskagi öelda, kas hea või halb, pigem lihtsalt veider.)? Selline tunne, et kõik oleks justkui hästi, aga midagi on puudu. Ja ma ei saa täpselt aru, mis on puudu. Vene hinge eripärad ei jõua välismaalastele kohale? Ja mis värk neil on sellega, et kogu aeg peab ikka laavstoori läbi jooksma? Mul viskavad juba tavaeluski üle kõik need mees-naine suhtenormid, viisakusreeglid, džentelmenilikud žestid, kindlad soorollid ja üldse kogu see mäng (sest et lõppkokkuvõttes näebki see lihtsalt välja nagu mäng). Ja kui teatris, kinos, tantsus ja igal pool mujal tuleb jälle kogu see temaatika mängu... Uahh... See ilmselt tüütaski mind selle etenduse puhul kõige rohkem, see stereotüübiline mäng armastuse ümber. Oleks nad siis teinud tavatumal kombel ometigi, oleks nad jõudnud sellest mäng-mängust kaugemale, oleks ometigi asjasse tekkinud mõte. Kuigi algus tundus täitsa paljulubav. Kui nad oleksid teinud ainult soolosid, oleks mulle väga meeldinud, sest kõik soolod, mis olid, olid head (need soolokohad olidki kõige rohkem nüüdistantsu moodi). Igatahes lähen varsti mõnda nende draamaetendust vaatama, ehk on nad seal stereotüüpidest vabamad, ehk segab see neid vaid tantsus nii palju (sest, et, noh, TANTS). Ma loodan. Ja üldse on mul viimasel ajal tekkinud tahtmine Peterburi sõita - mulle tundub, et selles linnas on rohkem (alternatiiv)kultuuri hõngu.

Guljali vsju noch

Tegelikult ei, aga ikkagi, mulle meeldivad ööd. Saab juua veini ja sattuda huvitavatesse aruteludesse, jääda purju, ilma et kedagi segaks, saab olla oma maailmas ja ei pea tegema asjalikke asju.
http://www.youtube.com/watch?v=cUDv9DEfxAc&feature=related
Ehk siis jõime veini, arutlesime kooli üle ja rääkisime pikalt inimestest, kes ei saa kunagi pikka aega ühel kohal elada. Kõik need inimesed kes on: üles kasvanud Tansaanias ja hiljem kolinud koos vanematega Saksamaale, nüüd aga on reisinud mööda Aasiat ringi, proovinud natuke Euroopas elada ja siis taas kord kuhugi rännanud. Sest et nad lihtsalt ei saaaa. (jah, selline oli üks näide. Päriselt. Päris elust.) Näiteks. Näiteid on ka teistsuguseid, aga see kui kõige ilmekam jääb siia kui Näide. Mina vist ei ole selline, ma ei ole vanemate tõttu pidanud kuhugi kolima, ei ole teinud läbi ekstreemseid keskkonnavahetusi, olen üles kasvanud stabiilselt, samas riigis, jajaa. Minu keskkonnavahetused on tulnud ainult enda algatusel ja ei ole siiani olnud eriti ekstreemsed. Eesti-Island-Venemaa... Noh, selline sujuv, natuke läände ja natuke itta, enam-vähem samas kultuuriruumis. Aga sellegipoolest, paigal olla ikkagi ei saa. Frustratsioon tekib. Kogu aeg on vaja kuhagi minna. Homme Nižni Novgorodi ja frustratsioon kaob! Selle asemele tulevad motivatsioon, inspiratsioon ja kõik teised positiivsed -ioonid. Reisimise võlud. Alati on vaja vaid üht natukenegi konkreetsemat mõtet, kerget plaani peagi saabuvast huvitav-tundmatust asukohast, uuest põnevast maakera nurgast, mis pole liialt utoopiline sinna jõudmiseks, kuhu jõudmine on ka materiaalselt saavutatav ja...vsjo budet harashoo. Elu saab iluelusaks.

Ajast maas

Olen küll täiega ajast maha jäänud ja hoopis muud mõtted on peas, aga üritades natukenegi kronoloogilist joont hoida, siis esialgu natuke detsembri alguse protestidest.

Siinkohal on tegemist selle esimese pärispäris suure protestiga, kuhu minnes oli kerge  hirm südames, saatkonna number välja otsitud ja Bolshoi Gorodis (Moskva tasuta ajaleht, üks neist mittekallutatutest) kirja pandud a la "protestija ellujäämisõpetus" (kus rõhutati rahumeelseks jäämist, soojasid riideid ja enda õiguste teadmist) läbi loetud. Passi asemel oli küll spravka, sest et viisat pikendati ikka veel... Meeles nende inimeste hulk, kes kõik ettevaatlikusele manitsesid ja ligi hiilimas mõtted vene riigiorganite ettearvamatutest reaktsioonidest...
Ja siis: protest nagu laulupidu. Hirm hajus inimeste hulka ja rahumeelsust nähes. (arvandmed varieeruvad nagu alati, erinevad allikad väidavad 25 000 kuni 100 000, ise arvan et sada tuhat päris küll ei olnud, aga sinna lähedale vast. Ja rahumeelsusest niipalju, et natsistid (sest et sinna kogunes absoluutselt igasuguseid inimesi) hakkasid lippu põletama ja neid lihtsalt ignoreeriti). Ja lõpus olevat lavale astunud politsei ja teatanud, et ta on rahvaga ("u-raa, politsija s narodom!"). Ühiskonna hirm on vähenemas.

 Inimesed puude otsas. Peaasi, et jõuaks kuhugi, kust on ülevaade. Meil isegi õnnestus.

 Ja lilled!

http://twitter.com/#!/Anetta1984/status/145571345806270464/photo/1/large

Politsija, politsija, politsija ja tõkked

Konrastid, kontrastid

Koledad ilmad, segased ajad, närvid ja barrikaadid

Lõpuks. Natuke. Rahulikku õhtut. Ilma ringijooksmise, ilma üle pea käivate emotsioonideta, ilma "liigapaljukõigeta". Ei pea enda rahustuseks suhkruvett ega rummi jooma, ei mõtle üle, pole mingit paanikat. No tõepoolest, nakonets. Võibolla on asi selles, et olen üle pika aja alamaganud ja tunnen kerget unemulli. Varemalt nii tuttav tunne, mis siinse muretu suhtumise ja suuremate kohustuste puudumise tõttu on mind jätnud loengussetormamise asemel rahulikult magama. Millest on kahju, sest et unemullid on head, rahutekitavad ja inspireerivad. Õnneks suutis mu nõrgaksjäänud kohusetunne mind lõpuks siiski natuke hiljem kui õigel ajal voodist välja ajada. Ja ma suutsin "püüda päeva", mis mul muidu kunagi korda ei kipu minema.
Ma ei teagi, millal see eriti närviline periood algas, aga igatahes on see juba mõnda aega kestnud. Sisemine ja välimine segadus vist. Ilmad on olnud hallid-hallid ja mõnikord meeletult rõhuvad; ühiskonnas toimuv tekitab depressiooni, mässumeelsust, hirmu ja viha (kuigi viimasel paaril päeval on juba maad võtmas ka lootus); paanikattekitav on miski lõpu-tunde laadne - noh, kardan kojusõitu, see saab olema nii veiderveiderveider ja ma ei taha lahkuda (mis sest, et tahan teid kõiki näha ja tean, et tahan jõulude ajal kodus olla), tean küll, et tulen varsti tagasi ja puha, aga pärast seda saab olema teistmoodi, ei taha inimeste lahkumist (enamik mu sõpru küll jäävad, aga mitte kõik). Ühesõnaga, võin veel lõputult üles lugeda kõiki neid faktoreid, mis rahu ei anna.
Üks närvilisuse näide on näiteks selline: meie keelerühmas on üks vanem rootsi mees. Ta on alati pahura olekuga ja väga järsk. Tema öeldud laused võivad kukkuda nagu rahnud, isegi kui ta ei pruugi absoluutselt midagi halba mõelda. Ükspäev küsis ta mult pärast tundi kui me kõik omavahel veel juttu ajasime, et kas ma olen ühikast ära kolinud. Olin väga imestunud ja küsisin, kust ta sellise idee peale tuli. Tema väitis, et ma olevat öelnud enne midagi sellist, et talle jäi mulje nagu ma oleks ära kolinud. Imestasin edasi ja ütlesin, et talle jäi lihtsalt vale mulje. Ja siis: ütles ta väga etteheitva, pahase ja õpetliku tooniga, et: nii ei saa, on vaja oma sõnade eest vastutada! Ma naeraksin selle üle ju, eriti teades, milline on Jan. Aga - ma sain nii vihaseks! Mis tal viga on, see on kõik tema viga ja siis tuleb veel mind süüdistama! Pärast seda kokkupõrget koju minnes ropendasin terve tee eesti keeles (hea on omada emotsioonikeelena eesti keelt, mitte keegi ei saa aru). Kodus jõin rahustuseks suhkruvett, sest et olin just eelmisel päeval vaadanud lastesaadet, kus vanaema poisile rahustuseks suhkruvett andis ja mulle tuli meelde, et minu vanaema tegi seda ka alati (või siis vähemalt tihti, ma täpselt ei tea ka muidugi, kui tihti ma väiksena endast välja läksin). Aga suhkruvesi kas kaotab oma mõju suuremate inimeste puhul või aitab ainult koos kellegi rahustavate sõnadega. Ikka veel olin närvilinenärviline. Käisin veel ka kontserdil (meie ülikooli suures saalis oli taaskord klassikalise muusika kontsert), rääkisin juttu Mišaga, tegin Karoga koos süüa, aga hoolimata mitmekordsest enda välja elamisest, rahustavatest sõnadest, heast toidust ja sellest et kohtasin ka Jani, kes mu käest vabandust palus (tema puhul imestamisväärt), olid närvid ikka ebameeldivalt pingul (see ebameeldiv tunne, olles peaaegu maha rahunenud, aga mitte päris ja tundes et see natuke, mis on alles, ei lähe niipea ära). Öösel vaatasin vanu multikaid, see vist aitas lõpuks.
Vot selline nervnaja. Edasi.
Valimised olid ju. Oioioioi. Valimistest ja poliitikast ja sellest kui halb kõik on ja muust taolisest sai venelastega eelnevalt päris palju räägitud (eks see on ka lisanärvilisuse allikas, kui pidevalt halbadest asjadest rääkida...) Mis toob meelde ühe juhtumise, mitte õnneks eriti närvilise. Meil on üks tuttav, Vadim. Meile (s.t meie siinkohal mina, Natalia, Karo, Doro) ta eriti ei meeldi - tal on lapsikud naljad, ta on liiga pealetükkiv jms. Ta üritas väga järjekindlalt Karole külge lüüa ja ei suutnud aru saada "Ei. Tõmba uttu!" laadis vastustest (vähemalt on ta lõpuks aru saanud). Aga Miša saab temaga täitsa okeilt läbi. Niisiis. Laupäeval jõime neljakesi (kõik ülevalpoolmainitud peale Karo) hõõgveini ja Mišal tuli millegipärast idee, et kutsuks õige Vadimi ka. Tükk aega karjusin "Ei! Miša! Mis sul pähe tuli! Meile ta ei meeldi!" ja edasi selles vaimus, aga Miša on mõnikord võimatult jonnakas. Niimoodi vaikselt jonnakas, et kuulab sinu vastuväiteid, küsib "aga miks?" ja teeb ikka edasi nii nagu oli plaaninud. No tõepoolest... Ühesõnaga, ta kuulas kõike, mis ma talle rääkisin/karjusin, kirjutades samal ajal Vadimile sõnumit. Lõpuks ütles, et, ah, ega ta niikuinii ei tule, aga miks mitte kutsuda, nagu heade suhete märgiks (ma pole päris kindel, kas ta just nii ütles, aga no peaaegu) või nii. Mina: kas sa oled veendunud, et ta ei tule?! Miša: jajaa, veendunud (ma ei saa ta käitumisloogikast mõnikord absoluutselt üldse aru). Mina: kas sa oled täiesti veendunud, et ta ei tule?! Miša: noh...ma ei tea. Täiesti kindel ei ole... (:)) Noh, Vadim vastas ka ja me saime nagu aru, et ta ei tule, jõime veini ja kõik oli tore. Ühel hetkel läksin ma korraks vetsu, tulin tagasi ja kui ma tuppa olin sisenenud, ütles Natalia: Vadim tuleb! Mina: NIEEEEEETTT! (see oli ikka päris valjusti). Ja samal hetkel avanes uks ja sisse astus... Nojah, kes siis veel.
Igatahes, ühel hetkel hakkasime teda poliitkaga pommitama. Natalia: keda sa valid? Kas Edinaja Rossija või mitte? Vadim keerutas ja keerutas, ütles, et ta ei saa täpselt öelda, blablablaa...Natalia: kas Edinaja Rossija või mitte? Vadim: blablablablablaa (nagu kass ümber palava pudru) Natalia: hea küll, ütle, keda sa ei vali! (mingi erakonna ta isegi nimetas) Natalia: kas Edinaja Rossija või mitte! Vadim: ma ei saa öelda, kui ma vastaks jah/ei, siis oleks ju juba selge, keda ma valin blablablaa. Hea küll, sellest keerutamisest võib juba mõista, keda ta valib. Minus tekkis kiuslikkus ja ma küsisin Vadimilt, kuidas talle Venemaal meeldib. Vadim: ma ei tea, kuidas siin on, ma ei ole kunagi üheski teises riigis elanud, ma ei oska võrrelda, blablabla. Mina: aga kas sa oled olukorraga rahul? Vadim: Mida sa täpselt mõtled, blablablaa... Mina: pole just eriti keeruline küsimus: kas sulle meeldib siin elada või mitte?! Lõpuks, pärast lõputuid blablablaasid, oli ta vastuseks, et siin on normaalne, ei hea ega halb. Mina ütlesin talle, et temast saaks hea poliitik.
Miša aga väitis meile pärast, et me olime nekulturnõid ehk siis käitusime ebaviisakalt. Et niimoodi küsimustega pommitada ei ole ilus, kui inimene ei taha vastata, et arusaadav, kui ei taha öelda, keda ta valib, et Saksamaal ka seda tavaliselt ei avaldata jne. Ühesõnaga, meie käitumine oli ebaviisakas. (:S) Noh, Miša lihtsalt on mõnikord liiga akkuratnõi ja konservativnõi :P
Seega, valimised möödas ja rahvas tänavatel. Uskumatu. Noh ja OMON on muidugi ka tänavatel. See juba ei ole uskumatu. Algul tundus olukord depressiivne. Pühapäeval, valimiste päeval, käisime linnas, kuna väidetavalt pidi toimuma miiting (ja meie juba ei lase miitinguid mööda, tahame näha, mis toimub). Lähenesime väidetavale toimumiskohale mööda pikka uulitsat ja äkki lausa kohkusime, nähes lõputult tänavat ääristavaid politsei- ja sõjaväeveokeid. Ja samasugusena roduna kulgevat omonlaste liini. Pärast mõningast hirmutunnet ma hoopis vihastasin. Kuidas nii saab! Viha, ärritus, siis depressioon ja meeleheitlik abitustunne, tunne, et ühest inimesest tõesti ei sõltugi midagi, üksikisik saab lihtsalt koheselt jõu abil maha surutud. Sest omonlased kammisid aeg-ajalt oma roduga üle tänava, blokeerisid  inimeste tee, ei lasknud neil rohkemate inimestega kokku saada, ei lasknud neid seisma jääda ega mõelda, lükkasid nad lihtsalt eest ära. Ja siis lükkasid teisele poole. Ja kui keegi püüdis olla aktiivne (tundus, et keegi püüdis midagi karjuda vms) sai ta sekundite jooksul maha surutud. Ja ei midagi, lootusetus. Avatud uksed omoni-bussi. Tundus, et pea keegi ei teadnud, mis toimub, inimesed lihtsalt uudistasid. Aga mingit protesti ei olnud ega saanudki olla.
Teisipäeval läksime jälle protestile, mina ja Natalia  s.t (esmaspäeval ei teadnudki, et midagi toimub, aga protesteerimas käis erinevatel andmetel 5000-10000 inimest. Umbes 300 arreteeriti).
Ja see sisaldas juba palju rohkem lootust. Inimesed olid aktiivsed, oli palju noori, teati, mis toimub. Omoni laintena liikumiste eest joosti lainetena ära. (me väga lähedale ei läinud, ei tahtnud kinninabijatele liiga lähedale sattuda). Ja meie sõbrad helistasid meile kaks korda: kus te olete?! (sel hetkel kui nad helistasid, olime just läinud korra kohvikusse teed jooma, :)) Tulge koju!! Seal on ohtlik! Me siin just kuulame, mis toimub! Nii palju on arreteerituid, Eho Moskvõ ütles, et revolutsioon on algamas! jne selles vaimus. Me naersime ja ütlesime, et kõik on korras (naerda pole muidugi ilus kui inimesed muretsevad, aga, olles ise sündmuste keskel, tundub kõik palju vähem ohtlik kui nendest sündmustest lihtsalt kuulda saades). Pärast koju minnes lugesin, et tõepoolest oli palju toimunud.
http://www.guardian.co.uk/world/2011/dec/06/russian-election-anti-putin-protests
ja venekeelset http://www.novayagazeta.ru/politics/49893.html
Täna protest jätkus. Vist oli küll vähem inimesi.
Aga laupäeval: http://vkontakte.ru/event32872901 oioioi! Facebookis on sellel miitingul hetkel üle 23 000 osaleja (!) Ametlikuks piirarvuks on lubatud 300... Ja väljakut hakati praegu remontima/"remontima", väidetakse et laupäevaks saab valmis. http://www.lenta.ru/news/2011/12/07/square1/
Niisiis, rahvas on jätkuvalt barrikaadidel.

Järjekorda pole

Ma ei suuda otsustada, kas mul pole midagi öelda või on liigagi palju öelda. Ühest küljest pole nagu midagi erilist eriti juhtunud, aga ma arvan, et minu selline arvamine tuleneb sellest, et suur osa asjadest, mis varem tundusid veidrad, on juba loomulikuks muutunud. Kuigi mõningane imestamismoment jääb ikka alles, kerge imestunud-olek on ka juba täiesti loomulik. Üks mu hea tuttav ütles üsna tabavalt, et kui me koju tagasi läheme, hakkab meil seal vist varsti igav, sest me teame täpselt, kuidas süsteem toimib. Ja see reaalselt toimibki nii, mitte ei muutu ettearvamatutes suundades. Aga siin saab alati imestuda, üllatuda, lasta ennast ettearvamatusel kaasa viia. Kõik võib iga hetk muutuda.
Kohanemisest rääkides, siis jah. Mõningaid asju oskan ma siiski juba oodata. Ja näiteks, eile olin ma reaalselt õnnelik selle üle, et postkontoris EI OLNUD järjekorda ja postitädi oli abivalmis ja kõik sujus üldse väga KIIRESTI. Sest et ma olen juba ammu õppinud, et järjekorrad on igal pool. Ja et kogu aeg tekib mingi probleem, kas või siis sellega, et makstes ei leidu piisavalt pisiraha ja müüja on pahane ja tal ei ole tagasi anda ja see kõik võtab nii kaua aega. Nojah, põhiline on see, et kõik võtab nii kaua aega. Aega tuleb alati varuda. Ka sellepärast, et alati võib midagi JUHTUDA.
Näiteks läinud reedel kui me väljas käisime ja ei olnud nii kaua, et esimest metrood oodata ja pidasime kinni ühe auto (oot-oot, see vajab vist ka selgitamist: Moskvas pole eriti palju päris taksosid, nagu ma aru olen saanud, ja see-eest liigub siin ringi lugematu hulk illegaalseid taksosid, s.t öösiti on linn täis autosid-autojuhte, mis kas ise otsivad inimesi, keda sõidutada või siis kes peagi pärast su käetõstmist peatuvad ja on valmis sind soovitud punkti viima. Neid aktiivselt kliente otsivaid autojuhte on omajagu, tänaval jalutades peab iga natukese aja tagant keegi kinni ja küsib, ega sa ei soovi kuhugi sõita). Täpsemalt pidaski see auto ise kinni ja me küsisime ta käest, palju MGU-sse sõit maksab. Autojuht nimetas hinna, mis oli minu arvates liiga kallis (tundub, et need, kes ise kliente otsivad, küsivad ka kõrgemat hinda. Mis on ka loogiline), aga mul oli sel hetkel üsna ükskõik, mõtlesin, et lähme pealegi. Niisiis läksimegi. Olime natuke aega sõitnud kui järsku viuuuuuu- pööras hullumeelse kiirusega (mis siinmail tundub olevat üsna tavaline kiirus) paremalt poolt otse meile ette teine auto. Meie juhil olid õnneks piisavalt kiired reaktsioonid ja ta sai ruttu pidama, asi lõppes a la katkiste esitulede ja kergelt lössis autoninaga. Autojuhid jäid sinna asja klaarima ja meile öeldi, et me leiaks endale uue auto. That's it. Aga alles pärast jõudis kohale, et oleks võinud väga pahasti lõppeda. Oleksitest küll pole vaja rääkida.
Eelmisel korral koju sõites takistas meie kulgemist mingisugune (eessõitvalt autolt?) lendav jupp ja selle tõttu katki läinud rehv. Moskva liikluses juhtub alati.
"How cool is that!" Juhtus veel ka selline asi, et Triin (kes parajasti Voronežis õpib), käis külas. Suht eksprompt, kuulsin sellest kõigepealt eelneval päeval Natalialt, kes rääkis, et ta sõps Voronežist (kes on seal ka vahetusaastal. Juba varem jõudsime selgusele, et nad seal Voronežis teavad ka üksteist) on otsustanud nädalavahetuseks külla sõita. Ja et see minu sõps tuleb ka. Tegin suured silmad ja arvasin esialgu, et äkki on tulemas hoopis mõni teine eesti tüdruk (sest neid on seal kokku neli), sest et mulle polnud küll keegi midagi öelnud. Kuid natukese aja pärast avastasin, et näe, ongi tulnud kiri Triinult, kes tuleb homme Moskvasse :) Võõrustajana olin ma üsna halb, sest et ei saanud neid majutada (propuskiprobleemid) ega osanud neile ka linna näidata (sest et ma seda ise ka eriti hästi ei tunne). Pakkusin seltskonda (päris naljakas oli nii palju puhtas eesti keeles lobiseda). Ja suutsime nad viia baari, millega nemad ka täiega rahule jäid (oh projekt Ogi, ma lihtsalt armastan sind). Ja eksitasin Triinu tükk aega külmal pühapäeva õhtul, otsides baar/kohvikut, kuhu ma minna tahtsin. See jäigi leidmata ja jääb nüüd ootama järgmist korda, see-eest leidsime aga PÄRIS hõõgveini-maitseained, mida ma siin veel varem leidnud pole :) Ja nägime kuidas õlleveega põrandat pestakse.
Tähendab, midagi siin aeg-ajalt ikka juhtub. Riis kõrbeb põhja, poolteist kuud teel olnud pakid jõuavad pärale, viisad saadakse kätte pärast suurt stseenitamist ja kommikarbiga ahvatlemist päev enne äralendu, keegi joob ennast väga purju, poemüüja ei taha mulle veini müüa, üliõpilasteatri rokkooper on üks suur stereotüüp, teise sektori kohvik-poe müüja ütleb "tere!", kommikarbid laulavad ja mõnikord järjekordi pole. Ja mõnikord sajab lund.

 

Znajesh chto ja delala kogda tebja ne bõla ehk laul, mis ei lähe enam peast ära

Büromaania

Hetkel ei saa üle ega ümber bürokraatia keerdkäikudest, sest et ma ajan praegu viisaasju (mu esialgne viisa lõppeb novembriga ja on vaja pikendada). Ja siis veel stipendiumiasju (need sain täna aetud. vist) ja... noh ühesõnaga on jälle palju jooksmist. Ma olen sellest bürokraatiast viimasel ajal jälle nii palju rääkinud ja vahepeal korraks vihastanud ja siis uuesti ja uuesti imestanud ja taaskord naernud ja taaskord segadusse sattunud ja lõpuks jälle naernud. Vene bürokraatiamasin on välismaalaste seas üldse popp teema, arusaadavalt. Õnneks suudab enamik mu sõpru-tuttavaid seda kõike lihtsalt välja naerda. Üks veider teema see bürokraatia, alati sellest rääkides võib kuulda ja tunda erinevaid vihapettumuseimestuseirooniasarkasmikäegalöömisevõidukusekaastunde ja jumalteabmilleveel kõikvõimalikke erinevaid kombinatsioone ja varjundeid. Ja mitte ainult rääkides muidugi vaid ka asju ajades.
Täna näiteks läksin kõigepealt panka, et kätte saada oma kaart, mille peale stipendium kogunema hakkab (miks alles nüüd - kõigepealt, kusagil septembri lõpus arvatavasti, sest et varem ei tulnud meelde, käis Kristina küsimas, et mis värk meie stipendiumitega on. Talle öeldi alguses, et me ei saa mingit stipendiumit. Siis tuli välja, et nad arvavad nii sellepärast, et mingid paberid olid kogemata valesti vormistatud (seda juhtub siin vist päris tihti), s.t vormistatud nii, nagu me ei saakski stipendiumit. Tähendab, tuli uuesti teha. See võttis muidugi omajagu aega. Ja siis tuli veel tõlkida meie passe (!) - seda oli konto avamise jaoks vaja - ka loomulikult pikaajaline protsess. Kui tõlge oli valmis, tuli selle ja muu staffiga minna panka, kus neiu pikaajalise pusimise peale sai õigesti aru minu Eesti aadressist ja lõpuks ka meiliaadressist ja peaaegu õigesti kirja ka mu nime (ainult telefoninumbrist ta millegipärast aru ei saanud..?). Ja siis tuli kaks nädalat oodata, kuni nad kaarti teevad)
Ühesõnaga, täna käisin pangas ja tulin sealt ära väga võidukalt, olles oma kaardi peale üsna lühikest ootamist ilma mingite komplikatsioonideta kätte saanud. Dorothee näiteks, kes oma asjad tavaliselt varem aetud saab, läks panka kaardi järele ja siis tuli välja, et nad olid selle valesti vormistanud...Tähendab, tuli uuesti teha ja temal veel kaks nädalat oodata...
Naastes rahulolevalt pangast, läksin filoloogiateaduskonda, et stipendiumiasjad lõplikult korda saada ja viisapaberid ära anda. Kõigepealt läksin üheksandale korrusele, kus on välisüliõpilasosakond, et küsida, mis ma siis õigupoolest tegema pean, sest et nad ütlesid mulle küll juba tükk aega tagasi, aga mina enam ei mäletanud. Seal tehti siis mulle koopia kviitungist, mis ma pangast olin saanud ja veel koopia sellest tähtsast paberist, mis algul valesti tehti, aga nüüd lõpuks valmis oli. Ja saadeti kolmandale korrusele stipendiumiosakonda. Ma siis läksin rõõmsalt kolmandale korrusele (millele oli algul raske ligi pääseda, sest millegipärast olid kahel esimesel minu valitud trepil kolmandale korrusele viivad uksed kinni :O). Siis jalutasin kabinetti ja ütlesin, et tulin oma stipendiumipaberitega. Naine kabinetis vaatas mu kaks koopiat üle ja ütles siis kohutavalt tuima häälega (nagu vist ainult siin oskavad oma tööst surmani tüdinud ametnikud): teil on vaja veel
passi koopiat
viisa koopiat
(elukoha)registratsiooni koopiat.
PUNKT
- Ööäähhmhh (oleks sel hetkel küll hirmsasti tahtnud talle halvasti öelda), hea küll... aitäh...
Seiklesin siis tagasi ülemistele korrustele (mõeldes, et miks küll keegi mitte kunagi ei tea, mis pabereid nimelt mul järgmises kohas vaja on) ja sain oma koopiad tehtud. Ja siis seiklesin tagasi alla (veel hullem lugu, ikka ma ei leidnud neid õigeid treppe, ohh).
Mu paberid aktsepteeriti lõpuks juba uue ametniku poolt, kes sinna kabinetti vahepeal jõudnud oli. Ja siis tahtis ta mu telefoninumbrit teada. Mähh? Kui ta oli numbri kirja saanud, ütles ta, et raamatupidaja helistab mulle, kui kõik on valmis või nii. Ma kahjuks unustasin küsida, millal võiks olla lootust, et see juhtub...
Olles nonde paberitega lõpetanud, mõtlesin asuda viisatamise juurde. Esialgu ei olnud aga vajalikus kabinetis inimest, keda mul vaja oli, kohal. Küll oli seal (liiga palju) teisi inimesi (kes nägid välja nagu suvalised tšikid ja midagi seal kõik koos kirjutasid). Ma siis natuke ootasin, tegin vahepeal koduseid harjutusi (sest et mul oli varsti seminar algamas) ja läksin tagasi. Siis oli vajalik neiu kohal. Ja veel rohkem (suvalisi) inimesi. Ma sattusin segadusse, sest ta rääkis parajasti kellegagi juttu ja küsisin, et kas võib. Tema ütles, et ta praegu üldsegi ei tööta, et tal on tööpäev juba lõppenud ja et ma tuleks homme. Niipalju siis sellest.
Olles niisiis pärast esialgset võidurõõmu pettunud, pahane, tüdinud ja näljane ja omades täpselt niipalju aega, et koju ei olnud enam mõtet minna ja mind ootas ees pikaleveninud ootamine kusagil koridoris, suundusin allkorrusele endale vähemalt võileibagi ostma.
Tee peal aga kohtasin ühte tüdrukut oma keelerühmast (Karolina Baskimaalt, kes saabus alles paar nädalat tagasi) ja jäin temaga juttu rääkima. Kuna sellises seisundis on inimestega rääkimine ikka kosutav, muutus mu tuju vähehaaval rõõmsamaks. Sain ise natuke kurta ja kuulasin huviga tema seiklusi. Kuna me päris pikalt bürokraatia teemal peatusime, rääkis ta mulle näiteks oma viisaprobleemidest. See on ikka täielik absurd. Ta viisa vormistati alguses valesti (...), tehti mitte õppeviisa vaid teadustöö viisa (midagi sellist. noh umbes nagu ta tegeleks siin mingi teadusliku projektiga). Sellest ei oleks muidu isegi midagi hullu, aga... teadustöö viisat EI SAA pikendada. Ja nad ütlesid talle, et hea küll, sa pead siis ära sõitma (!) Ta ütles, et kuulge, jumal küll, see oli ju teie viga, et te valesti vormistasite, mis mõttes ma pean ära sõitma?! Talle öeldi, et enam ei saa midagi teha. Ja et kui ta tahab, et viisa uuesti ja õigesti vormistataks, on tal vaja riigist välja sõita, siin ei saa seda teha. Karolina väitis, et nii ei saa, tal ei ole selleks raha. Ja nõudis siis vähemalt kompensatsiooni reisi(kui sellises olukorras võib kasutada sõna "reis":S)kulude katteks. Lõpuks sai ta asjad niikaugele, et tema esialgne tuba ühiselamus asendati teise, poole odavamaga. Ja ta ise sõitis siis Poola, et saaks viisa vormistada...(seda ma küll ei tea, kui kaua ta seal oli, aga...mine tea) Umbes nagu pagendus...
Oioioi ja pudel rummi...
(Rääkisime nii kaua juttu, et lõpuks ma oma võileivani ei jõudnudki. Aga see-eest tõi Karolina mulle tüki kooki, sest et hispaania osakonnas oli mingi pidu ja neil oli kooki ja muud head-paremat. Nii et lõpuks sain oma bürokraatiadepressioonist täitsa üle)
Bürokraatia on siin täiesti etteaimamatu. See ajab mind mõnikord ikka väga segadusse, sest et ma ei saa jälle aru, kuhu ma oma paberitega minema pean ja milliste paberitega just (ja seda et "milleks" ei tasu ammugi mõelda). Meil on siin viimastel päevadel olnud päris pikad arutelud. Näiteks Dorothee ja Miša väitsid täna, et meil on vaja elukohatõendit (viisa taotlemiseks). Sest et neil oli seda vaja. Aga mulle öeldi fakulteedis, et mul ei ole seda vaja. Ja Nataliale ka. Keegi ei tea midagi. Ja protsess ole kunagi sama, sõltub ametniku suvast.
Igatahes, varsti võetakse mult mu pass viisa jaoks ära ja see hirmutab mind natuke, sest et mulle antakse küll mingi asenduspaber, aga see venelaste jaoks enamasti ei loe. Ja passi on siin ikka ja alati vaja. Kuu aega ilma passita... Nagu Miša täna ütles...hea küll, ma juba enam ei mäleta, kuidas see vene keeles nüüd oligi ja tõlkima ka ei hakka, sest et see ei kõla just eriti ilusti... aga mõte on selles, et dokumentideta ei ole sa inimene... Õhh. Okei, ma kavatsen seda ignoreerida ja ikkagi inimeseks olemist jätkata!
Kuigi: http://www.youtube.com/watch?v=Nyv444JdRCw

Peale büromaania on mul siin küll peaaegu jõulud. Üleeile saabus laadung eesti magusat (aitäh, Kersti!) ja nüüd ma muudkui kutsun kõiki enda juurde ja sunnin neid võimalikult paljusid erinevaid asju maitsma ("Ohh, proovi seda, see on eriline!" "Võta, võta veel!" ja "Aga see on martsipaniga!" näiteks). Ei saa öelda, et mu sõbrad selle üle kurdaksid. Kõik on ülimalt rahul ja lõbustavad ennast aeg-ajalt ka eestikeelsete pakendite lugemisega. Mis omakorda mind lõbustab. Ühesõnaga, kõik on õnnelikud ja söövad liiga palju magusat :)
Ning eile tegime teise laari hõõgveini, nii et jõuluhooaeg on ametlikult avatud! Üleeile sadas esimest lund, täielikust kombinatsioonist on puudu veel vaid mandariinid ja piparkoogid, mhmmmm.
Ja eile oli köögis uputus. Vist. Vähemalt nii ma aru sain. Köök ise oli terve päeva lukus ja meie varieerusime korruse teise otsa köögi ja ülemise korruse ja alumise korruse köögi vahel. Nüüd on meie maailmapilt palju avaram - teame, et alumise korruse köögis on tarakanid ja ülemise korruse köögis meri (s.t peaaegu üle terve köögi laiuv haisev loik).