Koledad ilmad, segased ajad, närvid ja barrikaadid

Lõpuks. Natuke. Rahulikku õhtut. Ilma ringijooksmise, ilma üle pea käivate emotsioonideta, ilma "liigapaljukõigeta". Ei pea enda rahustuseks suhkruvett ega rummi jooma, ei mõtle üle, pole mingit paanikat. No tõepoolest, nakonets. Võibolla on asi selles, et olen üle pika aja alamaganud ja tunnen kerget unemulli. Varemalt nii tuttav tunne, mis siinse muretu suhtumise ja suuremate kohustuste puudumise tõttu on mind jätnud loengussetormamise asemel rahulikult magama. Millest on kahju, sest et unemullid on head, rahutekitavad ja inspireerivad. Õnneks suutis mu nõrgaksjäänud kohusetunne mind lõpuks siiski natuke hiljem kui õigel ajal voodist välja ajada. Ja ma suutsin "püüda päeva", mis mul muidu kunagi korda ei kipu minema.
Ma ei teagi, millal see eriti närviline periood algas, aga igatahes on see juba mõnda aega kestnud. Sisemine ja välimine segadus vist. Ilmad on olnud hallid-hallid ja mõnikord meeletult rõhuvad; ühiskonnas toimuv tekitab depressiooni, mässumeelsust, hirmu ja viha (kuigi viimasel paaril päeval on juba maad võtmas ka lootus); paanikattekitav on miski lõpu-tunde laadne - noh, kardan kojusõitu, see saab olema nii veiderveiderveider ja ma ei taha lahkuda (mis sest, et tahan teid kõiki näha ja tean, et tahan jõulude ajal kodus olla), tean küll, et tulen varsti tagasi ja puha, aga pärast seda saab olema teistmoodi, ei taha inimeste lahkumist (enamik mu sõpru küll jäävad, aga mitte kõik). Ühesõnaga, võin veel lõputult üles lugeda kõiki neid faktoreid, mis rahu ei anna.
Üks närvilisuse näide on näiteks selline: meie keelerühmas on üks vanem rootsi mees. Ta on alati pahura olekuga ja väga järsk. Tema öeldud laused võivad kukkuda nagu rahnud, isegi kui ta ei pruugi absoluutselt midagi halba mõelda. Ükspäev küsis ta mult pärast tundi kui me kõik omavahel veel juttu ajasime, et kas ma olen ühikast ära kolinud. Olin väga imestunud ja küsisin, kust ta sellise idee peale tuli. Tema väitis, et ma olevat öelnud enne midagi sellist, et talle jäi mulje nagu ma oleks ära kolinud. Imestasin edasi ja ütlesin, et talle jäi lihtsalt vale mulje. Ja siis: ütles ta väga etteheitva, pahase ja õpetliku tooniga, et: nii ei saa, on vaja oma sõnade eest vastutada! Ma naeraksin selle üle ju, eriti teades, milline on Jan. Aga - ma sain nii vihaseks! Mis tal viga on, see on kõik tema viga ja siis tuleb veel mind süüdistama! Pärast seda kokkupõrget koju minnes ropendasin terve tee eesti keeles (hea on omada emotsioonikeelena eesti keelt, mitte keegi ei saa aru). Kodus jõin rahustuseks suhkruvett, sest et olin just eelmisel päeval vaadanud lastesaadet, kus vanaema poisile rahustuseks suhkruvett andis ja mulle tuli meelde, et minu vanaema tegi seda ka alati (või siis vähemalt tihti, ma täpselt ei tea ka muidugi, kui tihti ma väiksena endast välja läksin). Aga suhkruvesi kas kaotab oma mõju suuremate inimeste puhul või aitab ainult koos kellegi rahustavate sõnadega. Ikka veel olin närvilinenärviline. Käisin veel ka kontserdil (meie ülikooli suures saalis oli taaskord klassikalise muusika kontsert), rääkisin juttu Mišaga, tegin Karoga koos süüa, aga hoolimata mitmekordsest enda välja elamisest, rahustavatest sõnadest, heast toidust ja sellest et kohtasin ka Jani, kes mu käest vabandust palus (tema puhul imestamisväärt), olid närvid ikka ebameeldivalt pingul (see ebameeldiv tunne, olles peaaegu maha rahunenud, aga mitte päris ja tundes et see natuke, mis on alles, ei lähe niipea ära). Öösel vaatasin vanu multikaid, see vist aitas lõpuks.
Vot selline nervnaja. Edasi.
Valimised olid ju. Oioioioi. Valimistest ja poliitikast ja sellest kui halb kõik on ja muust taolisest sai venelastega eelnevalt päris palju räägitud (eks see on ka lisanärvilisuse allikas, kui pidevalt halbadest asjadest rääkida...) Mis toob meelde ühe juhtumise, mitte õnneks eriti närvilise. Meil on üks tuttav, Vadim. Meile (s.t meie siinkohal mina, Natalia, Karo, Doro) ta eriti ei meeldi - tal on lapsikud naljad, ta on liiga pealetükkiv jms. Ta üritas väga järjekindlalt Karole külge lüüa ja ei suutnud aru saada "Ei. Tõmba uttu!" laadis vastustest (vähemalt on ta lõpuks aru saanud). Aga Miša saab temaga täitsa okeilt läbi. Niisiis. Laupäeval jõime neljakesi (kõik ülevalpoolmainitud peale Karo) hõõgveini ja Mišal tuli millegipärast idee, et kutsuks õige Vadimi ka. Tükk aega karjusin "Ei! Miša! Mis sul pähe tuli! Meile ta ei meeldi!" ja edasi selles vaimus, aga Miša on mõnikord võimatult jonnakas. Niimoodi vaikselt jonnakas, et kuulab sinu vastuväiteid, küsib "aga miks?" ja teeb ikka edasi nii nagu oli plaaninud. No tõepoolest... Ühesõnaga, ta kuulas kõike, mis ma talle rääkisin/karjusin, kirjutades samal ajal Vadimile sõnumit. Lõpuks ütles, et, ah, ega ta niikuinii ei tule, aga miks mitte kutsuda, nagu heade suhete märgiks (ma pole päris kindel, kas ta just nii ütles, aga no peaaegu) või nii. Mina: kas sa oled veendunud, et ta ei tule?! Miša: jajaa, veendunud (ma ei saa ta käitumisloogikast mõnikord absoluutselt üldse aru). Mina: kas sa oled täiesti veendunud, et ta ei tule?! Miša: noh...ma ei tea. Täiesti kindel ei ole... (:)) Noh, Vadim vastas ka ja me saime nagu aru, et ta ei tule, jõime veini ja kõik oli tore. Ühel hetkel läksin ma korraks vetsu, tulin tagasi ja kui ma tuppa olin sisenenud, ütles Natalia: Vadim tuleb! Mina: NIEEEEEETTT! (see oli ikka päris valjusti). Ja samal hetkel avanes uks ja sisse astus... Nojah, kes siis veel.
Igatahes, ühel hetkel hakkasime teda poliitkaga pommitama. Natalia: keda sa valid? Kas Edinaja Rossija või mitte? Vadim keerutas ja keerutas, ütles, et ta ei saa täpselt öelda, blablablaa...Natalia: kas Edinaja Rossija või mitte? Vadim: blablablablablaa (nagu kass ümber palava pudru) Natalia: hea küll, ütle, keda sa ei vali! (mingi erakonna ta isegi nimetas) Natalia: kas Edinaja Rossija või mitte! Vadim: ma ei saa öelda, kui ma vastaks jah/ei, siis oleks ju juba selge, keda ma valin blablablaa. Hea küll, sellest keerutamisest võib juba mõista, keda ta valib. Minus tekkis kiuslikkus ja ma küsisin Vadimilt, kuidas talle Venemaal meeldib. Vadim: ma ei tea, kuidas siin on, ma ei ole kunagi üheski teises riigis elanud, ma ei oska võrrelda, blablabla. Mina: aga kas sa oled olukorraga rahul? Vadim: Mida sa täpselt mõtled, blablablaa... Mina: pole just eriti keeruline küsimus: kas sulle meeldib siin elada või mitte?! Lõpuks, pärast lõputuid blablablaasid, oli ta vastuseks, et siin on normaalne, ei hea ega halb. Mina ütlesin talle, et temast saaks hea poliitik.
Miša aga väitis meile pärast, et me olime nekulturnõid ehk siis käitusime ebaviisakalt. Et niimoodi küsimustega pommitada ei ole ilus, kui inimene ei taha vastata, et arusaadav, kui ei taha öelda, keda ta valib, et Saksamaal ka seda tavaliselt ei avaldata jne. Ühesõnaga, meie käitumine oli ebaviisakas. (:S) Noh, Miša lihtsalt on mõnikord liiga akkuratnõi ja konservativnõi :P
Seega, valimised möödas ja rahvas tänavatel. Uskumatu. Noh ja OMON on muidugi ka tänavatel. See juba ei ole uskumatu. Algul tundus olukord depressiivne. Pühapäeval, valimiste päeval, käisime linnas, kuna väidetavalt pidi toimuma miiting (ja meie juba ei lase miitinguid mööda, tahame näha, mis toimub). Lähenesime väidetavale toimumiskohale mööda pikka uulitsat ja äkki lausa kohkusime, nähes lõputult tänavat ääristavaid politsei- ja sõjaväeveokeid. Ja samasugusena roduna kulgevat omonlaste liini. Pärast mõningast hirmutunnet ma hoopis vihastasin. Kuidas nii saab! Viha, ärritus, siis depressioon ja meeleheitlik abitustunne, tunne, et ühest inimesest tõesti ei sõltugi midagi, üksikisik saab lihtsalt koheselt jõu abil maha surutud. Sest omonlased kammisid aeg-ajalt oma roduga üle tänava, blokeerisid  inimeste tee, ei lasknud neil rohkemate inimestega kokku saada, ei lasknud neid seisma jääda ega mõelda, lükkasid nad lihtsalt eest ära. Ja siis lükkasid teisele poole. Ja kui keegi püüdis olla aktiivne (tundus, et keegi püüdis midagi karjuda vms) sai ta sekundite jooksul maha surutud. Ja ei midagi, lootusetus. Avatud uksed omoni-bussi. Tundus, et pea keegi ei teadnud, mis toimub, inimesed lihtsalt uudistasid. Aga mingit protesti ei olnud ega saanudki olla.
Teisipäeval läksime jälle protestile, mina ja Natalia  s.t (esmaspäeval ei teadnudki, et midagi toimub, aga protesteerimas käis erinevatel andmetel 5000-10000 inimest. Umbes 300 arreteeriti).
Ja see sisaldas juba palju rohkem lootust. Inimesed olid aktiivsed, oli palju noori, teati, mis toimub. Omoni laintena liikumiste eest joosti lainetena ära. (me väga lähedale ei läinud, ei tahtnud kinninabijatele liiga lähedale sattuda). Ja meie sõbrad helistasid meile kaks korda: kus te olete?! (sel hetkel kui nad helistasid, olime just läinud korra kohvikusse teed jooma, :)) Tulge koju!! Seal on ohtlik! Me siin just kuulame, mis toimub! Nii palju on arreteerituid, Eho Moskvõ ütles, et revolutsioon on algamas! jne selles vaimus. Me naersime ja ütlesime, et kõik on korras (naerda pole muidugi ilus kui inimesed muretsevad, aga, olles ise sündmuste keskel, tundub kõik palju vähem ohtlik kui nendest sündmustest lihtsalt kuulda saades). Pärast koju minnes lugesin, et tõepoolest oli palju toimunud.
http://www.guardian.co.uk/world/2011/dec/06/russian-election-anti-putin-protests
ja venekeelset http://www.novayagazeta.ru/politics/49893.html
Täna protest jätkus. Vist oli küll vähem inimesi.
Aga laupäeval: http://vkontakte.ru/event32872901 oioioi! Facebookis on sellel miitingul hetkel üle 23 000 osaleja (!) Ametlikuks piirarvuks on lubatud 300... Ja väljakut hakati praegu remontima/"remontima", väidetakse et laupäevaks saab valmis. http://www.lenta.ru/news/2011/12/07/square1/
Niisiis, rahvas on jätkuvalt barrikaadidel.

Järjekorda pole

Ma ei suuda otsustada, kas mul pole midagi öelda või on liigagi palju öelda. Ühest küljest pole nagu midagi erilist eriti juhtunud, aga ma arvan, et minu selline arvamine tuleneb sellest, et suur osa asjadest, mis varem tundusid veidrad, on juba loomulikuks muutunud. Kuigi mõningane imestamismoment jääb ikka alles, kerge imestunud-olek on ka juba täiesti loomulik. Üks mu hea tuttav ütles üsna tabavalt, et kui me koju tagasi läheme, hakkab meil seal vist varsti igav, sest me teame täpselt, kuidas süsteem toimib. Ja see reaalselt toimibki nii, mitte ei muutu ettearvamatutes suundades. Aga siin saab alati imestuda, üllatuda, lasta ennast ettearvamatusel kaasa viia. Kõik võib iga hetk muutuda.
Kohanemisest rääkides, siis jah. Mõningaid asju oskan ma siiski juba oodata. Ja näiteks, eile olin ma reaalselt õnnelik selle üle, et postkontoris EI OLNUD järjekorda ja postitädi oli abivalmis ja kõik sujus üldse väga KIIRESTI. Sest et ma olen juba ammu õppinud, et järjekorrad on igal pool. Ja et kogu aeg tekib mingi probleem, kas või siis sellega, et makstes ei leidu piisavalt pisiraha ja müüja on pahane ja tal ei ole tagasi anda ja see kõik võtab nii kaua aega. Nojah, põhiline on see, et kõik võtab nii kaua aega. Aega tuleb alati varuda. Ka sellepärast, et alati võib midagi JUHTUDA.
Näiteks läinud reedel kui me väljas käisime ja ei olnud nii kaua, et esimest metrood oodata ja pidasime kinni ühe auto (oot-oot, see vajab vist ka selgitamist: Moskvas pole eriti palju päris taksosid, nagu ma aru olen saanud, ja see-eest liigub siin ringi lugematu hulk illegaalseid taksosid, s.t öösiti on linn täis autosid-autojuhte, mis kas ise otsivad inimesi, keda sõidutada või siis kes peagi pärast su käetõstmist peatuvad ja on valmis sind soovitud punkti viima. Neid aktiivselt kliente otsivaid autojuhte on omajagu, tänaval jalutades peab iga natukese aja tagant keegi kinni ja küsib, ega sa ei soovi kuhugi sõita). Täpsemalt pidaski see auto ise kinni ja me küsisime ta käest, palju MGU-sse sõit maksab. Autojuht nimetas hinna, mis oli minu arvates liiga kallis (tundub, et need, kes ise kliente otsivad, küsivad ka kõrgemat hinda. Mis on ka loogiline), aga mul oli sel hetkel üsna ükskõik, mõtlesin, et lähme pealegi. Niisiis läksimegi. Olime natuke aega sõitnud kui järsku viuuuuuu- pööras hullumeelse kiirusega (mis siinmail tundub olevat üsna tavaline kiirus) paremalt poolt otse meile ette teine auto. Meie juhil olid õnneks piisavalt kiired reaktsioonid ja ta sai ruttu pidama, asi lõppes a la katkiste esitulede ja kergelt lössis autoninaga. Autojuhid jäid sinna asja klaarima ja meile öeldi, et me leiaks endale uue auto. That's it. Aga alles pärast jõudis kohale, et oleks võinud väga pahasti lõppeda. Oleksitest küll pole vaja rääkida.
Eelmisel korral koju sõites takistas meie kulgemist mingisugune (eessõitvalt autolt?) lendav jupp ja selle tõttu katki läinud rehv. Moskva liikluses juhtub alati.
"How cool is that!" Juhtus veel ka selline asi, et Triin (kes parajasti Voronežis õpib), käis külas. Suht eksprompt, kuulsin sellest kõigepealt eelneval päeval Natalialt, kes rääkis, et ta sõps Voronežist (kes on seal ka vahetusaastal. Juba varem jõudsime selgusele, et nad seal Voronežis teavad ka üksteist) on otsustanud nädalavahetuseks külla sõita. Ja et see minu sõps tuleb ka. Tegin suured silmad ja arvasin esialgu, et äkki on tulemas hoopis mõni teine eesti tüdruk (sest neid on seal kokku neli), sest et mulle polnud küll keegi midagi öelnud. Kuid natukese aja pärast avastasin, et näe, ongi tulnud kiri Triinult, kes tuleb homme Moskvasse :) Võõrustajana olin ma üsna halb, sest et ei saanud neid majutada (propuskiprobleemid) ega osanud neile ka linna näidata (sest et ma seda ise ka eriti hästi ei tunne). Pakkusin seltskonda (päris naljakas oli nii palju puhtas eesti keeles lobiseda). Ja suutsime nad viia baari, millega nemad ka täiega rahule jäid (oh projekt Ogi, ma lihtsalt armastan sind). Ja eksitasin Triinu tükk aega külmal pühapäeva õhtul, otsides baar/kohvikut, kuhu ma minna tahtsin. See jäigi leidmata ja jääb nüüd ootama järgmist korda, see-eest leidsime aga PÄRIS hõõgveini-maitseained, mida ma siin veel varem leidnud pole :) Ja nägime kuidas õlleveega põrandat pestakse.
Tähendab, midagi siin aeg-ajalt ikka juhtub. Riis kõrbeb põhja, poolteist kuud teel olnud pakid jõuavad pärale, viisad saadakse kätte pärast suurt stseenitamist ja kommikarbiga ahvatlemist päev enne äralendu, keegi joob ennast väga purju, poemüüja ei taha mulle veini müüa, üliõpilasteatri rokkooper on üks suur stereotüüp, teise sektori kohvik-poe müüja ütleb "tere!", kommikarbid laulavad ja mõnikord järjekordi pole. Ja mõnikord sajab lund.

 

Znajesh chto ja delala kogda tebja ne bõla ehk laul, mis ei lähe enam peast ära

Büromaania

Hetkel ei saa üle ega ümber bürokraatia keerdkäikudest, sest et ma ajan praegu viisaasju (mu esialgne viisa lõppeb novembriga ja on vaja pikendada). Ja siis veel stipendiumiasju (need sain täna aetud. vist) ja... noh ühesõnaga on jälle palju jooksmist. Ma olen sellest bürokraatiast viimasel ajal jälle nii palju rääkinud ja vahepeal korraks vihastanud ja siis uuesti ja uuesti imestanud ja taaskord naernud ja taaskord segadusse sattunud ja lõpuks jälle naernud. Vene bürokraatiamasin on välismaalaste seas üldse popp teema, arusaadavalt. Õnneks suudab enamik mu sõpru-tuttavaid seda kõike lihtsalt välja naerda. Üks veider teema see bürokraatia, alati sellest rääkides võib kuulda ja tunda erinevaid vihapettumuseimestuseirooniasarkasmikäegalöömisevõidukusekaastunde ja jumalteabmilleveel kõikvõimalikke erinevaid kombinatsioone ja varjundeid. Ja mitte ainult rääkides muidugi vaid ka asju ajades.
Täna näiteks läksin kõigepealt panka, et kätte saada oma kaart, mille peale stipendium kogunema hakkab (miks alles nüüd - kõigepealt, kusagil septembri lõpus arvatavasti, sest et varem ei tulnud meelde, käis Kristina küsimas, et mis värk meie stipendiumitega on. Talle öeldi alguses, et me ei saa mingit stipendiumit. Siis tuli välja, et nad arvavad nii sellepärast, et mingid paberid olid kogemata valesti vormistatud (seda juhtub siin vist päris tihti), s.t vormistatud nii, nagu me ei saakski stipendiumit. Tähendab, tuli uuesti teha. See võttis muidugi omajagu aega. Ja siis tuli veel tõlkida meie passe (!) - seda oli konto avamise jaoks vaja - ka loomulikult pikaajaline protsess. Kui tõlge oli valmis, tuli selle ja muu staffiga minna panka, kus neiu pikaajalise pusimise peale sai õigesti aru minu Eesti aadressist ja lõpuks ka meiliaadressist ja peaaegu õigesti kirja ka mu nime (ainult telefoninumbrist ta millegipärast aru ei saanud..?). Ja siis tuli kaks nädalat oodata, kuni nad kaarti teevad)
Ühesõnaga, täna käisin pangas ja tulin sealt ära väga võidukalt, olles oma kaardi peale üsna lühikest ootamist ilma mingite komplikatsioonideta kätte saanud. Dorothee näiteks, kes oma asjad tavaliselt varem aetud saab, läks panka kaardi järele ja siis tuli välja, et nad olid selle valesti vormistanud...Tähendab, tuli uuesti teha ja temal veel kaks nädalat oodata...
Naastes rahulolevalt pangast, läksin filoloogiateaduskonda, et stipendiumiasjad lõplikult korda saada ja viisapaberid ära anda. Kõigepealt läksin üheksandale korrusele, kus on välisüliõpilasosakond, et küsida, mis ma siis õigupoolest tegema pean, sest et nad ütlesid mulle küll juba tükk aega tagasi, aga mina enam ei mäletanud. Seal tehti siis mulle koopia kviitungist, mis ma pangast olin saanud ja veel koopia sellest tähtsast paberist, mis algul valesti tehti, aga nüüd lõpuks valmis oli. Ja saadeti kolmandale korrusele stipendiumiosakonda. Ma siis läksin rõõmsalt kolmandale korrusele (millele oli algul raske ligi pääseda, sest millegipärast olid kahel esimesel minu valitud trepil kolmandale korrusele viivad uksed kinni :O). Siis jalutasin kabinetti ja ütlesin, et tulin oma stipendiumipaberitega. Naine kabinetis vaatas mu kaks koopiat üle ja ütles siis kohutavalt tuima häälega (nagu vist ainult siin oskavad oma tööst surmani tüdinud ametnikud): teil on vaja veel
passi koopiat
viisa koopiat
(elukoha)registratsiooni koopiat.
PUNKT
- Ööäähhmhh (oleks sel hetkel küll hirmsasti tahtnud talle halvasti öelda), hea küll... aitäh...
Seiklesin siis tagasi ülemistele korrustele (mõeldes, et miks küll keegi mitte kunagi ei tea, mis pabereid nimelt mul järgmises kohas vaja on) ja sain oma koopiad tehtud. Ja siis seiklesin tagasi alla (veel hullem lugu, ikka ma ei leidnud neid õigeid treppe, ohh).
Mu paberid aktsepteeriti lõpuks juba uue ametniku poolt, kes sinna kabinetti vahepeal jõudnud oli. Ja siis tahtis ta mu telefoninumbrit teada. Mähh? Kui ta oli numbri kirja saanud, ütles ta, et raamatupidaja helistab mulle, kui kõik on valmis või nii. Ma kahjuks unustasin küsida, millal võiks olla lootust, et see juhtub...
Olles nonde paberitega lõpetanud, mõtlesin asuda viisatamise juurde. Esialgu ei olnud aga vajalikus kabinetis inimest, keda mul vaja oli, kohal. Küll oli seal (liiga palju) teisi inimesi (kes nägid välja nagu suvalised tšikid ja midagi seal kõik koos kirjutasid). Ma siis natuke ootasin, tegin vahepeal koduseid harjutusi (sest et mul oli varsti seminar algamas) ja läksin tagasi. Siis oli vajalik neiu kohal. Ja veel rohkem (suvalisi) inimesi. Ma sattusin segadusse, sest ta rääkis parajasti kellegagi juttu ja küsisin, et kas võib. Tema ütles, et ta praegu üldsegi ei tööta, et tal on tööpäev juba lõppenud ja et ma tuleks homme. Niipalju siis sellest.
Olles niisiis pärast esialgset võidurõõmu pettunud, pahane, tüdinud ja näljane ja omades täpselt niipalju aega, et koju ei olnud enam mõtet minna ja mind ootas ees pikaleveninud ootamine kusagil koridoris, suundusin allkorrusele endale vähemalt võileibagi ostma.
Tee peal aga kohtasin ühte tüdrukut oma keelerühmast (Karolina Baskimaalt, kes saabus alles paar nädalat tagasi) ja jäin temaga juttu rääkima. Kuna sellises seisundis on inimestega rääkimine ikka kosutav, muutus mu tuju vähehaaval rõõmsamaks. Sain ise natuke kurta ja kuulasin huviga tema seiklusi. Kuna me päris pikalt bürokraatia teemal peatusime, rääkis ta mulle näiteks oma viisaprobleemidest. See on ikka täielik absurd. Ta viisa vormistati alguses valesti (...), tehti mitte õppeviisa vaid teadustöö viisa (midagi sellist. noh umbes nagu ta tegeleks siin mingi teadusliku projektiga). Sellest ei oleks muidu isegi midagi hullu, aga... teadustöö viisat EI SAA pikendada. Ja nad ütlesid talle, et hea küll, sa pead siis ära sõitma (!) Ta ütles, et kuulge, jumal küll, see oli ju teie viga, et te valesti vormistasite, mis mõttes ma pean ära sõitma?! Talle öeldi, et enam ei saa midagi teha. Ja et kui ta tahab, et viisa uuesti ja õigesti vormistataks, on tal vaja riigist välja sõita, siin ei saa seda teha. Karolina väitis, et nii ei saa, tal ei ole selleks raha. Ja nõudis siis vähemalt kompensatsiooni reisi(kui sellises olukorras võib kasutada sõna "reis":S)kulude katteks. Lõpuks sai ta asjad niikaugele, et tema esialgne tuba ühiselamus asendati teise, poole odavamaga. Ja ta ise sõitis siis Poola, et saaks viisa vormistada...(seda ma küll ei tea, kui kaua ta seal oli, aga...mine tea) Umbes nagu pagendus...
Oioioi ja pudel rummi...
(Rääkisime nii kaua juttu, et lõpuks ma oma võileivani ei jõudnudki. Aga see-eest tõi Karolina mulle tüki kooki, sest et hispaania osakonnas oli mingi pidu ja neil oli kooki ja muud head-paremat. Nii et lõpuks sain oma bürokraatiadepressioonist täitsa üle)
Bürokraatia on siin täiesti etteaimamatu. See ajab mind mõnikord ikka väga segadusse, sest et ma ei saa jälle aru, kuhu ma oma paberitega minema pean ja milliste paberitega just (ja seda et "milleks" ei tasu ammugi mõelda). Meil on siin viimastel päevadel olnud päris pikad arutelud. Näiteks Dorothee ja Miša väitsid täna, et meil on vaja elukohatõendit (viisa taotlemiseks). Sest et neil oli seda vaja. Aga mulle öeldi fakulteedis, et mul ei ole seda vaja. Ja Nataliale ka. Keegi ei tea midagi. Ja protsess ole kunagi sama, sõltub ametniku suvast.
Igatahes, varsti võetakse mult mu pass viisa jaoks ära ja see hirmutab mind natuke, sest et mulle antakse küll mingi asenduspaber, aga see venelaste jaoks enamasti ei loe. Ja passi on siin ikka ja alati vaja. Kuu aega ilma passita... Nagu Miša täna ütles...hea küll, ma juba enam ei mäleta, kuidas see vene keeles nüüd oligi ja tõlkima ka ei hakka, sest et see ei kõla just eriti ilusti... aga mõte on selles, et dokumentideta ei ole sa inimene... Õhh. Okei, ma kavatsen seda ignoreerida ja ikkagi inimeseks olemist jätkata!
Kuigi: http://www.youtube.com/watch?v=Nyv444JdRCw

Peale büromaania on mul siin küll peaaegu jõulud. Üleeile saabus laadung eesti magusat (aitäh, Kersti!) ja nüüd ma muudkui kutsun kõiki enda juurde ja sunnin neid võimalikult paljusid erinevaid asju maitsma ("Ohh, proovi seda, see on eriline!" "Võta, võta veel!" ja "Aga see on martsipaniga!" näiteks). Ei saa öelda, et mu sõbrad selle üle kurdaksid. Kõik on ülimalt rahul ja lõbustavad ennast aeg-ajalt ka eestikeelsete pakendite lugemisega. Mis omakorda mind lõbustab. Ühesõnaga, kõik on õnnelikud ja söövad liiga palju magusat :)
Ning eile tegime teise laari hõõgveini, nii et jõuluhooaeg on ametlikult avatud! Üleeile sadas esimest lund, täielikust kombinatsioonist on puudu veel vaid mandariinid ja piparkoogid, mhmmmm.
Ja eile oli köögis uputus. Vist. Vähemalt nii ma aru sain. Köök ise oli terve päeva lukus ja meie varieerusime korruse teise otsa köögi ja ülemise korruse ja alumise korruse köögi vahel. Nüüd on meie maailmapilt palju avaram - teame, et alumise korruse köögis on tarakanid ja ülemise korruse köögis meri (s.t peaaegu üle terve köögi laiuv haisev loik).

Kuidas süsteem töötab

S.t: kuidas asjad meil siin ühikas käivad.
Neljapäeva õhtul käisin poes ja ostsin veini. Sest et oli veinituju. Aga samal õhtul keegi minuga seda jooma ei tulnud, sest et kõigil oli vaja koduseid ülesandeid teha (tõesti, mulle tundub, et ma olen pea ainuke laiskvorst - vähemalt oma sõprade hulgas - kellel reedeti pole mitte ühtegi loengut ega seminari. Ma ei saa aru, kuidas nad viitsivad. Mina ei viitsinud isegi Tartus, oli mul siis nii palju aineid kui tahes. Reede lihtsalt ei loe. Ja kes on siin tulnud selle peale, et vaestel välismaalastel on keeletunnid reede hommikul kell üheksa?! Mul on ikka keelerühmaga vedanud).
Nii, ja kui ma eile õhtul koju tulin (käisin üksi mööda linna uitamas ja raamatupoode avastamas, mm), kohtasin Vadimi (üks vene poiss, kes elab ka meie korpuses ja kellega Karolina ja Dorothee said tuttavaks liftis :) ja kes on (väidetavalt) tüütult ülihoolitsev ja tahab kogu aeg meiega hängida). Vadim ütles, et jaa....blablablaa...Miša ja Natalia käisid poes veini ostmas ja et täna tuleb vetšerinka (s.t pidu, oleng vms). Et Natalia ja Miša ja siis veel poolakad (meie kõrval elavad kaks poola poissi ja natuke kaugemal veel üks. Kui minu juures eelmisel nädalal vetšerinka oli... - jah eelmisel nädalal oli siin kaks päeva järjest üks pidu ja pillerkaar- sattusid (!) nad ka sinna ja nüüd on nad Kristinaga, s.t mu naabrineiuga head sõpsid) ja Kristina ja ta ise ja siis võibolla keegi tuleb veel.
Mina: Oo, kui tore! Ja kus siis?
Vadim: sinu juures.
-Minu juures?! Huvitav, aga mulle ei ole keegi selle kohta midagi öelnud...
Vadim: sa ei teadnudki või?
-eeee, ei..... Ja nii palju inimesi? Kuidas see siis nüüd juhtus?
Siis me seal natuke aega naersime ja mina imestasin ja lõpuks ütles Vadim et hästi, kell kümme siis sinu juures?
-No tõesti, tore, et mina ka nüüd tean, eks ole...
Läksin koju ja mõtlesin, et siin ühikas saavad ikka kõik kõigest kohe teada. Pudel veini = vetšerinka minu juures...
Läksin siis Natalia juurde, et talt välja nõuda, kas tema ütles Vadimile, et minu juures on vetšerinka. Koridoris kohtasin Mišat, kes oli natuke süüdlasliku näoga ja ütles, et kell kümme saame kokku, eks ole....blablablaa...
-Jah, minu juures! Aga mina ise ei teadnud midagi...
Miša: sa ei teadnudki?
Lõpuks, pärast mõningast naermist ja arutlemist Natalia uksel tuli välja, et minu eelmisel õhtul mainitud "pudeli veini" oli Natalia edasi öelnud Mišale (Natalia: mina ütlesin ainult talle!) ja Miša vist oli Vadimi arupärimise peale, et mis me õhtul teeme, öelnud, et joome veini. Ja ma ei saanud päris täpselt aru, kuidas poolakad asjast teada said, aga ka Miša kaudu. Süüdlane leitud. Ma siis olin natuke pahane ja natuke segaduses ja natuke häiritud ja kurtsin, et miks jälle minu juures, ma ei viitsi koristada jne (sest mulle küll meeldivad ootamatud külalised ka, aga ainult siis, kui tegemist on sõpradega. Ja need poola kutid mulle ausalt öeldes väga ei sümpatiseeri, neil on kuidagi häirivad naljad ja noh, üldse).
Lõpuks jõudsime kolmekesi otsusele, et hea küll, saame siis kell kümme minu juures kokku ja kui kõik on kohal, lähme ehk kellegi teise juurde (sest et mina olin endiselt natuke pahur sellise asjade käigu üle).
Asi lõppes sellega, et kolisime kõigest kõrvaltuppa Kristina juurde ümber. Kuigi mul oli juba ükskõik - ma olin toa ära koristanud ja puha. Igatahes - jõime veini ja täitsa mõnus oleng oli lõppude lõpuks. Kuigi ma mõtlesin enne, et tahaks pigem välja minna. Aga ei saa ju välja minna, kui külalised on ukse taga.
Niisiis, siin on nii, et pudel veini toob kohe kohale külalised. Kui seda veini vaid poole sõnagagi mainida ;P Umbes nagu multikas "Kingitus kõige nõrgemale", kus, kuuldes sõna "kingitus", kohe kohal on nii hunt, metssiga kui rebane.

Strannaja stranaa...Vsegdaa...

Onon. Imelik.
Ja kogu see kummalisus ja vastuolulisus on mindki endasse haaranud - ühel päeval naeran teda kõht kõveras ja teisel päeval neelan tema pärast maailmavalupisaraid (või siis riigi-/kultuurivalupisaraid?) Lihtsalt nii kummaline, et ei tea kas nutta või naerda. Kuna üldse ei tea, siis teen mõlemat.
Sellel maal ei ole midagi selget ega konkreetset. Alati on kõik nagu pudru ja kapsad. Süstematiseeritud süsteemitus. Või siis süsteemita süstematiseeritus. Jah, see kõlab juba nagu midagi sinnapoole, piisavalt keeruliselt igatahes.

Niisiis olen ma iga päev vastuolude lainel. Laineid tuleb iga päev igalt poolt nii et vähe pole. Sest et peale selle et siin on Venemaa, on siin ka (kaheteist)miljonilinn. Ei saa kurta elamustepuudust.
Minu eelnenudlaupäevaseks plaaniks näiteks oli algselt minna loomaaeda. Päikseline laupäev, rahulik uitamine jne (http://etv2.err.ee/videod/lastesaade/e1b1485e-a744-4ccb-ab89-74381a6a58f3 Ma kipun siiski arvama, et kui me oleks loomaaeda läinud, olekski lõvi lahti pääsenud või midagi. Sest et action'ist ei pääse.)
Aga tegelikult läksime hoopis meile neljapäeval metroos jagatud voldiku tõttu (nota bene: ma käisin oma sünnipäeval klassikalise muusika kontserdil! Sinna vedas meid kõiki loomulikult Miša. S.t Miša on üks saksa poiss. Jah, see pole üldse loogiline. Get used to it! Tähendab, ta on poolsakslane ja poolvenelane, aga Saksamaalt pärit. Ta on meil pianist ja huvitub klassikalisest muusikast. Sinna ma nüüd selle metrooga jõudsin...Ühesõnaga - lause jätkub:) meeleavaldusel.
Loomulikult meeleavaldus protiv Putina (Поставь крест на воровской власти! Голосуй против всех! ehk siis rist vargavõimule ja hääleta kõigi vastu). Me Nataliaga (üks poola tüdruk) tahtsime lihtsalt teada, mis seal siis toimub, kuidas see meeleavaldus välja näeb, noh, et mis värk on. Meis on vist liiga palju revolutsioonijanu - kohe kutsub meeleavaldustele. Teised vaatasid altkulmu, kerge nooh-ilmega üleskutse peale meiega liituda ja ei öelnud eriti midagi peale selle, et me ettevaatlikud oleks...
Meeleavaldus oli...eelkõige hirmus veider. See toimus Пушкинская площадь'il (nagu ma aru olen saanud siis meeleavaldused toimuvadki eranditult seal. Puškini väljakul. Natuke nagu sümboolne...). Jõudsime sinna ja suundusime inimsumma poole. Tahtsime kohe väljakule minna, aga siis tuli välja, et kõik sinna viivad rajad on blokeeritud teisaldatavate aedade ja rohkete laiguliste meestega... Üks sissepääs oli ka. Läbi turvaväravate... See tekitas kõhedust ja kahtlusi - läbi turvaväravate ei tihanud nagu minna... Lõpuks ikkagi läksime, mis seal ikka. Kotid kontrolliti üle (et ei oleks alkoholi ega pommi?) ja rohkem ei tülitatud. Miitingul peeti eelkõige vihaseid ja vähem vihaseid ja lootusrikkaid ja päris kurbi võimuvastaseid kõnesid, skandeeriti "Rossija bez Putina" ja muud taolist, aga kõige veidram oli meie jaoks see, et enamus kohalolijatest olid üsna vanad või vähemalt vanemapoolsed inimesed. Noori polnud peaaegu üldse. Me oletasime, et noored on juba lootuse kaotanud ja täiesti passiivseks muutunud. Et nad arvavad, et nagunii midagi ei muutu, aga vanadel on veel lootust. Et noortel on poliitikast ükskõik ja nad tahavad muude asjadega tegeleda. Ja ma arvan, et noored ka kardavad rohkem. Neil on mida kaotada ja nad ei julge seepärast opositsioonilisele meeleavaldusele tulla - see võib nende tulevikku ohustada. Noh, eriti veel kombos "nagunii midagi ei muutu" suhtumisega vaatavadki heal juhul vaid eemalt (kaugemaltuudistajate hulgas oli minu arvates noori üsna palju) kuidas need, kellel palju kaotada ei ole, julgelt tegutsevad.
Ilmselt sellepärast, et noori nii vähe oli, taheti meilt kaks korda intervjuud. Üks kord jaapani televisioonist :O Me muidugi ei andnud, ütlesime, et oleme välismaalased.
Kui meeleavaldus juba läbi sai, seisime veel seal ja jälgisime inimesi ja Natalia hakkas rääkima paari neiuga, kes ka seal läheduses olid. Tuli välja, et nad on ürituse korraldamisega seotud, nad rääkisid meile pikalt, et Venemaal on diktatuur ja tõid mitmeid näiteid, mis on opositsiooniliste tegelastega juhtunud (kellele pandi korterisse pomm ja nii edasi..:S) Kuna me tundusime huvitatud, siis kirjutasid nad meile oma kontaktid ja veel pikalt märksõnasid nn huvitavama informatsiooni kohta, mida kust leida võib jne. Me andsime neile oma meiliaadressid ka ja juba samal õhtul potsatas postkasti ühe neiu poolt kiri, kus ta veelgi infi jagas. Ma ei tea, kas kirjutan vastu... Nad olid huvitavad, aga natuke kummalised. Nagu siin kõik vististi... Näiteks tundis ta huvi, miks me just Venemaale õppima tulime (siin nad ka ei saa aru, nagu Eestiski - patšemuu Rossija?). Me siis rääkisime, et meile meeldib see kultuur ja keel ja kõik ja blablabla ja ta ütles, et - Venemaa, see pole mitte ainult kommunistid, eks ole! (jah, ei olegi ju...ma ju tean) Ja üldse...
Ühesõnaga ma ei tea, mida sellest kõigest siin ülepeakaela arvata. Vastuolulained käivad üle pea.

 

Ohhoo!

 

Tüüpiline vanuseklass oli umbes selline

-Tere, me oleme jaapani televisioonist. Kuidas oleks intervjuuga?

-Ee, ei..me oleme välismaalased

-Ahhaa, hea küll. Kust te pärit olete?

-Ee, Eestist ja Poolast

-Ja mis te Moskvas teete, õpite?

-Jah, MGU-s

(paus)

-(Natalia) Meie jaoks on imelik, et siin on nii vähe noori 

-Aga teil, kuidas teil siis oleks?

-No just vastupidi, noori oleks rohkem

-(jaapanlane naerab)Nojah, teie riigid on ju demokraatlikumad, eks ole?

...

Samal päeval veel: Eesti muusika kontsert konservatooriumis (Pärt, Sisask, Sumera. Loomulikult viis meid sinna jälle Miša. Ja Miša sõber Paša, tänu kellele me kontserdile tasuta saime) ja meie ees istuvad viis eestlast, kes oma eesti keelega põhjustasid minus pidevaid itsitamishooge (ikka väga kummaline oli üle pika aja enda ÜMBER eesti keelt kuulda) ja kellele jätsin ma ilmselt endast mulje kui täielikust idioodist. Ja kaasaegne tants kontserdi lõpus, mis meeldis vist peaaegu kõigile teistele, aga mina: pähh! -  See oli liiga dramaatiline ja liiga igav. Tehnika oli muidugi hea, aga... (jne. Üldse, peaks otsima Moskvas head kaasaegset tantsu...) :P

Lõputud metroosõidud ja aeg, mida söömise jaoks ei olnud. Nuudlite ja võileiva õgimine konservatooriumi ees ja hilisõhtune energiaauk.

Hingestatud vestlused vene ühiskonnast ja lõputud naeruhood Nataliaga (kuna olime enne kojuminekut jõudnud juua ühe pisikese õlle, arvas Paša tšikk...või noh, neiu.. et me oleme purjus ja tahtis, et Paša meid ülikoolini saadaks, et äkki me ei leia kodu üles :D  - Miša pärast rääkis. See plaan õnneks läbi ei läinud, võibolla oli siis Miša piisavalt usaldusväärne, hahaa! See neiu oli üldse natuke kummaline. Noh, ja meie ka muidugi)

Vastuolusid ja veidrusi ja kummalisi inimesi teilegi!

Väljasõit hallikasse rohelusse

Oi, rebjata! Siin on ainult üks nali teise otsa, ilma naljata!

Pühapäeva õhtul käisin käisin sakslaste ja jaapanlastega vodkat joomas - true story (s.t teisi oli küll ka) ja sain teada, et hiina keeles on McDonalds Mac-dan-lao (ma ei ole selles kirjapildis eriti kindel, noh, hiina keeles on kirjapilt ju üldsegi hoopis teistsugune...aga hääldus see umbes nagu mäkdanlao - ja lõpus selle -lao puhul tõuseb hääl kõrgemaks - noh, meie arvates nagu tüüpiline hiina keel ;P). See oli hirmus lõbus. Ühesõnaga, seal oli üks korea poiss, kes oskas hiina keelt. Ja sellest mäkdanlaost me ei saanud ega saanud üle, lasime tal korduvalt korrata ja naersime iga korraga üha rohkem. Jaapanlaste nimede õppimine oli ka märkimisväärselt lõbus. Mina ei kavatsenudki kellegi nime ära õppida, sest minu jaoks hakkab nimi rolli mängima alles hiljem, siis kui ma inimest juba tean. Ma ei jäta kunagi nime esimesel kohtumisel meelde (no kui ta just ise meelde ei jää või mul ei ole vaja seda nime kohe alguses kasutada) ja tutvustamisel libiseb see tavaliselt üldse kõrvust mööda - ma lihtsalt ei pööra sellele tähelepanu (ja ei oota ka, et teised minu nime kohe meelde jätaksid - fair deal). Aga mu uus poolatarist tuttav Natalie millegipärast tahtis väga nende nimesid ära õppida ja nägi sellega tükk aega vaeva. Vaesed jaapanlased muidugi, peavad igale inimesele mitu minutit oma nime korrutama, enne kui need aru saavad. Ja neil isegi ei olnud märkimisväärselt keerulised nimed.
Nimedega saab siin ikka nalja küll. Ma käisin eelmisel nädalal seminaris (vene liikumistegusõnade kohta, klassikalised välismaalaste komistuskivid) ja õppejõud seal (kes oli minu arvates nagu klassikaline baabuška ja rääkis häirivalt aeeeeeglaselt - no et kõik ikka aru saaksid :S) millegipärast võttis endale kohustuseks igaühelt ka perekonnanime küsida. Ma ei saa aru, miks, ta nägi eesnimedegagi palju vaeva. No kohe üldse ei saanud aru... Isegi minu eesnime oli vaja korduvalt ja korduvalt üle korrata, enne kui ta selle lõpuks õigeks sai. Ma ei mõista, miks kipuvad inimesed sageli Kaiast Koia tegema (või Goia - minu armas vene keele õppejõud ei saanud ka alguses pihta ja küsis, kas mulle pandi nimi selle kunstniku järgi :) Noh, päris Goya ma siiski ei ole). Pehme eesti hääldus vististi, kui ma seda saksa moodi ütleksin, küllap saadaks kohe aru. Aga see oleks liiga järsk ja ei kõlaks üldse nii nagu peab. Kh-aia! Igatahes see õppejõud nägi ka hirmus palju vaeva. Perekonnanimest ei maksa üldse rääkida. Ja minu kõrval istus üks itaalia tüdruk. Tema nimi oli Victoria ja see oli peaaegu et esimene nimi, mille baabuška kohe esimese korraga õigesti hääldas. Ta oli juba rahul ja ütles, et oh, no see on ju lihtne, aga siis tuli perekonnanimi...: lalala-lallalaa, midagi väga itaalialikku. Mitte väga keeruline, aga, noh, õppejõu jaoks küll.

Ja peale selle veel, me käisime pühapäeva päeval Сергиев Посад'is, mis on üks väikelinn - khm, tähendab elanikke on umbes sama palju kui Tartus... ja on tähelepanuväärne peamiselt oma (suur)kloostri poolest -Троице-Сергиева Лавра, mis on Venemaa vast tähtsaim klooster, vene õigeusu kiriku vaimne keskus.  

Klooster on tõesti märkimisväärne, ma lihtsalt ei saa mainimata jätta mõningaid kilde selle pikast ajaloost ja kuulsaid nimesid, mis ajaloost välja kooruvad. Ammu-ammu 15. sajandil toodi sinna freskosid tegema parimad ikoonimaalijad, no näiteks Andrei Rubljov. 17. sajandil piirati kloostrit 16 kuud Vale-Dmitrit toetava poola-leedu  väe poolt (Vale-Dmitri lugu on väga segane ja kõik muu oli sellal ka segane, sellepärast kutsutakse 17. sajandi algust Venemaal ka "segaduste ajaks" ;)) Klooster pani vastu, aga Vale-Dmitri sai siiski võimule, kuhu ta küll muidugi kauaks ei jäänud.
Kloostrisse on maetud Vale-Dmitri eellane, (vastu)oluline ajalootegelane, samuti siniveretu tsaar Boriss Godunov.
Peeter I leidis seal varjupaika oma ebakindlal eel-valitsemis-perioodil ja küllap on juhtunud veel palju muudki. Ikkagi juba 14. sajandist algav ajalugu.

Meie esimene Moskvast-välja-väljasõit oli vast mitte ajalooline (vähemalt mitte veel ;P), aga väga värvikas igatahes. Meie - siinkohal mina, Dorotee - üks saksa tüdruk ja seesama Natalie, keda eespool mainisin. Hiljem liitusid meiega veel Nataliet parajasti külastav sõber Saksamaalt ja kaks tuttavat, ehtsad venelased.
Reisis sisaldusid (kilde):
- Ehtne vene rong, kus iga natukese aja tagant käisid kõikvõimalikku kraami pakkuvad tegelinskid. Oleks võinud osta puhastusvahendeid, sokke, veidraid jalanõusid, mingeid kummalisi tehnikavidinaid ja muud head-paremat.
- Uus "sõber", mees, kes hakkas meiega rääkima teel rongijaamast kloostrisse, kes oli Ali Aserbaidžaanist, kes oli küll väga tore, aga ei tahtnud kuidagi ära minna. Olles juba tükk aega kloostri-alas ringi jalutanud ja siin-seal seeski käinud, ei ilmutanud mees üldse mingeid märke, et ta meist üldse kunagi taipaks lahkuda, olime sunnitud kõik vihjelised abinõud kõrvale jätma ja talle otse ütlema a la "te olete küll väga tore, aga kas te võiksite nüüd ära minna". Me vist ei väljendunud piisavalt konkreetselt, sest ta ei tahtnud ikka ära minna. Olime juba tükk aega järjekorras (kohe räägin) seisnud, vestlesime omavahel, tema aga seisis sealsamas tsipa eemal ja ütles lõpuks et ta ootab meid natuke eemal. Kui me siis ütlesime, et pole vaja meid oodata, sai ta aru ja läks kurvalt minema.
-Umbes tund aega ilmaasjata järjekorras seismine.

Nägime järjekorda kiriku ukse taga looklevat ja mõtlesime, et järjekord on selleks, et kirikusse sisse pääseda. Kuna see oli just see koht, kus lamavad tähtsa pühaku, selle kiriku asutaja säilmed, tundus see oletus meile täiesti loogilisena. Aeg möödus ruttu, ajasime juttu meie ees seisva sümpaatse daamiga, kes ei saanud jätta meie vestlusesse sekkumata, kui me parajasti vene meeste lühikesest elueast rääkisime: "mitte kõik mehed ei sure noorelt. Minu isa on(või oli?) 86! (vms midagi 86 kanti)" Jne. Daam oli palju reisinud, pärit Uuralite kandist, alles eile Pariisis olnud, tundis huvi meie rahvustoitude, usulise kuuluvuse ja kõige muu vastu. Ja jutustas maast ja ilmast. Millest kõigest ei või järjekorras rääkida!
Igatahes, olles lõpuks jõudnud järjekorraga kirikuuksest sisse, nägime, et saba lookles ka kiriku sees. Ja siis tuli välja, et see saba on hoopis nendele, kes tahavad preestrilt õnnistust, ikooni suudelda jne. Meie kui niisama uudistajad oleks võinud ka ilma sabata. Pole midagi, oli huvitav.
- Õigeusu värvikusest ja kommetest (taas)vaimustumine ja natuke ka selle kõige üleküllus. Värvi-värvilised kirikud nii seest kui väljast, pearätid, püha vesi, kirikus hõnguv viirukiaroom, inimesed, kes kirikukellade helinat kuuldes nutavad, lõputud risti-ette-löömised ja ikoonidesuudlemised, õnnistused, preestri kumisev-kajav hääl ja kaunid kirikulaulud - seda kõike oli ja rohkemgi veel. Oli arakstegevalt hardunud pühalikkus, õhus hõljuv müstika. See oli imeline ja samas oli seda ühel hetkel liiga palju.

- Muidu ehtne vene elu, nagu puhvetis korraks teetopsi taga soojenemine ja enda vestlusesse pausi tekkides korraks teiste jutuajamise kuulatamine (kustumatu häälesumin käib asja juurde), tänaval portveini joomine, pisikeses putka-kohvik-minisööklas pirukate, borši ja õlle (mm, see meeõlu oli nii hea) nautimine.

-Veidrad kohad, vastuolulisus, vanad, kunagi ilusad, nüüd lagunevad majad ja perifeeria.

Ühesõnaga, Venemaa.

Чистые Пруды

Kuna täna olid kõik inimesed, kes mind kuhugi kaasa kutsusid või tahtsid kutsuda, hoopiski ära kadunud, käisin üksi ilusat ilma nautimas (jah, üle aegade oli ka siin lõpuks soe ja päikseline!)
Taaskord Чистые Пруды kandis (muide, eelmine postitus oli valearvamusest kantud, põhi-Bulgakovi-koht ei olegi Чистые Пруды vaid hoopis Патриаршие пруды - eesti keeles Patriarhi tiigid, perfektselt loogiline...)
Natuke pildilist aimu, mis koht see on:

Lenin passib nurga taga

Ja telekas on ka

 

 Kuidas oleks sellise majaga?

Kompa

Kuidas saaks ilma kirikuta?

Kui tänaval on peeglid, on kõigil lõbus

Kohviklubi?

Greifid ja tiibadega kiisud!