Wednesday, November 20, 2013

Võimalikud maailmad

я ни в чем не виноват(а). Ma pole milleski süüdi. Ma pole süüdi, see nostalgialaine lihtsalt tuli. Ja muusika aitab seda süvendada. Курара чибана
Polnud seda laulu varem kuulnud, aga minu nostalgiat süvendab ta hästi. Seal on peidus võimalikud olnud ja olemata maailmad, varjul mineviku ja tuleviku tunded, lubadused ja püüdlused. Seal on vanad mälupildid ja igasugused igatsused. Igatsused. Nii uued kui vanad. Ka need, mida pole olnud ja ka need, mida ei tule.
Kas saab seda kõike olla ühes laulus? Laulus mitte, aga minu peas ometi. Küll on laul hea nupp, millele vajutada, õigel ajal. Juhul kui ka enne laulu on teatud nupud ennast vajutanud, õigel ajal. 
Eks nende nuppudega ongi keeruline, vajutavad ennast, kuidas juhtub ja tujud muudkui vahelduvad. Hea küll, küllap just mitte 'kuidas juhtub' , aga kahtlustan, et liialt mitte süstemaatiliselt igatahes kah. Kui need kujutletavad nupud teeksid kujutletavat häält, siis mingit head meloodiat sealt küll ei tuleks, pigem oleks see kakofooniakalduvustega lõputu üles-alla pinisev-huilgav-põristav-misiganesmuidhäälitegev häältekombinatsioon. Nii et hea, et need kujutletavad nupud isegi mitte kujutletavat häält ei tee. 
Aga, kujutletavad maailmad, neid on palju ja nemad küll teevad häält. Kas siis kujutletavaid või kujutlematuid. Minu kujutletavad maailmad sisaldavad palju poolelijäänud kujutletavaid elusid, lisaks ühele minu omadele, mida on igas maailmas üks, on seal ju ka (lõputu hulk) teiste omasid. 
Igas kohas (seekord räägin päris kohtadest, mitte kujutletavatest), kus ma käin, olen ma ju elanud (ükskõik kuivõrd lühikest aega). Ja igale poole on natuke mind maha jäänud. Kujutletavat mind, päris mina on ikka ühes maailmas ja ühes elus korraga, tema ei jää maha ja võtab ise selle koha (kujutletavalt) kaasa. Nii et kujutletav mina jääb maha päris kohta ja kujutletav koht tuleb päris minaga kaasa. Ja mida rohkem erinevates elureaalsustes ja maailmades ringi liikuda, seda rohkem kujutletavaid maailmu tekib ja seda rohkem elusid jääb kas pooleli või kõrvale või üldsegi maha. Ja nii need elud seal kujutletavates maailmades muudkui elavad, erinevates minadega. Jätkavad ennast päriselus pooleli jäänud kohast. Ja elavad hoopis teistmoodi ja teisi asju oluliseks pidades kui pärismina elab hetkemaailmas. Sest need on hoopis teistmoodi minad, igaüks oma-maailma-pärane. Need ülejäänud elud, kellega minad neis maailmades koos elavad, on ka igaüks oma-maailma-pärane, kuigi ka neil on oma paljud minad, kes elavad erinevates maailmades. Ühtekokku on väga palju potentsiaalseid maailmu, mis kunagi ei realiseeru ning ka palju selliseid, mis realiseeruvad vaid korraks. Enamik võimalikke maailmu on lõpetatud - kui lõppeb maailma reaalne eksistents, elatakse elusid võimalikus maailmas küll poolelijäänud koha pealt edasi, kuid kui reaalne mina naaseb mõne oma endise maailma juurde, ei saa ta jätkata samast kohast, kus pooleli jäi - kui ta naaseb, on see maailm tema jaoks juba uus, kuna ta on vahepeal olnud teises/teistes maailma(de)s ning toonud sealt kaasa uusi kujutletavaid maailmu, mis temas edasi elavad. 
Võimalikud maailmad võivad olla väga segadusseajavad ja killustavad, seda enam, mida rohkem neid on. Aga nad on kahtlemata ka rikastavad ja kasulikud fantaasiale (umbes nagu D-vitamiin päikeseta talvel).
Ja pealegi, ka nostalgia on kasulik - teaduslikult tõestatud! : What Is Nostalgia Good For

No comments:

Post a Comment