Kahe päeva jooksul olen ma siin Moskvas olles saanud kahtlemata teada väga palju uusi asju. Et metroos tasub minna viimaste vagunite peale, sest esimesed vagunid on alati palju rohkem täis (metroorongid on hästi pikad ja inimesed ei viitsi enamasti nii kaugele kõmpida :P).
Et rohelise tule ajal tuleb hästi kiiresti üle tee minna, sest normaalse tempoga kõndides jõuab ainult tee keskele ja taas on punane. Ja et ilma valgusfoorita ülekäiguradadel on üldse võimatu üle tee saada, kui just ei ole hõredama liiklusega kellaaeg või kui ei ole kerget enesetapjalikku instinkti, sest ükski kihutav auto jalakäijat märgates küll teed ei kavatse anda. Välja arvatud ülikooli ümbruses, kuid siin nad ka ei kihuta - täna märkasin silti, mis teatas, et MGU (ehk siis Московский Государственный Университет) territooriumil ei või autod sõita kiiremini kui 40 km/h. Ma ei tea, kui kiiresti nad muidu sõidavad, aga igatahes hirmutavalt kiiresti.
Et ametnikud võivad ka toredad olla. Kõik muidugi ei ole, osad neist saavad pahaseks, kui ma esimese hooga valesse kabinetti lähen. Näiteks kui ma ühiselamus ekseldes, teadmata, kelle käest võtmeid küsida, sattusin kogemata 12. korruse administraatori juurde - turvamees juhatas, sest ma sattusin 12. korrusele ringi ekslema (tegelikult elan ma kuuendal ja õige tädi, kelle käest küsida, oli seitsmendal korrusel, aga ma sõitsin liftiga üles ja osad liftid kuuendale-seitsmendale üldse ei viigi, esimene korrus, kuhu nendega saab, on kümnes. Ühesõnaga, jumal teab kuidas ma kaheteistkümnendale üldse sattusin). 12. korruse tädi sai hirmus pahaseks, et mida ma seal teen ja kes mind sinna saatis, mu tuba ju on kuuendal. Mingu ma kohe teisele korrusele (ühikas algab teiselt korruselt) tagasi ja küsigu sealt, kuhu ma minema pean. Õnneks olid teise korruse tädid väga toredad, seletasid pikalt-laialt, kelle juurde ma minema pean ja kus ta asub. Et mul on vaja minna Ljuba juurde. Tuletasid meelde, kuidas ta täisnimi oli ja siis lõid käega - et ta on noor inimene, ei ole tähtis. Jõudsingi varsti Ljuba juurde ja ta andis mulle võtmed. Näitas toa ka kätte ja ütles, et ta ei hakka täna mulle kodukorrast rääkima, seda jõuab homme ka kui ma olen välja puhanud ja nii (ta siiski ei käinud või siis - ilmselt polnud mind sel ajal lihtsalt kodus).
Et ma elan ülikoolis! Ma elan reaalselt ülikoolis ja mu aknast avaneb vaade peakorpuse kõrgele tornile. Siinne ülikoolihoone on hiiiiiiiiglaslik ja kõik on ühes - ühiselamud ja õpperuumid. No ja siis veel sööklad, kohvikud ja poekesed. Kõike leiab. Minu korpuses vist loenguid ei toimu (see suuuuuur maja on jagatud A, Б ja В korpusteks), aga kõike muud küll. (Sissepääsu)kontroll on siin alati. Iga ülikoolihoone (neid on siin päris palju, ma olen esialgu käinud ainult peahoones ja filoloogiafakulteedis) sissepääsu juures passib turvames, kes kontrollib, kas sissetulijatel on esitada õpilaspilet või muu dokument, mis näitab, et nad võiksid üldse olla õigustatud sisenema. Aga nad ei tundu olevat eriti karmid ja kui esitada neile mõni mõistlik põhjendus, miks sul on sinna majja vaja minna, lasevad nad sisse ikka. Vähemalt segaduses välismaalasi :P Ja ühikate sissepääsude juures on ka turvamehed, neile tuleb esitada "ühikatõend" ehk paber, mis tõestab, et sa seal ühikas elad ning isikuttõendavdokument (ehk pass). Nemad ilmselt niisama sisse ei lase, küll aga saan näiteks mina selle tõendiga sisse ka teiste korpuste ühikatesse (vähemalt sama maja omadesse, aga ma ei tea, kas A-korpuses ka ühikas on, nii et esialgu tean, et vähemalt ühte ühikasse saab sellega sisse) nagu just tahtmatult järele proovitud. Nimelt on õhtuti ja öösiti kontrollid ka ülikooli väravate juures. Päeval on väravad lahti, aga õhtul, vist umbes kaheksa paiku, pannakse need kinni ja iga korpuse juurde jääb üks valvuriputka (või pigem nagu kontrollpunkt), kus on uksed mõlemal pool ja kust saab siis sisse-välja voorida. Sisse minnes tuleb kah näidata ühikatõendit ja passi.
Mina käisin täna poes (avastasin ühe supermarketi ülikooli lähedal ja vaimustusin sealsest valikust, varustasin ennast halvaa ja ülimalt odava stakaniga ja igasugu muu tavaariga) ja koju jõudes tegin kõik need protseduurid läbi - näitasin väravas propuskit, näitasin ühikaosani jõudes propuskit ja siis hakkasin oma tuppa minema. See on alati natuke keeruline, sest ma tahaksin teiselt korruselt kuuendale liftiga minna, aga lähen alati vale lifti peale -nagu juba mainitud, siis osad liftid lähevad otse kümnendale ja mina ei ole veel aru saanud, kuidas teha vahet normaalsetel ja korruseid vahele jätvatel liftidel. Aeg-ajalt sõidan kümnendale ja siis teisele tagasi ja siis saab kõrini ja lähen trepist. Seekord ka ei jopanud, nii et lõpuks läksin trepist. Jõudsin kuuendale korrusele ja mõtlesin, et midagi on valesti, kas ma olen kuidagi sattunud korruse sellisesse ossa, kus ma pole veel käinud või mis toimub. Planeering tundus olevat teistsugune ja kuskilt ilmus välja mingeid nurki ja nurgataguseid, millest ma ei teadnudki, et nad eksisteerivad. Mingid toolid kuskil koridorinurgas, köök oli teistsugune (meil on ühisköögid - nagu Narva mnt), kõik oli kuidagi teistmoodi. Käisin terve kuuenda korruse läbi, aga oma tuba ei leidnud. Siis arvasin, et ma olin äkki valest koridoriuksest tulnud, et ilmselt oleks vaja kuskilt teiselt poolt minna. Käisin uuesti mööda treppe, korruseid ja koridore, kuni jõudsin kuskilt teisest otsast kuuendale tagasi. Aina veidramaks läks - ikka uued ja uued tundmatud sopid, mingid kinnilöödud koridoriuksed ja kummaliselt palju koridoriuste taga suitsetavaid inimesi, keda ma tavaliselt koju minnes ei näinud (nimelt on igal korrusel koridoriuste taga, sealt kust trepid lähevad, suitsetamisala. Nagu veel mitmetes uudes kohtades). Ausalt öeldes, ma tõesti vahepeal mõtlesin, et mu tuba on kadunud. Et see on isemuutuv maja ja ta on mu toa lihtsalt olematuks teinud. Kui ma olin juba kõik läbi tiirutanud ja jõudsin tagasi korruse keskele, kus oli valvur (valvurid on igal korrusel ka, kõigele lisaks), küsis ta et kas saab mind kuidagi aidata. Ma siis rääkisin talle, et otsin oma tuba. Kui ma ütlesin, et mu tuba on 648, oli ta üllatunud ja väitis, et nende korrusel on toad kuni nr 642-ni, suuremaid neil ei ole. Siis ma jäin küll täitsa nõutuks. Valvur soovitas mul alla minna ja administraatori käest küsida, mis värk on. Ma siis hakkasingi alla minema ja tee peal tuli mul lõpuks ometi üks asju selgitav mõte. Jõudsin alla turvameeste juurde ja küsisin, kas see on korpus В. Turvamees ütles, et ei, hoopis Б ja kõik oli selge. Kirusin ennast ja läksin minema. Ma olin teisel pool hoonet. Just siis kui ma arvasin, et ma siin natukene juba orienteerun... Enda selgituseks võin öelda, et need korpused näevad täpselt ühesugused välja. Täpselt ühesugused. Värav, hoone ise, nii väljast kui seest. Nad on üksteise peegeldused. Ja hoone ümbrus on ka mõlemal pool sarnane. Fuajeegi on identne. Kuigi hoiatavaks märgiks oleks võinud olla see, et teises korpuses ei olnud fuajees ühtegi läpakaga noort, samas kui meil on neid mitmeid. See siin on vist suuresti välistudengite korpus ja Бga võrreldes on ta ikka uhkem küll. Ei mingeid laudadega kinnilöödud uksi.
Homme saan kindlasti veel palju asju teada, näiteks seda, mis tase mul vene keeles õieti on, sest lähen tegema mingit keeletesti, mille põhjal inimesed keelerühmadesse määratakse. Ja saan paberid ka aetud. Loodetavasti. Mõneks ajaks vähemalt.
Normaalne bisnes nii käibki. Igaühel on kuskil oma putka või kelder vms.
