Igapäevanädal

Igapäevaelust pidi ju ka millalgi juttu tulema, tähendab ammu juba, aga unustasin ära, või pigem, ei jõudnud. No see 'igapäevaelu' on ka selline huvitav asi, mis pole mitte ükski päev sama - või siis mulle ainult tundub nii, tegelikult veetakse mind alt ja käib ainult üks ja sama, ringiratast-ringiratast. Noh, vaatluse alustamisel leian kindlasti korduvaid mustreid.
Niisiis, möödunud nädala igapäev tundub sisaldavat selliseid asju nagu...nii, algusest peale.. Talveväsimust ja päikeseigatsust, igapäevast lootusrikast kevadmantli vaatamist. Natuke päikest ennast ka ja rännuplaanide tegemist. Normaliseerunud und (ehk lõpuks ometi saan ka välja magatud) ja normaliseerunud loengutesse jõudmist. Kahepäevast teatriskäimist ja kolmepäevast veinijoomist (etendused olid erinevad, mõlemad head, vein aga sama, polnud ka paha). Teatriskäimine tõi endaga kaasa ka üsnagi pika 'kolmanda inimese' otsimise protsessi (kuna meid oli kaks, pileteid aga kolm, tuli järsku hakata kedagi otsima), mis nägi välja selline, et kõik muudkui ootasid. Selline pikk ahel, kus kõik kellestki sõltusid ja ootasid informatsiooni. Informatsioon jooksis ummikusse. Noh, aga pilet leidis sellegipoolest rakenduse.
Veel oli igapäevaelus ka selliseid asju nagu kolmas ebaõnnestunud uisutama-minemine. Mis oli veel ebaõnnestunum kui eelmised korrad - meie poolt oli kõik korras ja jõudsime isegi kohale, aga..uisuväli oli juba suletud. Ehk siis kevad on ikkagi natuke käes.
Oli muidugi ka kohvikuid, filmivaatamisi, teejoomisi, uudseid ja ebauudseid jutuajamisi. Oli ka kohutav tüdimus Venemaa ja venelaste (kuigi 'venelane' on minu jaoks muutunud üheks väga laialivalguvaks sõnaks ja 'Venemaa' seda enam, aga see on juba omaette teema ja liiga pikk, et seda hetkel seletama hakata, kuna ei tahtnud hoopiski sellest rääkida) konservatiivsusest ja lollakatest stereotüüpidest ja maailmatundmatusest ja... noh, mõnikord on asjad siin juurteni mädad ja tundub kuidagi eriti lootusetu, et need millalgi üldse paraneda võiksid. Sest et need on juurteni mädad. Ja kitsas maailmapilt on juba ammugi sisestatud. Avatusest jääb puudu, seepärast tahaks vahepeal vabamat õhku.
Abstraktne jutt. Aga jah.

Nädal enne seda kulges kindlasti mingis teises rütmis. Let me think...

Tundub, et see koosnes peamiselt sünnipäevadest ja suutmatusest magada. Ja (inim)tüdimusest. Liiga palju inimesi tundus kogu aeg igal pool olevat. Häirivalt palju. Mitte üldse ei saanud rahu. Või siis oli lihtsalt liiga palju tuttavaid, kes rääkida tahtsid. Kuna siin ikka eriti ei õnnestu inimesi ignoreerida, siis varem või hiljem olin ikka sunnitud kellegagi rääkima. Ei taha nii hirmus ebaviisakas kah olla, eriti kui tegemist on toredate inimestega. Õhtuks muutus asi tavaliselt juba natuke paremaks, mõningase ärkveloleku ja mõningase ülesärkamise tõttu, ehk siis seetõttu, et olin selleks ajaks lõpuks jõudnud rütmi, kus suutsin inimestega suhelda. Enam-vähem. Pärast lõunast täielikku-halli-unemulli. Õhtuks oli unemull juba enam-vähem kollane. Või sinine või mis iganes, igatahes natuke värvi.

Ehk siis, nädala kaks märksõna ei loo just parima kombinatsiooni  - sünnipäevad ja suheldatahtmatus, hmmh... Kuigi ega asi nüüd väga hull ka ei olnud, nagu ma ütlesin, õhtuks oli juba natuke värvi :-) Ja kõiki neid sünnipäevakaarte oli ka tore kirjutada-joonistada. Ja kooki küpsetada üle pika aja. Kuigi, need kaks sünnipäeva, kus ma selle nädala jooksul kohal viibisin, olid üsnagi kummalised. Sünnipäev nr 1-le läksin ma kohale paljalt viisakuse pärast ja hingasin kergendatult kui sealt ära tulin. Lihtsalt ja lühidalt öeldes - mitte minu inimesed - suurem osa neist, kes seal viibisid.

Sünnipäev nr 2 oli lihtsalt naljakas. Sellisel sünnipäeval pole juba ammu-ammu olnud. Ehk siis oli veider, aga ometigi armas ka. Pavlina, meie tuttav, sai üheksateist (nad on kõik siin nii hirmus noored, naljakas. Pavlina üks kursuseõde näiteks on veel seitseteist (teine kursus!), kuigi ma ütlen kogemata alati kuusteist - ta näeb nii noor välja. Mnjah, keskkooli lõpetavad nad aasta varem ja lähevad kohe ülikooli). Ja ta kutsus meid enda juurde sünnipäevale, Krasnogorskisse (mis on siis Podmoskove ehk võib öelda - õhtu Moskva lähistel :P). Nägime ka ta vanemaid. Pavlina ja ta ema olid vaaritanud süüa. Naabrimemme kompott, kõik need salatid, kartulid ja liha ja pärastine "teekõrvane" - ma lõpetasin sellega, et sõin üle pika aja jälle kohutavalt palju üle (tõesti viimane kord vististi siis, kui käisime Maarjaga Zaragoza "söö oma raha eest palju tahad" restoranis..). Ehk siis: "kas te seda proovisite?" - "ei, aga ma olen juba küllalt söönud, aitäh" - "see on 'misiganesmaitsevasi'-ga, proovige." - "hea küll, ma natuke võtan" või "kellele kartulit ja liha?" "ee...hea küll, aga ainult natukene"(ja mu ette jõuab suur taldrikutäis). Nii ju ei saa. 

Vestlus käis paljuski koolist (mitte ainult muidugi, aeg-ajalt kerkisid õnneks mingisugused kummalised-vähemkummalised teemad üles), jälle tundis keegi mingis punktis huvi "aga kuidas need asjad teil seal teie riigis käivad" (need küsimused on tihti häirivad, ma ei viitsi kogu aeg seletada, kuidas meil süsteem käib. Mõnikord on muidugi huvitav ka, oleneb küsimusest), üks neiu mängis klaverit, uurisime mõningaid Pavlina huvitavamaid raamatuid. Teised tahtsid hirmsasti mängida pantomiimi, mina ja Natalia jõime veini (Natalia: "panid sa tähele - ainult meie joome, hihhii" - "jah, ma juba enne mõtlesin selle peale" ehk siis peale meie keegi seda veini eriti ei puutunud jah). Tekkis natuke vana tunne. Noh, mitte väga vana, lihtsalt selline tunne, et oleks nagu nooremate õdede-vendadega, kes veel ainult mängivad. Kes...noh...on alles noored ja rikkumata, hahhaa :P (ei saa ometigi selliseid sõnu eriti tõsise tooniga ütelda). Ühesõnaga, oli kuidagi selline lapselik atmosfäär. Ja kodune. Väga armas. Ja naljakas kah.

Sellised nädalad niisiis. Ja teistsugused, igasugused nädalad. Kuused nädalad ja nädalased päevad. Või siis hoopistükkis mingi täiesti arusaamatu, pika ja kiire pikkusega.

Fotoreportaaž sündmuskohalt ehk ilus päev ja ilusad inimesed

Venemaa miitingud on jõudnud uude ajajärku - kevadesse ehk siis kehal on juba kergem vaimu toetada ja ta ei kipu kohe kohvikusse kuuma teed jooma. (ja vahemärkuseks - isa, sa ütlesid küll, et ma ei peaks miitingutel käima - seintel on kõrvad jne - aga ei saa lihtsalt minemata jätta. Солидарность, noh.)
Ja võib-olla, võib-olla on uude ajajärku jõutud ka mingis muus mõttes. Vähemalt kuulsin esimest korda konkreetsematele tegudele kutsumist. Kodanikuaktiivsusele õhutamist, üksikisiku väärtustamist. Sest et - lugematu arv on küll kostnud "Putin - varas!" ja "nõuame vabu valimisi!" ja teised selles stiilis loosungid, kuid kõik need loosungid on jäänud kuidagi abstraktseks. Ja ilmselt kõigile natuke arusaamatuks et kuidas siis ikkagi peaks olema ja üldse - kes, mis ja kuidas? Mulle on tundunud, et küsimus "kuidas" on kõigil nihkunud alateadvusse ja teadvusse ei julgeta teda lasta. Miitingutel on alati midagi jäänud välja ütlemata. Midagi, millest miitingul ei tohiks justkui rääkida, sest tundub, et see ajaks kõik veel palju keerulisemaks. Ehk siis see, et opositsioonil puuduvad tugevad liidrid, et see opositsioon ise on ka natuke ebakonkreetne -lihtsalt millegi vastu...

Täna kõnelesid peamiselt valimiste vaatlejad, kes tõid kogu asja rohujuuretasandi juurde tagasi (kust eriti praegu ongi vaja alustada), rääkisid oma kogemustest ja sellest, kuidas ei olegi tegelikult nii hirmus keeruline tegutseda üldiste hoiakute vastaselt (passiivsus, "agakessiisveel" suhtumine, "agamidagijunaguniieimuutu"). Ehk siis püüti peasse kinni jäänud "inimene vs riik" juurest "inimene → riik" juurde tuua. Eks see suhtumine on küll ka varem olnud, aga seekord sai lõpuks arusaadavaks, kuidas, ehk siis abstraktsest tasandist jõuti kaugemale. (Hmm, ma loodan, et ma ise liialt abstraktselt ei väljendu...)

Niisiis, fotod, ehk olen siis natuke paremini arusaadav.

Lähemale, lähemale..

Serjožnõe ljudi

Valged lindid!

TV-l oli palju tööd

Vikerkaarelippe nägin mina Moskva tänavatel esimest korda. Ehk siis - lõpuks ometi! (jälle natuke julgust juures)

"Me pole orjad!"

Punane kasukas ja valge lint. Lindid pole seni veel küll sama populaarsed kui kasukad ja karvamütsid, kuid tädi annab eeskuju.

"ideid on" sobiks selle miitingu üldpealkirjaks

Ajakirjanik nägi meid

Shiny happy people ehk kõik on õnnelikud ja rõõmsad

Osav fotograaf on leidnud hea positsiooni. NB! - täpp tema pea kohal. Protest on helikopteri vaatluse all (nagu ikka).

Aja(loolise) konteksti arusaamatus

Kuna kõigest järjekorras, siis kõigepealt varasematest mõtetest ja ideedest ja kunagi ka muutlikust igapäevaelust.
Eelmine nädal oli veider, sel oli kuidagi liialt palju taustsüsteeme. Siin juhtub seda üldse tihti, et taustsüsteemid on liialt läbi imbunud ajast ja lugudest. Ehk on seda lihtsalt paremini märgata, sest väljaspoolt räägitavad lood ja märgitavad väärtushinnangud põrkuvad sageli isiklike kogemuste, tunnete ja väärtushinnangutega. Ehk siis konfliktsust on iga nurga peal ja vastuolud tulevad ka selgemini välja.
Ühesõnaga: veider eelmine nädal. Ehk siis liialt keeruline ajalooline kontekst. Nimelt: 23. veebruar oli siinmail  День защитника отечества ehk isamaakaitsjate päev ehk päev sõjaväe auks. Mitteametlikult ka meestepäev ehk siis meestepäev ja armee päev ühes. Mis on iseenesest juba kergelt häiriv, oleks need päevad siis eraldi. Kuigi armee päev on iseenesest juba häiriv nagu kõik siinsed militaarsed pühad, aga sellisel juhul ei oleks sel päeval vähemalt niivõrd (lisa)häirivat kõrvalmaiku. Hea küll, see ei ole peamine, see kombinatsioon tekitab lihtsalt kummalise tunde (võttes arvesse kogu siinse ühiskonna machoviisakust, pähetambitud jäike soorolle ja etiketireegleid - häirivus, mida selline päevakombinatsioon süvendab). See polegi ju peamine. Rääkides ajaloolisest kontekstist. 23. veebruar tähistab päeva, mil algas massiline liitumine Punaarmeega. Ehk siis päev, mil tõsiselt algas n.ö registreerumine Punaarmeesse. Ehk siis Punaarmee päev (mis oli ka algne praazdniku nimetus). 
Niisiis, ma lihtsalt ei suuda aktsepteerida selle päeva ajalugu. Ma saan aru küll, aga ei saa ka, sest mu ajus tekib lühis kui ma üritan aru saada. Ehk siis teoreetiliselt saan aru, aga kohale ikkagi ei jõua ja natuke hirmutav on. Tulles sealt, kus Punaarmee mitte kuidagi mitte kunagi pole päästja ega kaitsja rolli sobinud vaid on alati tumedate jõudude leeri läinud. Keerulisevõitu. Arusaamatu. Tahtsin seda päeva endast eemale hoida, sest minus tekkis trots. See oli nagu väljanaermine. Seda enam, et 23. veebruarile järgnes 24. veebruar, mis omaks mingis mõttes justnagu täpselt vastupidiseid väärtushinnanguid. Või noh, kaks päeva, mille tähendus on kantud erinevatest mõttemaailmadest ja väärtushinnangutest. Igatahes ei suutnud ma need kaks päeva selgusele jõuda, kuidas ma end sellises (ajaloolises) kontekstis peaks tundma. Öösel ei saanud eriti magada ka, sest et kõik läks kole hirmus keeruliseks. Kuigi õhtul sõime torti ja jõime šampust. 24. õhtul muidugi, ikka oma väärtushinnangutest lähtudes ;P Ja 23. üritasime õnnitleda Mišat ja Artjomi, tehes neile selgeks, miks me seda ikkagi teha ei taha. Ma ei tea, kas nad said päriselt aru, aga mingil määral ikka. Ilmselt vastastikune teoreetiline arusaamine ja mõtlemisviisi arusaamatus. Kõik ei saagi kohale jõuda. Aga vähemalt aru üritame saada.
Mõtlesin, et päriselt Venemaal elada oleks ikka jube raske. Sellised asjad kogu aeg. Ja aru saamata impeeriumimõtlemisest, kogu aeg natuke peljates seda kui suurushullustust. Kuigi ei tea nüüd muidugi, kas koos arusaamaga impeeriumimõtlemisest oleks kergem.

Kohustuslik semestri-alguse-postitus. Aga tegelikult on kevad.

Täna hommikul ärgates olin masendav-tüdinud tujus. (tuleb tegelikult ka tunnistada, et tegemist ei olnud enam hommikuga ja mõte end ülikooli keeletundi - olgugi mitte esimesse vaid teise - vedada oli kadunud juba esimese äratuskellahelinaga) Süüdistan selles unenägusid. Ebameeldivad unenäod kindlustavad eriti ebameeldivad hommikud. Kahjuks ei mäleta ma peaaegu kunagi nende sisu, mis tähendab seda, et ma isegi ei tea, mis on halva tuju põhjuseks (põhjust nagu polekski, kõik olen ise välja mõelnud, minu enda halvad mõtted). Mis lisab halba tuju. Siiski, päike säras taevas ja üle pika aja sai jälle (head!) kohvi juua, mis neutraliseeris mingil määral olukorda.
Kui ma siis selle mingil määral neutraliseerunud, aga ikkagi ebameeldivas olekus tujuga siirdusin filosoofiateaduskonna poole, et esimest korda sel semestril "õiges" majas oma keeleoskused proovile panna ja teada saada, kas viis kuud intensiivset praktikat on olukorda parandanud ja ma saan lõpuks aru, millest räägitakse filosoofialoengutes (eile käisin ühes, kuid see toimus filoloogiateaduskonnas, nii et tegemist oli ikkagi lihtsustatud variandiga). Kodu-hoonest välja jõudes tabas mind päike. Oli soe (-14 ilma tuuleta ja intensiivse päikesega on soe) ja valge ja õhus oli kevadet ja minu esialgsest suunast ei tulnud mitte midagi välja. Pärast paariminutilist püüdu minna filosoofiateaduskonna poole tunnistasin endale, et mul ei ole vaja olla tubli ja ei ole mõtet minna loengusse, mida ma ei kuulaks,sest et väljas on kevad ja linnulaul. Ja ei läinudki, hoopis jalutasin ja olin õnnelik.
Mu tuttav, keda ma hiljem naastes koridoris kohtasin, tegi järelduse: "niisiis ei läinud sa algul ülikooli, kuna sul oli halb tuju ja pärast sellepärast, et sul oli hea tuju?" Nojah, põhimõtteliselt küll. Sellised need tujud on. Erinevad põhjused võivad viia samade (sarnaste) tagajärgedeni.
Lõppkokkuvõttes ma siiski käisin ülikoolis ka. Õhtul. Tõlkeseminaris. Inglise-vene. Ohissandjumalküll. See oli liiga raske. Meile soovitas seda üks tuttav (kes ise ka seal seminaris käib). Et õppejõud olevat hästi hea ja seminar on sisukas ja huvitavad vene keele peensused võivad selgeks saada (umbes selles vaimus). Noh, oli küll huvitav ja õppejõud oli väga äge... aga need olid ikka liiga peened vene keele peensused. Ja nad rääkisid kõik liiga kiiresti. Sellele tasemele jõudmine võtab ikka veel päris kaua aega... Me (s.t olin seal koos Doroga) olime pärast nii väsinud (nota bene: minu ainuke tõsine asi päevas üldse). Need ühiselt vaaritatud kartulid olid seminarile heaks järgnevuseks. Üldse, täna panin tähele, et me oleme viimasel ajal palju rohkem hakanud ühiselt süüa tegema siin ühikas. Varem tuli seda kuidagi märgatavalt harvemini ette. Ma ei tea, äkki on teiste ärasõidud allesjäänute kokkukuuluvustunnet suurendanud? Vist natuke nii ongi, sest et kuna siin oli vahepeal nii tühi, ei tahtnud ühikas eriti üksi olla. Otsisime vast rohkem seltsi. Nojah, ja vast oleme oma oma ajalised plaanid ka rohkem klappima saanud. Mis tuleneb jälle sellest, et oleme kuidagi rohkem koos. Ja info liigub seetõttu ka paremini ja kiiremini. Ja on semestri algus ja vaba aega on rohkem. Ja kuna meie jaoks on juba teine semester, ei viitsi me enam ebahuvitavate ja palju aega nõudvate kooliasjadega mässata. Ja vaba aega ongi rohkem. Ja üldse. Ja nii edasi. Igatahes on tore.
Niisiis, semester on alanud, aga ei ole ikkagi alanud. Koolitunnet pole, kohusetunnet pole. Pole tunnet, et oleks vaja kuhugi minna. Keeletundi ei kipu üldse. See viimane tuleneb küll ilmselt sellest, et meil on parajasti asendusõppejõud, kes aga ei anna ligilähedalegi meie armsale vanadaamile. Loengutes käiks, aga midagi eriti tõsist ei tahaks üldse võtta, sest et varsti algab ju pikemate reisimiste aeg. Ja semester on varsti läbi (s.t neil algavat kuskil mai keskel sess. meil mittepärisüliõpilastel sessi ei eksisteeri). On kevad. On päike.

Eelmise nädala juhtumisi filosoofia-majast (käisime Nataliaga seal loengute plaani vaatamas - kuigi ka neil on plaan internetis üleval, on see millegipärast kirja pandud täiesti arusaamatute lühenditega, mida ma kuidagi ära arvata ei oska. Kohapeal on õnneks kõik ilusti välja kirjutatud): noormees seisatas plaani ees, heitis sellele otsiva pilgu, jäi hetkeks mõtesse ja küsis siis minu käest, kes ma parajasti pingsalt uurisin kõrvalasuvat osa (see tunniplaan võtab enda alla päris suure osa seinast ja nõuab väikese kirja tõttu tõsisemat kontsentreerumist): "Kas täna on teisipäev?" Mina jäin ka mõttesse ja kinnitasin siis: "Jah, on küll teisipäev." Mille peale noormees uudishimulikult: "Oo, kuidagi armas aktsent. Kust te pärit olete?" Mille peale mina muigasin ja ütlesin, kust ma pärit olen (siin küsivad pea kõik inimesed seda otsekohe, aktsenti märgates - mida nad märkavad kiiresti, ka nende puhul, kellel mina võibolla mitte mingisugust aktsenti üleüldsegi ei märkaks. Neil on mingi värk selle aktsendiga). Kuuldes, et ma olen Eestist, ei osanudki ta midagi öelda, peale selle, et huvitav. Mina kinnitasin, et on jah huvitav ja tema läks oma teisipäevasesse loengusse. Ei olnudki pealetükkiv. Lihtsalt uudishimulik vist.

Moskvast kõrvale/alternatiivipuudus

Käisime reisil ära. Nižni Novgorodis. See maa on ikka liiga suur. Valikuvõimalusi on liiga palju. Vaatasime hiiglasuurt Venemaa kaarti ja minna oleks tahtnud igasse nurka (rääkimata keskosast).

 (kaart meie hosti juures Nižnis) Näete.. Ja millal ma ükskord sinna keskele jõuan?

Kuna aga pikka reisi ei saanud lubada (juhhuu, viisapikendamine ja passi äravõtt..), tuli leppida lähiümbrusega. Lähiümbrus - ehk siis, sõna-sõnalt, ühe kohaliku väljenduses, on Nižni Moskva kõrval - on u 6-7 tundi rongisõitu ja enamvähem 400 kilomeetrit. Ehk siis järgmisesse ajavööndisse veel ei jõudnud, seda järgmisel korral, kui on rohkem aega ja vähem miinuskraade. Sest et reisimine miinus viieteistkümne kraadiga on ikkagi natuke häiriv, ükskõik mida ka varem ei mõelnud. Isegi hoolimata loendamatutest riidekihtidest. Ikkagi hakkas liiga kiiresti külm. Aga oli ilus, nii ilus (kuigi natuke tänu sellele, et oli nii ilus, hakkas veelgi kiiremini (hirm)külm, sest et fotoaparaati tuli liiga tihti välja võtta ja sõrmed hakkasid ära jäätuma)

Volga, Volga

Ja selles majas (mis on õigupoolest muuseum) töötab mees, kes elas Tallinnas (ja oskab loendada numbreid ühest kümneni, välja arvatud seitse, mis on tal meelest läinud...nojah)

Siinkohal algab seeria "Doro kohvikus", neid pilte on päris palju - noh, külm oli ju

Sotsgorod ehk jalutuskäik varanõukogude utoopias. Avangard ja stalinism. Ehk siis me käisime ühel näitusel, mis oli sellesama linnaosa kohta (ja ka teise sarnase kohta Jekaterinburgis) - http://www.ncca.ru/en/events.text?filial=3&id=596, mis tekitas nii suurt huvi, et me muidugi pidime seda linnaosa ka isiklikult vaatama minema.

 

 See kohvik oli küll kallivõitu ja mitte väga võluv, aga see-eest oli neil kass (kes on ka pildil :P) ja selle eest nad oma tipi saidki, hihhii. Ja see kass oli ka esimene tõeliselt julge kass, keda ma siiamaani Venemaal olen kohanud, nii et vabadusepunktid lähevad ka Nižnile. Ma avastasin hiljuti (seoses vanade fotode läbivaatamisega), et koerte-kasside (ja küllap ka muud koduelukate) käitumine on maal valitsevale olukorrale heaks peegliks. Sest et - (mul oli viimasest Islandil-käigust kogunenud suurem hulk pilte Reykjaviki kassidest) Islandil on kõik koduloomad äärmiselt julged. Koertest ammugi rääkimata, aga ka kassid patseerivad häirimatult mööda linna ringi ega lase end millestki häirida. Enamik tuleb kss-kssi peale kohe pai norima. Noh, ja Island ongi minu jaoks selline häirimatu mängumaa, kus võib rahulikult olla, kus ei pea võitlema, et elus püsida, ei pea seadma liigseid piiranguid, kus ei ole hirmu.

Aga kõik need Venemaa loomakesed, keda ma olen näinud - enamik neist hulkuvad (alustades kõigist neist kurvasilmsetest hulkuvatest lontudest, kes siin ümbruskonnas elutsevad), hirmunud silmadega, alandlikud koerad ja kiirelt põgenevad kassid - noh jah.. Rõhutud. Ja inimesed ka. Hirm ja toidupalakeste püüdmine. Ühiskond peegeldub igas selle liikmes..

Uff... Nižnis oli igatpidi rohkem vabadust tunda. Õhust. Kas või sellest, et politseinikke ega valvureid polnud peaaegu üldse näha. Et ei oldud mingeid lollakaid tõkkeid ega tarasid kuhugi ette topitud. Pingevabam, ilma liigsete turvameetmeteta. 

Ühtlasi leidsime ka, et Dostojevskit vene keeles lugeda polegi nii raske :D (kui juba esimene lõik on arusaadav, siis..)

Nüüd olen Moskvas tagasi ja Moskva-stress on jälle siin. Dokumentidega jändamine põhjustab frustratsiooni ja üldse, midagi on nagu valesti. Ka tundub mulle, et mul on kultuuripuudus. Kuigi Moskvas peaks ju olema kultuuri kapaga. Aga see ei ole ikka päris see. Alternatiivkultuuri, palun! Ma tahan näha mõnda etendust, mis mule ka midagi annaks! Kino, jaa, näitused, jaa, olen sattunud mõnedele päris headele. Aga eluskunstiga pole veel jopanud. Täna käisin GITISes vaatamas üht tantsuetendust. Ma ei olnudki sinna varem sattunud ja mõtlesin, et äge, noored teevad tavaliselt huvitavamaid asju (kuigi ilmselt mitte väga mittekonservatiivseid - ikkagi ametlik teatrikool). Aga lõppkokkuvõttes oli kuidagi väga imelik. Mingi vene teatri omapära, millele ma pihta ei saa (siin on muidugi väga sageli asjadega nii, et ei oskagi öelda, kas hea või halb, pigem lihtsalt veider.)? Selline tunne, et kõik oleks justkui hästi, aga midagi on puudu. Ja ma ei saa täpselt aru, mis on puudu. Vene hinge eripärad ei jõua välismaalastele kohale? Ja mis värk neil on sellega, et kogu aeg peab ikka laavstoori läbi jooksma? Mul viskavad juba tavaeluski üle kõik need mees-naine suhtenormid, viisakusreeglid, džentelmenilikud žestid, kindlad soorollid ja üldse kogu see mäng (sest et lõppkokkuvõttes näebki see lihtsalt välja nagu mäng). Ja kui teatris, kinos, tantsus ja igal pool mujal tuleb jälle kogu see temaatika mängu... Uahh... See ilmselt tüütaski mind selle etenduse puhul kõige rohkem, see stereotüübiline mäng armastuse ümber. Oleks nad siis teinud tavatumal kombel ometigi, oleks nad jõudnud sellest mäng-mängust kaugemale, oleks ometigi asjasse tekkinud mõte. Kuigi algus tundus täitsa paljulubav. Kui nad oleksid teinud ainult soolosid, oleks mulle väga meeldinud, sest kõik soolod, mis olid, olid head (need soolokohad olidki kõige rohkem nüüdistantsu moodi). Igatahes lähen varsti mõnda nende draamaetendust vaatama, ehk on nad seal stereotüüpidest vabamad, ehk segab see neid vaid tantsus nii palju (sest, et, noh, TANTS). Ma loodan. Ja üldse on mul viimasel ajal tekkinud tahtmine Peterburi sõita - mulle tundub, et selles linnas on rohkem (alternatiiv)kultuuri hõngu.

Guljali vsju noch

Tegelikult ei, aga ikkagi, mulle meeldivad ööd. Saab juua veini ja sattuda huvitavatesse aruteludesse, jääda purju, ilma et kedagi segaks, saab olla oma maailmas ja ei pea tegema asjalikke asju.
http://www.youtube.com/watch?v=cUDv9DEfxAc&feature=related
Ehk siis jõime veini, arutlesime kooli üle ja rääkisime pikalt inimestest, kes ei saa kunagi pikka aega ühel kohal elada. Kõik need inimesed kes on: üles kasvanud Tansaanias ja hiljem kolinud koos vanematega Saksamaale, nüüd aga on reisinud mööda Aasiat ringi, proovinud natuke Euroopas elada ja siis taas kord kuhugi rännanud. Sest et nad lihtsalt ei saaaa. (jah, selline oli üks näide. Päriselt. Päris elust.) Näiteks. Näiteid on ka teistsuguseid, aga see kui kõige ilmekam jääb siia kui Näide. Mina vist ei ole selline, ma ei ole vanemate tõttu pidanud kuhugi kolima, ei ole teinud läbi ekstreemseid keskkonnavahetusi, olen üles kasvanud stabiilselt, samas riigis, jajaa. Minu keskkonnavahetused on tulnud ainult enda algatusel ja ei ole siiani olnud eriti ekstreemsed. Eesti-Island-Venemaa... Noh, selline sujuv, natuke läände ja natuke itta, enam-vähem samas kultuuriruumis. Aga sellegipoolest, paigal olla ikkagi ei saa. Frustratsioon tekib. Kogu aeg on vaja kuhagi minna. Homme Nižni Novgorodi ja frustratsioon kaob! Selle asemele tulevad motivatsioon, inspiratsioon ja kõik teised positiivsed -ioonid. Reisimise võlud. Alati on vaja vaid üht natukenegi konkreetsemat mõtet, kerget plaani peagi saabuvast huvitav-tundmatust asukohast, uuest põnevast maakera nurgast, mis pole liialt utoopiline sinna jõudmiseks, kuhu jõudmine on ka materiaalselt saavutatav ja...vsjo budet harashoo. Elu saab iluelusaks.

Ajast maas

Olen küll täiega ajast maha jäänud ja hoopis muud mõtted on peas, aga üritades natukenegi kronoloogilist joont hoida, siis esialgu natuke detsembri alguse protestidest.

Siinkohal on tegemist selle esimese pärispäris suure protestiga, kuhu minnes oli kerge  hirm südames, saatkonna number välja otsitud ja Bolshoi Gorodis (Moskva tasuta ajaleht, üks neist mittekallutatutest) kirja pandud a la "protestija ellujäämisõpetus" (kus rõhutati rahumeelseks jäämist, soojasid riideid ja enda õiguste teadmist) läbi loetud. Passi asemel oli küll spravka, sest et viisat pikendati ikka veel... Meeles nende inimeste hulk, kes kõik ettevaatlikusele manitsesid ja ligi hiilimas mõtted vene riigiorganite ettearvamatutest reaktsioonidest...
Ja siis: protest nagu laulupidu. Hirm hajus inimeste hulka ja rahumeelsust nähes. (arvandmed varieeruvad nagu alati, erinevad allikad väidavad 25 000 kuni 100 000, ise arvan et sada tuhat päris küll ei olnud, aga sinna lähedale vast. Ja rahumeelsusest niipalju, et natsistid (sest et sinna kogunes absoluutselt igasuguseid inimesi) hakkasid lippu põletama ja neid lihtsalt ignoreeriti). Ja lõpus olevat lavale astunud politsei ja teatanud, et ta on rahvaga ("u-raa, politsija s narodom!"). Ühiskonna hirm on vähenemas.

 Inimesed puude otsas. Peaasi, et jõuaks kuhugi, kust on ülevaade. Meil isegi õnnestus.

 Ja lilled!

http://twitter.com/#!/Anetta1984/status/145571345806270464/photo/1/large

Politsija, politsija, politsija ja tõkked

Konrastid, kontrastid